Pisuhänd/I
| Pisuhänd Eduard Vilde Esimene waatus |
Insener Sanderi töötuba.
Tagaseinas lahtine tiiwuks, mis saali wiib, paremal pool eeskojast tulew kinnine uks, pahemal pool kaks akent wastu uulitsat. Akende wahekohal seisab joonistuslaud paberite ja tarbenõudega, parempoolses eesnurgas kirjutuslaud, pahempoolses eesnurgas sohwa ja paar tugitooli, tagaseinas kaks raamatukappi; istmeid siin ja seal, sohwa kõrwal suitsetamise-lauake, kirjutuslaua lähedal telefon jne.
Ludwig Sander, äiaga jutus, seisab kirjutuslaua otsas, kätt selle serwale toetades. Wana Westmann, suwipalitu seljas, kübar ja hõbenupuga kepp käes, on minekul.
Aga sehkendus peab nädala lõpuks walmis olema.
Ma teen ta sulle paari päewaga, papa.
Na, na, siis wõiks minu näituse-pawiljongist kergesti koeraputka saada!
Ma loodan, et sa tööga rahul oled.
Koeraputka ongi ju see ülesanne tiplumeeritud insenerile, ja ma wõiksin plaanikese niisama hästi mõnelt nooremalt koolipoisilt tellida; aga et mu tubli wäimeespoeg suuremate ja temale kohasemate töödega mitte just üleliia koormatud ei ole — —
Hm — (hammustab huult ja waikib).
Muidugi annaksin ehitusegi inseneri-herra hoolde — mul enesel on tõeste küllalt rühkimist — aga mine tea, mis äpardusi ehk jälle wõib juhtuda!
Äpardusi —? Sellesamakesega —?
Na jaa — müürisid tal ei ole, mis wõiksiwad kokku langeda, pikka korstent ka mitte, mille kurk kinni ummistaks, ning silda, mis wette sulpsaks, ta juure ei wii. Aga siiski —
Ikka needsamad wanad asjad!
Aga nad on igakord jälle uued, kui ma su nägu näen! Kui ma sind siin lauas näen istuwat ja mitte (joonistuslaua poole) seal! Ja kui ma wäljas kõrgeil telingitel teisi näen liikuwat ja mitte sind!
Ma ei istu mitte just wabatahtlikult siin lauas — mitte enda algatusel —
Ja muidugi! Nüüd on Mathilde süü, et inseneri-herral ametikohast tööd ei ole! Midagi ometi peab terwe inimene tegema! Ja mis sa nüüd teed, eks see ole siiski ikka parem kui mõne ehituse-õnnetuse pärast omaste häbiks pogris sidida!
Ega õnnetused kiwa ja kända mööda käi —
Ei, waid halbu insenerisid mööda!
No, papa, kas sinugi ettewõtted siis alati õnnestasiwad?
Ja, pojuke — peale ühe: wäimehe eest maksin liiga soolast hinda!
Soo — hm —
Aga seegi käib wähem minu kui mu tütre arwesse. Muidu tuletan sulle meele: Westmann tuli Wene saabastega linna, ja nüüd on ta Westmann Westmanni uulitsast!
Sinu wäimehel on elu weel ees — Sanderi uulits pole ka mitte täiesti wõimata.
Siis peaks Westmanni uulits pärast Westmanni surma seks ümber ristitama. Kahtlen, et põhjust leitakse. Wõi loodad oma uue ameti peale? Oh, kullake! Ärap sekski natuke nuppu tarwis läheb — nuppu, sõber, nuppu (koputab endale kepinupuga otsaette)!
Ei — kurwas, ütlemata kurwas tujus! Sest mis wõib siis kurwemat olla, kui et wanal Westmannil wäimees on, kes paremat ei taipa teha kui ajalehe-õpipoistele ja külakoolmeistritele kongurentsi — nüüd, kus linn wärskest tööstuse-elust mühab, kus maapind kaardu lööb uute äriliste ehituste all, kus mul omagi kruntidega kõiksugu plaanid on, mis inseneri nõuawad! Wee wõtab silmast mõte, et sinu asemel teisel taskuid täidawad ja endile nime teeniwad — jah, et ma isegi mõne wõõra ukse pihta pean koputama!
Seda pole sul waja. Ma olen ju ka laitmata tööd teinud.
Tagatoas on Mathilde ja Laura waheaegu nähtawale tulnud. Esimene, kübara ja pealisriidega, laseb õde endal loori siduda. Laura, temast noorem, on kleidi wäel; ta lonkab kergesti pahemat jalga.
Juba kisute jälle! Papa, sa ei tohi Ludwigi meeleolu rikkuda, ta peab oma romani kallal töötama!
Mina tema meeleolu? Tema minu meeleolu!
Aga sa ei luuleta, papa.
Ei, Jumalale tänu, mul on mehearu weel peas! (Wiskab kübara pähe ja pöörab minema.)
Lõunale ärge mind oodake — saan alles õhtuks linnast wälja. Ärimehe tööpäew on pikem kui luuletaja oma. (Ust awades iile õla Sanderi poole äärmise põlgtusega)
Luuletaja! (Ära.)
Teie purelemine hakkab tõesti juba närwide peale käima!
Mitte sinule üksi!
Aga see lõpeks, kui sa tööga kord walmis saaksid.
Mine saa sedawiisi walmis!
Ära pane teda tähele, Ludwig! Ära tee temast wäljagi! (Tahatuppa käskiwalt)
Laura, too minu pompadur!
