Kolmekümneaastane sõda
Kolmekümneaastane sõda oli sõda, mis peeti 1618–1648 põhiliselt Saksa-Rooma riigi territooriumil Kesk-Euroopas, kuid milles osales enamik Euroopa riikidest. Sõjal oli palju põhjuseid, kuid üks peamine oli konflikt protestantismi ja katoliikluse vahel, mistõttu seda on peetud üheks viimastest suurtest ususõdadest Euroopas. Tähtsat osa mängis ka Praha defenestratsioon (katoliku Saksa-Rooma riigi keisri Ferdinand II saadikute aknast välja viskamine Prahas 1618. aastal), mida peetakse enamasti sõja alguseks. Lisaks oli mängus Habsburgide dünastia saatus.
Sõja eeldused
[muuda | muuda lähteteksti]Augsburgi usurahu ja sellele järgnenud pinged Saksa-Rooma riigis
[muuda | muuda lähteteksti]Augsburgi usurahu (1555) kinnitas 1526. aasta Speyeri maapäeva tulemused, sellega tunnustati Saksamaa luterlasi legaalse konfessioonina katoliiklaste kõrval ning tühistati ametlikult 1521. aasta Wormsi retsess, millega Martin Luther ja tema toetajad olid riigivande alla pandud.
See nägi ette järgmist:
- Saksa riigivürstid (neid oli 360) võivad valida religiooni (luterluse või katoliikluse) oma territooriumil vastavalt südametunnistusele (1582. aastal sõnastas jurist Joachim Stephani selle kui cuius regio, eius religio – "kelle võim, selle usk").
- katoliiklikus vaimulikus võimkonnas (peapiiskopkonnas, piiskopkonnas või abtkonnas) elavad aadlikud võivad jääda luterlasteks ("Declaratio Ferdinandea", mida ametlikult aga ei kinnitatud).
- need territooriumid ja varad, mille luterlased enne Passau rahu (1552) katoliku kirikult on omandanud (sekulariseerinud), kuuluvad legaalselt neile.
- katoliku kiriku piiskopid, kes pöörduvad luterlusse, peavad oma territooriumist (peapiiskopkonnast või piiskopkonnast) loobuma ja see antakse katoliiklikule vaimulikule.[2]
Samas ei käsitlenud Augsburgi usurahu kalvinismi, mis selle ajaks oli juba levinud Šveitsis ning mille võtsid hiljem omaks Pfalzi kuurvürst ja mitmed teised Saksa vürstid. See tekitas lisapingeid ning tingis Pfalzi keskse rolli Kolmekümneaastase sõja alguses.
16. sajandi teise poole jooksul usulised pinged Saksamaal kasvasid. Põhja-Saksamaa protestantlikud vürstid jätkasid katoliiklike piiskopkondade sekulariseerimist ning ka mujal asus ametisse protestantlikult meelestatud piiskoppe, kes polnud nõus oma valdustest loobuma. 1583–1588 toimus Kölni sõda, milles katoliiklikud jõud võitsid peapiiskopkonda sekulariseerida püüdnud protestantlikku peapiiskoppi Gebhard Truchsess von Waldburgi, kes asendati katoliikliku Baieri hertsogi Ernstiga. 1690. aastatel leidis sarnane konflikt aset Strasbourgi piiskopkonnas, selle võitsid samuti katoliiklased.[3]
Usulisi pingeid kasvatas ka see, et 16. sajandi teisel poolel kujunesid välja selged konfessioonid: katoliku kirik reformis end sisemiselt Trento kirikukogul ning asus alates 1560. aastatest korraldama ka vastureformatsiooni. Luterlased ühinesid 1580. aastal usutunnistusega "Formula concordiae". 1563. aastal andis Pfalzi kuurvürst välja Heidelbergi katekismuse, mis sai Saksamaa kalvinistide ehk reformeeritute usutunnistuse aluseks. Ehkki kalvinismi ametlikult ei tunnistatud, ei kuulutatud seda ka otseselt ebaseaduslikuks, kuna 1566. aasta riigipäeval otsustati see lugeda samuti Augsburgi usutunnistuse alla käivaks. Hiljem, kui kalvinism levis seni luterlike vürstide hulgas, vastuolud siiski kasvasid. 1613. aastal võttis selle vastu ka Brandenburgi kuurvürst, kelle valdused jäid aga luterlikeks.[3]
Usuline ja poliitiline olukord Saksa-Rooma riigi piiridel
[muuda | muuda lähteteksti]Ida-Euroopa vastureformatsiooni peamised jõud olid Poola ja Austria, mis püüdsid katoliikluse võimu ideoloogiliselt peamiselt jesuiitidele tuginedes taastada. Habsburgid olid huvitatud ka oma võimu laiendamisest Saksa-Rooma riigis, milleks nad olid valmis tegema koostööd ka protestantidega. Keisrid Maximilian II, Rudolf II ja Matthias olid usuliselt tolerantsed, mistõttu nende valdustes Alam- ja Ülem-Austrias, Böömimaal ja Ungaris said levida nii luterlus kui ka kalvinism.
