Mari

Nelja liiki marjad (suhteline suurus pildil erineb tegelikust). Paremalt päripäeva: viinamarjad, hurmaa, punased tikrid ja punased sõstrad (üleval)

Mari on lihakvili, mis sisaldab arvukalt seemneid.

Tekkimise põhjal võib mari olla kas paljasvili või rüüsvili. Ülemise sigimikuga õiest moodustub paljasvili, näiteks hariliku kartuli mari või viinamari. Alumise sigimikuga õiest moodustub aga õiepõhja kaasabil rüüsvili, näiteks mustika mari või karusmari. Alumisest sigimikust moodustunud marjadel on otsas õiekatte kuivanud jäänused.

Kui sigimik on paljupesaline, siis on marjaski palju seemneid. Näiteks kartulil on õis kahepesaline, sparglil kolmepesaline, ussilakal neljapesaline ja pohlal viiepesaline.

Botaanilises mõttes on marjad mõnedki niisugused viljad, mida nende suuruse tõttu ei osata argikeeles marjadeks pidada, näiteks tomatid, kurgid, kõrvitsad, arbuusid, melonid, baklažaanid, banaanid ja kiivid.

Muundunud marjad on tsitruselistel, näiteks apelsinil ja sidrunil. Neil on koor väga paks, aga sisemus eriti mahlane. Selliseid vilju nimetatakse pomerantsviljadeks.

Kõik marjad ei ole lihakad. Niisugune on näiteks paprika.

Enamik marju on söödavad, aga kõik mitte. Mõne taime, näiteks kartuli, ussilaka ja musta belladonna marjad on hoopis mürgised. Kuid see ei tähenda, et terve see taim peaks mürgine olema, näiteks kartulil süüakse mugulaid.

Argikeeles tähistab sõna "mari" mitmesuguseid vilju, mis botaanilises mõttes ei ole marjad. Näiteks vaarika vilju kutsutakse marjadeks, tegelikult on need aga koguviljad. Maasikal on liitsed rüüsviljad, kirsipuul ja toomingal luuviljad, pihlakal õunviljad ja kadakal käbid.

Evolutsioon

Fossiilid näitavad, et varajastel õistaimedel olid kuivviljad. Lihakad viljad, näiteks marjad ja luuviljad tekkisid keskaegkonna ja uusaegkonna piiri paiku.

On arvatud, et lihakate viljade teket soodustas neist toituvate loomade, eriti imetajate ja lindude arvukuse suurenemine. Ent arvatud on ka, et põhjus ja tagajärg on vastupidised. Lihakate viljade tekke ajal oli maailmas palju niiskeid kohti tihedates metsades, kus viljade levimine tuule abil polnud tõhus. See soodustas sümbioosi käigus loomi ja linde üle minema lihakatest viljadest toitumisele ning vilju omakorda järjest lihakamateks ja kirevamateks muutuma.

Vaata ka