Ja, sul on hea rääkida, aga minu õrn luuletaja-hing —
Sellele tõmba elewandi nahk peale papa wastu — sa tunnistad ennast ju ka filosofiks!
Westmanni papa materialismusele ei pea ükski muu filosofia wastu — nii paksu nahka ei olegi!
Sa näed liiga mustalt, paike! Papa ei ole mitte idealideta. Talle meeldiks kahtlemata, kui tema wäimehest mõne mitte-ärilisegi wõidu puhul awalikult kõneldaks. Ning sellele eesmärgile jõuaksid oma raamatuga.
Aga sa näed, et mul ka kindaid käes ei ole!
Kui kaugel sa siis nüüd oled, Ludwig?
Mitte palju kaugemal kui olin. See elu ühises suwekorteris papaga —
Sa töötad ju enamasti siin.
Palju mul sestki kasu on. See siin on ju nüüd meie ühine sissesõidu-korter, kus ma, nagu praegugi nägid, eksitamise ja pealetikkumiste eest sugugi paremini pole kaitstud.
Pimekukk! Need on ju sinu omad! (Wiskab kindad Laurale tagasi, kes neid ümber läheb wahetama.)
See lõpeb ju pea. Tulewal nädalal kolime linna, kui ilmad ei parane; siis on neil ja meil jälle oma korter.
Aga kui ilmad paranewad —?
Siis kolime ikkagi, kui sinu töö seda nõuab.
Ah ja! Helewust, helewust oleks waja, ja see tuleks, kui wähegi rahu saaks!
Siis kolime!
Aga Laura, kuhu sa’s jääd?
Wäljas on weel märg — too minu kalossid sisse, Laura, eeskojas on weidi pime!
Ei! (Läheb pikkamisi saali tagasi.)
Wäänkael!
Ludwig, too sina ise!
Aas jäi sisse —Ludwig, kohenda natuke!
Soo!
Aga kõigest hoolimata on ometi kindel, et raamat sügise jooksul ilmub?
Ja — hm — loodetawasti —
Loodetawasti?
No ja — kõik ripub ju oludest, paikene — ilmad — terwis — meelemõnu — hingelik tasakaal — õnnelik inspiratsion —
See kõik on mul ammu tuntud — ma mõistan seda peast! Aga juba kewade oli sul eelwiimane peatükk käsil!
Eel-eelwiimane, armas laps.
Miks mitte eel-eel-eel-eelwiimane! Sa ütlesid mulle: eel-wiimane!
Soo? — Ja, aga see wenis nii pikaks, et ma ta kaheks pidin poolitama —
Siis ehk wenib wiimne peatükk nii pikaks, et sa ta kolmeks wõi neljaks pead „poolitama“?
Muidugi wõib weel peatükk wõi paar juure kaswada — seda juhtub kõige suurematele —
Nüüd kaswab peatükka juure, enne oli peatükka järjest ümber töötada!
Ka seda juhtub kõige suurematele — —
Pea suu! — — Ma küsin sinult: on sellega öeldud, et sa raamatut ka tänawuseks hooajaks walmis ei saa — kolmandaks tähtajaks juba, mis sa mulle oled tõotanud?
Aga kulla laps, luuletöö ei ole mitte saapapaar — mitte ööjakk — mitte kringel, mida tähtajaks — —
See on skandal! — Skandal on see! — Meie wäikesed sulematsid kirjutawad paar romani ja näitemängu aastas — sina ei saa kahega ühtainust! Teist aastat teab linn, et sa kirjutad, ma olen seda igalpool rääkinud, kõik ootawad sinu raamatut, kõik küsiwad, ma ei mõista neile enam wastata, mõned ei usugi enam, et midagi tuleb, juba tehtawat pilkawaid märkusi — —
Ma palusin sind omal ajal —
Sa palusid mind waikida — ja! Aga kas ma siis suutsin! Kas arwad siis, et mul kerge ja lõbus on elada arwamise all: ta ostis omale mehe! — — Ostmine ei ole häbi — ma tean. Oma ausa raha eest wõid osta, mis tahad. Aga kui juba ostad, ja kalli hinna eest ostad, siis peab see ka midagi olema, ja ma tahan näidata ja püüan korda saata, et ma raha mitte maha ei ole wisanud, sest see on häbi!
Raamat ilmub — sa wõid julge olla —
Ta ilmub kolme kuu jooksul — nüüd määran mina tähtaja! (Pöörab wuhinal eeskoja poole; ukse juurest õele saali.) Ma ei tule enam siia; kell kaks oled waksalis, Laura, mul on palju pakkisid! (Ära.)
Wõiks juba siin olla — kümme minutit üle. (Awab akna, wahib uulitsat mööda üles ja alla ning wäristab pead; tagasi astudes rahutult.)
Hm — ega ta ometi unustanud —? (Wajub mõtetes kirjutuslaua ette istuma.)
Sinu põli ei ole just kuldne, Ludwig.
Nagu näed. (Ohkab.) Mulle ei tehta paraku mitte kergeks, oma kõrgemat ja sügawamat elu elada ses saatuse seotud ühenduses!
Mina sinu asemel — ma ei tea, mis teeksin.
Wist midagi, mis õige ei oleks. Abielu ja perekond panewad kohuseid peale, mille seast kannatus armsate nõrkustega minu arust esimene on.