17. sajandi alguses kasvasid Euroopa suurriikide vahel pinged ning suurenes huvi Saksa alade vastu. Hispaaniat valitsevale Habsburgide dünastia harule kuulus mitmeid valdusi Saksa-Rooma riigis: Lõuna-Madalmaad, Franche-Comté ja Milano. Hispaania oli alates 1568. aastast sõjas Põhja-Madalmaade ehk Ühinenud Provintside Vabariigiga, milleks ta samuti taotles Saksa-Rooma riigi toetust. Hispaania ja Põhja-Madalmaade sõda mõjutas tugevalt usulisi vahekordi ka Saksa-Rooma riigis, kuna katoliiklased toetasid Hispaaniat ning protestandid Madalmaid, mis süvendas nendevahelisi lahkhelisid. Prantsusmaa tahtis samas vastu seista oma ida- ja lõunapiire ümbritsevate Habsburgide võimsuse kasvule ning püüdis seetõttu protestantlikke vürste meelestada Hispaania ja Austria vastu. Rootsi ja Taani olid majanduslikel põhjustel huvitatud Läänemere-äärsetest Põhja-Saksa riikidest.
Protestantlik Unioon ja Katoliiklik Liiga
[muuda | muuda lähteteksti]1606. aastal soovisid Donauwörthi riigilinnas enamuses olevad katoliiklased korraldada protsessiooni, kuid seal elavad luterlased ei tahtnud seda lubada, mistõttu linnas puhkesid rahutused. See ajendas Baieri hertsogit Maximiliani katoliiklaste poolel sekkuma, ta liitis linna enda valdustega. Seejärel tundsid Saksamaa kalvinistid, kelle usk oli keisririigis endiselt seadustamata, end ebakindlalt ning Pfalzi kuurvürsti Friedrich IV ja tema peamise nõuniku Anhalti Christiani juhtimisel moodustasid protestandid 1608. aastal oma õiguste kaitseks Protestantliku Uniooni. Protestantliku Uniooni moodustamine ajendas katoliiklasi 1609. aastal looma Katoliiklikku Liigat, mida juhtisid hertsog Maximilian ja Mainzi peapiiskop. Kahe fraktsiooni vastuolusid suurendas see, et nii Friedrich IV kui ka Baieri Maximilian I pärinesid Wittelsbachi dünastiast ning Maximilian I tahtis muuta Baieri haru Pfalzi omast tähtsamaks, milleks ta soovis muuhulgas omandada Baieri kuurvürsti tiitli.[4]
Pikemalt artiklis Protestantlik Unioon, Katoliiklik Liiga
Ferdinand II ja sõja algus
[muuda | muuda lähteteksti]
1619. aastal suri Saksa-Rooma keiser ja Austria valitseja Matthias lastetuna, ent ta oli valinud pärijaks oma nõo, Steiermargi hertsogi Ferdinandi, kes sai Böömimaa kuningaks ja keisriks Ferdinand II nime all. Jesuiitide juures hariduse saanud Ferdinand oli vaga katoliiklane ning tahtis kõigis oma valdustes korraldada vastureformatsiooni, mistõttu ta oli Böömimaal, kus olid enamuses protestandid (luterlased, kalvinistid ja utrakvistid ehk mõõdukad hussiidid), ebapopulaarne. Ferdinand püüdis kindlustada Böömimaa kuninga kohta juba enne