Sa näed oma romaniga nii palju waewa — ma aitaksin sind, kui wõiksin.
Usun küll, sul on helde süda, aga mind ei wõi keegi aidata.
Kas ei tohiks nüüd juba pisut kuulda saada, mis seal kõik ette tuleb?
Ei, kulla laps, see jääb ikka weel minu kadedalt hoitud saladuseks.
Ma ei hingaks sest ju kellegile, kõige wähem Mathildele, keda ainult raamatu ilmumine näikse huwitawat.
Ei, Laura, sest niisuguse enneaegse paljastusega annaksin oma loomise-rõõmust kõige parema osa ära — nagu magusa koore piima pealt.
Aa — seda sa ei tohi! — Aga et see nii wisa on edenema, see sinu loomisetöö — kas ehk juhtub kirjanikkudele wahel, et neil ainest nappus tuleb, et peab sündmusi waewaga otsima — sündmusi ja algupäraseid isikuid —?
Teadagi, teadagi — kõik tuleb otsida — kõik waewaga wälja mõelda —
Ma wõiksin sulle midagi anda — midagi otsekohe elust — — ilusa wäikse episodi —
Mis see siis on?
Ma pidin mõne päewa eest surma saama —
Na, see poleks mitte iseäranis ilus olnud!
Ei, aga kudas mind päästeti.
Siis kõneled ikka tõtt? Sest pole sa meile weel sõnagi lausunud.
Ei. (Wiiwitamisi.) On asju, mida tahaks omale hoida. Nagu sina enda loomiserõõmu.
Soo. soo.
Aga kui see sinule kudagi kõlbaks — nii wahele paigutada — wäikseks winjetiks — ja kui sul üht omapärast kuju waja oleks — — ma ei tea ju midagi —
Eks näe, eks näe — aga kus ja kudas see siis oli?
Linnas, neljapäew — teel waksali poole. See siin (tähendab pahema jala peale) teeb mu kohmetumaks ja mannetumaks, kui ma olen. Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed — seal tuiskab nurga tagant üks auto wälja ja täie hiiliga minu poole nagu näljane hunt! — Röögatab — röögatab weel kord — aga jalad on mul maa küljes kinni, mõte halwatud — ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni. — Korraga —
Korraga kistakse sind tagasi?
Ei, see oleks labane. — Korraga olen maast lahti ja kellegi süles. Mind kantakse nagu last kätel üle uulitsa ja seatakse ilusti jälle jalule.
Aa! — Ja see kangelane oli?
Üks suurispea-kull.
Mis sa ütled?
Ma waatasin talle näkku, kui ta mind kandis — öökull, wõta wõi jäta!
Huu, kui kahju!
Mispärast kahju? Öökullil on toredad silmad — nii ilmwõõrad ja siiski kõikemõistwad!
No, ja siis?
Siin sündis, mis mulle kõige enam imponeeris: ta paneb mu sõnalausumata maha ja jalutab sõnalausumata edasi, nagu oleks nööbi uulitsalt üles wõtnud; ise nagistab weel midagi närida. Oleks ta korraks tagasigi waadanud!
Kui wiisakuseta!
Wiisakuseta olin mina. Ma ei märganud talle aitähki ütelda. — Linnas käies olen küll hoolega ringi waadanud —
Sa otsid teda taga?
Oleks ju huwitaw teda weel kord näha saada — eemaltki —
Tema öökulli-silmade pärast?
Seda ka.
Hm — ta oli muidugi noor?
Wana mitte.
Ja see on siis nüüd kõik?
Kas sellest siis küll ei ole?
Alguseks — ja, aga romanil peab ka keskpaik ja lõpp olema.
Need wõid ju juure luuletada.
Wõi ootame ära, kuni sa oma öökulli kätte oled leidnud?
See wõiks pisut kaua kesta — sa pead ju kolme kuuga walmis olema! — Ja nüüd annan sulle rahu oma kaastööga. Ma tahan Mathilde buduaris paar kirja kirjutada, enne kui wälja lähen. — Jõudu tööle, Ludwig! (Saali kaudu ära.)
Ahaa — ometi! (Ruttab awama; tulijale kätt wastu sirutades jowialselt)
Sisse — ikka sisse! Tere tulemast, welleke! Piibeleht peab sõna, seda ma teadsin!
astub aeglaselt sisse ja wõtab käe waikides wastu. Ta kannab kingi ja wormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmmanud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud, taskud wälja weninud; pahemast kuuekaukast — ka teisest põuetaskust — paistawad ajalehed ja broschürid wälja, paremast hakkab ta jutuwestmise jooksul päewaroosi-seemneid suhu pistma. Kui ta istub, wõib näha, et ta sokkidest üks must on ja teine punane. Piibeleht paistab kohmetuna, tema murdesegane lakoniline kõne aga — ta wastab sõnakehwiku kombel ikka alles mõne aja pärast — ilmutab kindlat kawatsust.
Õiguse parast peaksin sul naha täis sõimama: tema paganahing tallab juba mõnda nädalat meie tänawaid, aga nägu ei näita — ma pean teda juhtumisi tabama! — Sa teadsid ometi, et Sander siin elab?
Es murra tolleperäst pääd.
Soo? Najaa, on ju tükike aega, kui teineteisel silmist kadusime — kui sina läksid ja mina koolipinki edasi jäin soendama. Aga kas nägid, kui wähe sa mul meelest oled läinud? Eile — woorimehe pealt — juba kaugelt eemalt: Ma annan oma pea, kui see mitte Tiit ei ole — õige!
Mind tunnewa tõisegi eemalt ärä.
Kuid mitte tosina aastate pärast, ja kui poisist waheajal mees on saanud! — Aga nüüd tule siia — eile saime ju ainult tere ja jumalaga öelda — istu mu nina ette — soo — torka siit midagi näkku (pakub talle oma etüist paberossi) — — mis, sa ei suitseta? — mõistlik poiss — — ja tunnista, tunnista, wennas! (Nad on selle wältel sohwa peal istet wõtnud.)
Midä siss?
Tema küsib weel! Ma tahaksin ometi pisut kuulda saada, kus sa kõik need aastad oled olnud, mis teinud, mida läbielanud — nii head sõbrad kui meie realistidena olime!
Kas me mitte tihti es kakle?
Seda ka — seda wahel ka — see oli ju sõprusele soolaks! (Soojalt.) Aga sa eksid, Tiit, kui arwad, et mul unustatud on, mis sa minu heaks tegid — kõik need wäiksed awitused koolitöödes — need — iseäranis kirjalikkudes — isegi joonistamises — —
Kama!
Ja, ja — sihukesi asju ma ei unusta, — ja siis weel see — kas tead, see — see hull tükk direktoriga ja selle haisupommiga — — Tema narr ei liiguta oimugi, kui kahtlus kaela langeb — wõtab patu oma peale ja laseb enda „karjaaiast“ wälja müristada, et Meermanni ja mind sisse jätta! — Kas tead, Tiit — see oli tegu! See oli tegu! (Tahab tema kätt suruda.)
Oleksin semestri peräst jo muidugi pidänd minema — esäl lõpse raha otsa.
Ikkagi, ikkagi — eks sa oleks wastu waest läbi ajanud nagu minagi, kes ma mitte palju jõukam ei olnud! — Aga mis sa seal siis süüa krõksutad, Tiit?
Ah miä wai? (Näitab pihu pealt.) Noid.
Päewaroosi-seemneid! — Koolis närisid nisu, kui õieti mäletan.
Midägi peab närima. Tõine kõrd unub söögiaig ärä — siss ei tunne tühja kõttu. Stepin naksi noid järämä.
Stepis? Mis sa seal tegid?
Wenemaalt käin endale priiust toomas. Iks paar aastat sääl orjusen, ja jälle aasta wai nii kodumail koski walla. Siss om wähemb häbi elädä. (Tõuseb üles ja läheb teist raamatukappi silmitsema.)
Ja, aga millega sa seda priiust seal siis omale teenid?
Gouverneur’ina. Aitan Wene mõisnikuil ja kaupmehil ja kulakil latsi kaswatedä.
Na, see just kerge leib ei ole, kuigi sul tuupijaks armastust ja annet on, nagu wanast juba märkasin. — Aga sa oled ju ka kirjanikuks hakanud, Tiit. Ära arwa, et sinu nowellid mul tundmata on — ostsin teised kohe, kui waateaknail silmasin. Mind huwitab ju kõik, mis Piibelehega kudagi ühenduses seisab.
Kuule, Sandri, kas wõiks mõnda üten wõtta? Sa noid esi wist suurt ei loe, nii paks tolmukord om pääl.
Jumala nimel, wennas — niipalju kui süda soowib!
Toon sulle kõrralikult tagasi — jään wiil mõneks ajaks siia liina paika pidämä.
Selle eest pole mul muret. — Aga kudas sinu priiuse-aastaga siis praegu on? Kas see alles algab wõi —?
Lõpeb paraku. Talweks jälle sibulamaile — mes muud. (Näidates.) Kae, sääre ja käsiwarre tikuwa tupest joba liig kaugele wällä. Olliwa tõse üsna illosa tolle hinna iist, kui ostsi, aga kui paar kõrd wihma saiwa — kokku kiskse nigu Küüskä-Kusta kasuk.
Jah, ma näen. Ja panin ka tähele, et sukadki sul juba teine teisest paarist on.
Ah nuu? — Ei nood om nimme nii. Tu pole hädä peräst — tu om toreduse peräst. — Miks peawad siss mõlemad jalad ikka ühte karwa olema — kas tead seda öelda?
Ja no — kantakse nõnda!
Palju mes kantakse. Wõib ka nii kanda. Mul ka tõist werewät enämb ei ole, katekesi olliwa küll wiil toredama, aga tõise augu lätsi wäega suures, ja nüüd om üits punane iks wiilgi illosamb kui kaits musta.
Ja see punane — see on ju päris siid.
Siid neh. Üitskõrd olli rohkemb raha, kaesi poodiaknal, meeldisiwä wäega — ostsi ärä. Ent siid om kurri kuluma.
Wõi warsti mõtled siis jälle „kuberneriks“ minna ja oma priiust orjusele ohwerdada. Wõin ju arwata, wennike, et wahetus sulle lõbu ei tee.
Ei.
Ennem jääksid siia ja laseksid sulge paberil krabiseda — mis?
Ja. Aga kohe sa hengega pääsed!
No, ehk leiduks kudagi nõu, Tiit.
Kas tead — hm — kui ma sind eile siia kutsusin — —
Ja, õige — ma pidin õkwa küsima, mes sa miust nii wäega tahtsid?