Matthiase surma, ent kui tema saadikud 1618. aastal Praha linnusesse saabusid, siis viskasid Böömimaa kalvinistid, krahv Heinrich Matthias von Thurni eestvedamisel nad lossi akendest välja (saadikud jäid ellu, sest maandusid sõnnikuhunnikusse). See sündmus (teine Praha defenestratsioon) oli Böömimaa ülestõusu algus ning seda loetakse ka Kolmekümneaastase sõja alguseks. Kolmekümneaastane sõda jagatakse neljaks perioodiks: Böömi-Pfalzi periood (1618–1623, Taani periood (1625–1629), Rootsi periood (1630–1635) ja Prantsuse-Rootsi periood (1635–1648).
Böömimaa kuningas oli valitav ning Böömimaa mässulised valisid 1619. aastal oma valitsejaks, talvekuninga Pfalzi kuurvürsti Friedrich V, 1610. aastal surnud Friedrich IV poja, kes oli Inglismaa kuninga James I tütre Elizabethi abikaasa. Samal ajal valisid lojalistid Böömimaa kuningaks Ferdinand II ning ta kinnitati ka Saksa-Rooma keisriks. Ferdinand luges seejärel Friedrich V mässuliseks ning nendevaheline konflikt muutis sõja Habsburgide valduste sisesõjast üleriigiliseks konfliktiks.
Böömi-Pfalzi periood ehk Böömi sõda, 1618–1625
[muuda | muuda lähteteksti]Lühikese ajaga koondati böömlaste vastu 14 000-meheline sõjavägi, mille ülemjuhatajaks sai Buquoy. Buquoyle allusid omakorda Khuen ja Dampierre, neist viimane tungis kohe Böömimaale ja jõudis Neuhausini.
Ferdinand arvestas, et keisri vägede Böömimaale tungimisega surutakse böömlaste vastupanu lühikese aja jooksul maha. Seda ei juhtunud, olgugi et ka Khuen ja Buguoy tõttasid Ferdinandi vägedele appi. Äge Habsburgide-vastane krahv Jindrich Matyas Thurn osutas mehist vastupanu ja suurendas oma sõjaväge, palgates seisuste eraldatud rahaga juurde lisavägesid. Thurnile saabus appi ka seiklushimuline saksa krahv Ernst von Mansfeld oma 2000 mehega. Sellises olukorras olid keisri väejuhid sunnitud taanduma ja said böömlastelt koguni lüüa. Keisri olukord halvenes veelgi, kui sileeslased ühinesid böömlastega ja saatsid neile appi markkrahv Jägerndorfi. Kui Mansfeld alistas keisrimeelse Pilseni linna, oli see böömlastele uus edusamm. Kui Thurn oleks tunginud nõrgestatud Buquoy väele kallale ja selle hävitanud, oleks see olnud keisrile väga raske hoop. Kuid Thurn siirdus Austriasse, et mõjutada Austria seisusi ühinema böömlastega. Austerlased olid aga kõhkleval seisukohal, et oodata ära Määrimaa otsus, sealne mõjukaim poliitik Karel Žerotín vanem püüdis tekkinud konfliktis säilitada rahu ja toetas pigem Ferdinand II-t. Muutunud ilmastikuolude tõttu pöördus Thurn tagasi Böömimaale. Talve jooksul otsisid mõlemad pooled endale väljastpoolt toetust.