Ja — peale selle, ei wana kooliwenda endise sõpruse pärast — nagu iseenesest mõista — hm — — mul oli tõeste weel üks asjake, Tiit — — (läheb ja tõmmab waheukse tiiwad kokku) — — üks kaunis keeruline ja kidane asjake — sihuke, mida ma aina ja üksi sinule wõin ilmutada. — — Aga istume parem, ja püüa mind õieti mõista.
Wõtawad, kui Piibeleht raamatu käest on pannud, sohwal jälle istet.
Sa leiad mind olukorrast, wennas, mis niisama haruldane kui tõsine on — traagikaline kui tahad!
Tskae!
Kõige pealt tunnistan sulle, et minagi sulemeheks olen hakanud. Ja, Tiit — ka mina! Ma kirjutan juba paar aastat oma esimese romani kallal.
Jummal annas!
Lugu on aga nüüd nii (sumbutatud häälel) — ja selles sisaldub kõik — et mul sest romanist weel ridagi pole kirjutatud — mitte ainust kriimu rida!
Kohe nu riäkse siss jäiwä?
Tähendab, mul on hea patsakas käsikirja juba walmis — nii paks! — aga see, wennas, — see seisab mõtteta ja sidemeta lausetest koos.
To läheks jo sümbolistlise romani pähe.
Ja, aga sihukese luule mõistjad on wäga kokku kahanenud.
No, milleks sa tolle patsaku siss kirjutid?
Ettenäitamiseks, Tiit — waruks ootamata rewiderimise wastu. — Sa pead nimelt teadma, et ma mitte wabatahtlikult sulge näppu ei wõtnud, waid käsu peale. Käskija oli minu naine.
Wai nii luulearmastaja tõne sul!
Luulearmastaja pole ta sugugi, ta wilistab kogu luule peale. Aga luba, et ma otsast peale hakkan. (Nihkub temale ligemale.)
Waata, Piibeleht, — kui mina politehnikumi lõpetasin ja õpitud ametiga algust tegin, siis olin kehw poiss nagu sina praegu, aga elu mõistmise poolest mitte just pea peale kukkunud. Kindel aimdus ütles mulle: walitud kutse on hea asi, aga kui sa mitte just geenius ei ole, siis puhub sul nii mõnigi tuuleke jalge alt läbi, enne kui seisma jääd. Ja kui sa siis wiimaks seestpoolt ja wäljaspoole nõnda oled paigutatud, nagu sa kui kulturi-inimene õigustatud oled nõudma, siis on su palg ehk juba kortsus ja pea hõbedane otsas kõigest sest tööst ja waewast. — Kas pole õige, wennas?
Teadagi!
Leiduski siis sünnis ja meeldiw tütarlaps. Tuli küll wõistelda, preilil oli diplomide wahel walida, aga ma wõisin enda omale mõnda juure lisada, mis teistel napipoolne — wilajama piha ja saksema nina näituseks. No, ja nõnda klappiski. Ühel heal päewal olin jalaaluste tuulte wastu kinnitatud, selle linna immobili-omanikkude hulka üles wõetud ning raha-asutustes isikuks saanud, kelle allkirja nähes öeldakse: „Ludwig Sander — ahaa!“ — Sa wiibid minu katuse all, Tiit.
To saisap õge kõrgel — ma kai wällän.
Teise sarnase oma mitte madalamal. See on muidugi alles hakatus, wäike käsiraha sellest, mis siis järgneb, kui mu lesk äiapapa kord oma wäga mitmekesised maised ärid Liiwa-Annuse käsul likwiderib. On küll weel üks noorem tütar teisel kodus, aga jatkub sellele, jatkub meile!
Nagu näed — siiamaani on asjad sirged ja ma wõin enesega rahul olla. Aga —
Aga need mõtteta ja sidemeta laused?
Ja — need! — Õnn armastuses ei tähenda weel mitte õnne ametis. Paar äpardust ehitusetöös, natuke waimlist wääratamist ja ihulist lõdwenemist — inimene ei ole ju mitte masin — ja sa näed teenistust käte wahel pudenema lööwat. Siis muidugi kisa lahti: Ei oska — laiskleb — elab äia ja naise warast — ja mis meie seltskonna talupoja-meel kõik weel wälja ei mõtle!
Seda on muidugi piinlik kuulata, iseäranis neil, kes sinuga ehk weidi liialdatud lootustel perekondlikku ühendusesse astusiwad. Ja nõnda traawis siis minu Mathilde peast see õnnetu pegasus wälja! See pidi seda halba paraliserima ja mulle ning neile teisel alal tasu tooma — wähemalt seltskondlist.
Ja sa ollid nõus?
Mis parata, olin (sügab kõrwatagust) omandatud paelus! Üks neist omadustest, millega ma kosilasena Mathilde preilile weel imponerisin, oli nimelt minu luuleand. Luuletaja-armastus, armastus riimi ja rütmusega — see on kultus, kulla weli, ja kes naine ei meeldiks endale jumala-osas! — Pühendasin oma tulewasele siis wirgaste sonetta ja kantsonetta, kuid need, wennas — need raiped oliwad laenatud.
Siss ollid sehen — ma mõistan! Aga kas sinu perenaine siss es käse, et sa noid edesi teeksid, kuni raamat saaks?
Ja, aga selle libeda peale ma ju ei tohtinud astuda. Neid laulukesi oli hea käputäis — juuretehtaw lisa oleks warsti pidanud walmis olema: mis muud kui anna raamat trükki; romani kallal aga wõid kaua eksitamata töötada. Laitsin tal siis laulud peast ning tõotasin romanist palju suuremat effekti.
Ma arwasin proosaga ka tõesti kudagi hakkama saawat, kuni töö wältel paraku teisele arwamisele jõudsin. Ideesid mul oli — üsna kenakesi pealegi; aga kui ma neid katsusin paberi peale kinnitada, kuiwasiwad teised kätte ära nagu weest wõetud millimallikad.
Tskae!
Wiimaks sai süda täis ja himu otsa, ja nüüd polnud muud nõu, kui poognaid silmakirjaks nende apokalüptiliste tumedustega täita ning lootust Looja wõi mõne appitõttawa ime peale panna.
No, kas su tõinepuul siss noid puugnaid wahel nähä ei küsi?
Ei. — Õnneks selgus, et minu teos, niikaua kui see weel raamatukaupluste aknaid ei ehi, temale kuigi tähtis ei ole. Ühtlasi warjasin ennast, kui asi halwasti hakkas minema, iga uudishimu wastu seega, et oma loomisetöö müsteriumiks kuulutasin: luuletaja ei tohtiwat, et oma waimu salapärast sigituse-jõudu mitte halwata, profansele ilmale midagi ilmutada enda intimsest läbikäimisest muusaga.
To olli kawalasti tettu.
Ja, aga mis see kõik aitab! Silmus on kõwemini kaelas kui kunagi. Weerand tunni eest anti ultimatum: roman olgu kolme kuu jooksul ilmunud! Wõiks ju termini weelgi edasi nihutada — neljat korda siis juba — aga wõi päew sellepärast tulemata jääb, mil tõtt pead tunnistama!
Sa näed, sõber, minu seisukord on säärane, et hüppa kas wõi wette!
Tolle tühjä peräst!
Ja, sa ei tunne minu naist, sa ei tunne minu äia! — — — Iseasi oleks — — iseasi oleks, Piibeleht — — iseasi oleks (ringi waadates, pool-sosinal ja temale põlwe peale wajutades) — kui sina mind aitaksid!
Minä?
Ja — sina! — — Jälle kord, nagu muiste koolis! — — Meie wana sõpruse pärast, Tiit! — —
Mm — jaa —
Sa armastad priiust, Tiit — waba kirjaniku põlwe — — ma pakun sulle pikemaks ajaks seda põlwe — — istu lauda ja kirjuta, Tiit!
Mm — jaa —
See lendas mul peast läbi, kui ma sind eile uulitsal silmasin. — Sina wõi ei keegi! — Ainult sinu wastu on mul usaldust. — Tiit, see oleks jälle tegu, mis sinu wääriline!
Ja, aga —
Ma maksan sulle kahe- — ütleme kolme- — minupärast neljakordse honarari! — Ja kui sul muid soowisid on, mille täitmine minu wõimise-piirides — minu käsi: ma täidan neid!
Mm — aga kas minu töö siss küllalt hää oleks Sandri nime all ilmuma?
Ainult see mure on sul? — Wend — siis oled ju nõus!
Piä’nd — piä! Sa tahaksid oma raamatuga jo wist ka meeldida — aga kui tu no maha tettas?
Maha? Kes tohib teda maha teha?
No, miu senitseid töid — noid es kiideta. Ja kui keegi laituse sean weidi kiitse, tu kiitse nii wargsi, nii moka-otsalt tasahiljukesi, et mitte sisse kukkuda, kui peräkõrd wällä tuleb, et laituseks asja es ole.
Ja, wennike, sinuga on hoopis teine asi! Sul ei ole seltskondlist positsioni, sul ei ole sidemeid, sul ei ole tutwusi arwustajate ja „auhindajate“ hulgas, — sul ei ole ka äia, kellel ajalehtede aktsiaid oleks ega ole sul neid omal! — Kas tead, Tiit, kui sinu tööd minu sulest oleksiwad — sa wõiksid nende kriitikaga rahul olla!
Ma olen mutt — tu om õige.
Ei, sõber, sest küllest pole mul miskit ohtu karta! Pisut arwesse wõtta tuleb ainult arwustajaid, kes ise ilukirjanikud on. Nende kiitust peab kadedus kammitsas. Kuid sellegi wastu leidub rohtu: ähwardab nende asju wastu-kriitikaga ja näitadki tarbekorral, et sellesama matiga oskad mõõta. Mis arwustamisesse puutub — sellega saab juba igaüks walmis.
Mm — jaa, Sandri —: kui lugu säände om — mul oleks õkwa midägi walmis —
Walmis — —? Sul on midagi walmis, Tiit — —?
Piä’nd — piä! — Aga tu ei ole suuremb asi, tu om mul ikaldenu —
Temal on midagi walmis! — — Siin istub inimene, kel midagi walmis on! — — Mees, kas ütlesid: sul on midagi walmis?!
Piä’nd — piä! — — Pidin tõsega prõlla kirjastaja manu menemä — raha hädästi tarwis, — kuid tagasi pöörsin, süda nakse pakitsema: kas tohib serätsega lugija ette astu — mõtlin tõist paiguti ümber töötada — —
Suu pea! — Suu pea oma patuse loriga! — Temal roman walmis — temal suremata teos taskus, aga nohiseb siin ja ei wiiksata sõnagi! — — Kurat — ingel — ninasarwik — — ma kuldan su ära — ma annan sulle musu — ma annan sulle musu — ma — —
Piä’nd — piä! (Wõtab põuetaskust suurema kokkukäänatud käsikirja.)
Loe paremb läbi ja otsusta siis.
Läbi lugema? — Läbilugemisega aega wiitma? Ega ma põrun’d ole! — Siia anna — (nähwab tal manuskripti käest) — ma hakkan teda jalamaid oma käekirja ümber wihtuma, ja siis trükikotta temaga!
Piä’nd — piä —
Wait oma pea’nd-peaga! Mõtle ometi — see on ju pääsmine, see on wõit — raamat ilmub hooajaks — Mathilde wõib oma ultimatumi sisse soolata! — — (Surub tuksatades korraga häält.) Aga, Tiit — — kas ehk keegi teab — nägi — luges — kuulis —?
Ei, tolleperäst wõid mureta olla — minä endä leemepatta kedägi ei lase kaeda.
Punctum! — Mis on tema kahe- — wabanda! — kolmekordne hind? — Ma lisan kohe juure: meie wõime ju weel edaspidigi ilusti koos töötada —
Isamaa ja rahwa hääks —
Wäga õige, — sest kui ma kord a ütlen, pean hiljem ka b ütlema.
Aga mis ta nimi siis on — kudas minu esimese pojukese nimi on? (Loeb.)
„Pisuhänd“! (Silmi tõstes) — „Pisuhänd“! — Oi, wennas, see on hea — see on tore — see on sul tõsise luuletaja instinktiga leitud! (Õnnehooga.)
Pisuhänd — tulihänd — kratt — — kuule, Tiit, sellega toome Kirjanduseseltsi esimese auhinna — selle nimega üksipäine!
Aitass Jumal!
Pisuhänd! — See on ju jälle midagi, mis rahwa psühet selgitab, nimelt selle painajalikku, salapärastest wõimudest piiratud ja luuleliku ebausuga põimitud külge!
Jaa — mm, — toda sõna tuleb aga nii mõistu mõista, tu tähendab mul midägi muud —
Sinu pisuhänd ei funktsioneri? — Kahju! — Hm, kas sa ei wõiks tööd selle poolest täiendada?
Aga jutt on realsest elust —
Mis sest, et realsest elust! Seda kõrgemal real-elu harilikust järelaimamisest, kui realne pisuhänd sees on, seda selgitawam rahwa psühe kohta! — Torka pisuhänd sisse. Tiit, las’ teeb mõne tükikesegi ära!
Mmja — kui just käsed, wõiks jo sisse panna — laiw purjetab ju nüüd sinu lipu all.
Sinu tegelased, Tiit — need on ometi positiwsed iseloomud?
Nad on inimesed.
Peategelane ka?
To kah.
Sellega tahad muidugi öelda, et tal ka negatiwseid omadusi on?
No ja.
Need kraabi maha, wennas! Kraabi neid niipalju maha kui wähegi saad! — Mõistad isegi: ma tahaksin „akademiale“ meeldida. — — Ja kui siin ehk irisemist sees on — ühiskondliste olude ja tegelaste kallal — sinu töödes leidub sellesarnast, ja see on kahtlemata üks põhjus, miks neid heaks ei wõetud — — irisemine, Tiit, see kitku kah wälja!
Aga kui käsikiri wiimäte liig õhukeses jääb?
Wõid ju positiwset kraami asemele panna, muu seas peategelast kangelasemaks kohendada — meil on weel aega.
Aga ma unustan hoopis: jutu tegewusepaik — kus see sul on? Ometi külas ikka?
Külan ja liinan.
Linnas kah? Mistarwis linnas?
Tskae — jälle wiga!
See on tõesti wiga. Kas sa siis meie kõige uuemat kirjanduse-woolu ei tunne? Mis on kirjanikul linnaga tegemist! Mis kunstiwäärilist ainet ta linnast saab! Keda huwitab linnainimese madal hingeelu! — — Kirjanik peab külasse jääma, kulla mees! Ainult parsil elab luule, ainult wommil sigib suur idee, kõik meie omapärasus on laudas ja haganikus!
Hm — see om siss küll halwasti. Miu päätegelasel saab külast willand — läheb linnast kulturi otsima.
Linnast kulturi? — Siis ta mehike on eksiteel! Otse wastupidi oleks õige! — — Kuule, sõber, ehk saaksid sedagi pisut parandada! Sest hea oleks ju, kui me kõwasti läbi lööksime — kõwasti, Tiit!
Mmja — tu parandamine kipub aga liiga keeruliseks minema — wiimati tuleb suutuks uus jutt kirjutada, ja see ei saaks prowwa terminiks peräkõrd walmis.
Hm — sul on õigus. Ajame siis wähemaga läbi. Tulewase töö teeme enam aja nõuete järel. — Aga kas tead! Lisa paar lehekülge lõppu juure: lase meie kangelast linna-kulturi peale sülitada ja külasse tagasi minna!
Oma maalapikese peaksin talle wist kah muretsema?
Iseenesest mõista, kui tal isatalu ei ole.
Kuule, Sandri, tolle lõpu wõiksid õge esi kirjutada: mina teen niikawwa pisuhända.
Hea küll, ma katsun. — Aga sa pidid mulle hinda nimetama; ma wõin sulle kohe raha anda.
Laura tuleb keskuksest, sulg käes.
Wabanda, Ludwig, — laena mulle paar ümbrikku, ma ei leia sealt — — (silmab Piibelehte, tuksatab ja tõukab poolwalju üllatusehüüde wälja.) Aa!
Naa, mis see siis tähendab? — Teie tunnete teineteist?
Waheaeg; Laura ja Piibeleht silmitsewad teineteist tummalt edasi, misjuures esimene pikkamisi Sanderi poole nihkub.
Sul on külaline —
Ja, mul on külaline —
See herra — — see — see on ju see —
Missugune „see ja see“?
Kelle süles mina —
Sina tema süles —? (Äkki mõistes.) Sinu öökull?!
Ludwig!
See seal on sinu öökull — — see seal on sinu salapärane öökull?! (Pahwatab naerma.)
Tiit, Tiit — wõi sinap see oledki — minu nadu elupäästja — tema kangelane — tema — Kuulge, lapsed — seda peame pühitsema — hurraa! — seda peame klaasi weini ja wäikese lõuna-ootega pidulikult mäletama — üksainus naduke mul ju ongi! — Kannatust — kohe lähen otsin kojamutri üles! (Ruttab, käsikirja põuetasku pistes, saali kaudu taharuumidesse ära.)
Waheaeg. Mõlemad on kohmetud. Kumbki waatab teise otsa ja kumbki nihkub teisele kordamisi sammukese ligemale. Wiimaks sirutab Laura käe arglikult wälja, Piibeleht sattub ennatusesse, tõmmab parema käe kuuetaskust ja paneb Laurale päewaroosiseemneid pihu peale.
Olge hääks!
Tänan!
Waheaeg.
Ja, minä armastan noid.
Ja, minä armastan noid.
Waheaeg.
Need on head ajawiiteks.
Need om wäega hääd ajawiiteks.
Ma usun, teie sõite neid selgi päewal?
Ja, preili, mia sõin noid tolgi päiwäl.
Waheaeg; mõlemad südinewad aegamööda.
Teie olete minu õemehe sõber?
Meie käisime üten koolin.
Kas te pahaks panete, — — et ma teid tema wastu — öökulliks nimetasin?
Ei pane. Miä ei pane kedagi kulli pahaks.
Ma ei teinudki seda paha pärast, öökull on minu meelest huwitaw lind.
Mina olen häämeelega huwitaw lind.
Ka ei teadnud ma siis weel teie nime, herra Tiit.
Mul om wiil üits nimi — Piibeleht.
Tiit Piibeleht — kas „Köietantsija“ autor?
Ja, tu om minu tettu.
Ma olen teie raamatut lugenud, herra Piibeleht — kaks korda koguni!
Siss om teil palju aiga.
Mitte aja pärast — ma ei loe mitte iga raamatut kaks korda. (Annab talle äkitselt kätt.)
Ma ei teadnudki, et teie siin elate — nii ligidal —
Ma ei elä mitte kawwa siin.
Aga jääte siia?
Ei tiiä wiil — tahas esi küll.
Sattuwad ikka enam usalduse-tooni.
Sel — sel „autopäewal“ — te kadusite nii ruttu ära — ei waadanud korda tagasigi.
Es kawatse kohe. Aga ma pöörsin nuka tagast ümber ja siss kai teile perrä.
Ümber pöörsite?
Ja, aga ei näinud teid enämb kaua — istsite woorimehe pääle.
Ja, ma ei tahtnud enam teise autoga kokku puutuda, arwates, et päästja juba kaugel on. Minu pahem jalg — see ei ole kaswades paremale järel jõudnud, ja seda teawad wist autod.
Need ei põlga ka ütepikusi jalgu. Minä esigi olen noidega alati kimbus — ei näe tõisi kunagi enne kui õkwa nina ees.
Kas teie nägemine —?
Ei, nägemisel pole wiga, aga ma elan uulitsalgi nii oma eest —
Nagu minagi.
Teie ka?
Mitte just uulitsal, aga muidu — igatahes üksinda iseendaga.
Enda tahtmisel?
Osalt; osalt mitte — muist tahtmist on pidamine. Sest kui sul tundmus on, et teistest maha jääd, et sind mitte täieks ei wõeta, et sul puudus külles on (näitab oma jala peale alla) mida teistel ei ole —
Tolle peräst? — Tu om jo ainult wäline.
Kas see ei loe?
Aga see andis teile ometi wist asja nurga tagant ümber pöörda ja mulle järgi waadata?
Ei.
Mis siis, kui lubate küsida?
Küsida wõite, aga minä ei tiiä, kas oskan kosta. — Mulle tükkis nuka taga kõrraga ebausk pääle. Olli õkwa, kui kannaksin wiil ikka seda koormakest kätel ja rinna wastas. Mõtlin: pöörad õge ümber ja kaed, kas panid maha tõise wõi unustid!
Ja kui nägite, et maas oli, siis loobusite oma ebausust?
Ei. Waatsin järgmisil päiwil linnas igalpuul ringi, et weel kindlamat tunnistust saie, ja kui teid es näe, siss jäin uskuma, et tu ebausk peris õige usk om.
Sander ilmub kärmesti saali.
Astuge tahapoole, lapsed! Juba maksab lauda istuda. Kas te korgi kõmmu ei kuulnud?
Ma ei teadnudki, et minukese luud-liikmed mu õemehele niipalju wäärt on. Wõi ehk tunneb ta teist nii suurt meelehead, herra Piibeleht?
Temäl saab ehk mõni uus ehitus terminiks walmis.
Eesriie.