Nüüd kihutas ka Määrimaa minema keisri maavalitsejad, korraldas oma valitsuse Böömimaa eeskujul ja koondas kokku tugeva sõjaväe. Ühiseks võitluseks Ferdinandi vastu sõlmiti naabermaaga leping ja Žerotín pandi koduaresti. Thurnil oli nüüd tee Alam-Austriasse lahti ja ta saabuski Viini alla, kuid pidi siiski taanduma, sest tema sõjavägi oli Viini ründamiseks liiga nõrk.
Otsustav Valgemäe lahing toimus 8. novembril 1620 Praha juures. Böömi 30 000-meheline sõjavägi oli kirju koosseisuga. Pfalzi ja Böömi sõjavägi ületas oma suuruselt liigalaste oma, kelle väejuhataja oli andekas kindral, madalmaalane krahv Johann T'Serclaes von Tilly. Friedrich V, saanud teada, et lahing on alanud, sõitis oma vägede juurde, kuid jõudis kohale liiga hilja, sest lahing oli tema saabumise ajaks juba kaotatud. Kuigi Praha ja teiste Böömi linnade kaitsmiseks olid Friedrichil head väljavaated, pages ta Böömimaalt ja raskendas sellega oma olukorda veelgi.
Hollandi abirahaga palkas Friedrich endale kaks väejuhti, krahv Ernst von Mansfeldi (1580–1626) ja Braunschweigi printsi Christiani (1599–1626)). Saanud raha ja kogunud sõjaväe, alustasid mõlemad sõjalist tegevust. Christian tungis 1621/1622. aasta talvel Padenbori piiskopkonda ja Mansfelt tegutses Elsassis. Nendega ühines Badeni markkrahv Georg Friedrich (1573–1638), kes oli äge protestant ja jäänud truuks lagunevale Protestantlikule Unioonile. Ka vastaspool – Hispaania, Katoliiklik Liiga ja keiser Ferdinand – valmistusid palavikuliselt sõjaks. 1622. aasta kevadel tulid mõlemad pooled välja aukartustäratavate jõududega. Kuurvürst Friedrich ilmus nüüd ka ise tema nimel kogutud sõjaväe juurde. Wimpfeni lähedal Neckari jõel toimus 6. mail 1622 äge ja verine lahing, kus mõlemad pooled olid kokku pannud välja 150 000 meest. Friedrich sai lahingus rängalt lüüa. Tema sõjavägi kaotas surnutena 6000 meest, samuti langes vaenlaste kätte osa ta kahuritest, palju moona ning, mis eriti tähtis, kassa. Ka prints Christian sai lüüa Tillylt, kusjuures tal õnnestus hädavaevu Mansfeldiga ühineda ja Madalmaadesse põgeneda. Kaotuste tagajärjel jäi Friedrich ilma Pfalzist.
Pärast Böömi sõja lõppu võitles Katoliikliku Liiga armee Kesk-Saksamaal, kuid sai 27. aprillil 1622 lüüa Mingolsheimi lahingus. Peale seda liitus Tilly hispaanlastega ning alistas 6. mail Wimpfeni lahingus Badeni markkrahv Georg Friedrichi.[5] Pärast neid võite vallutas armee 11-nädalase piiramise järel 19. septembril Heidelbergi linna, Protestantliku Uniooni juhi pealinna.[6] Protestantlik vürst, Braunschweig-Lüneburgi hertsog Christian kogus uue armee, kuid sai lüüa Stadtlohni lahingus, kus tema 16 500-meheline armee kaotas 4000–8000 meest.[7] 1625. aastal hõivas Tilly Braunschweigi hertsogkonna. Liiga väed korraldasid maal laastavaid rüüsteretki. Taani kuningas Christian IV (kes oli ka Holsteini hertsog ja Alam-Saksi Kreisobrist) liitus keisrivõimu piiramiseks sõjaga.[8][9].
Taani periood, 1625–1629
[muuda | muuda lähteteksti]
1626. aasta augustis lõi Johann T'Serclaes von Tilly Braunschweigis 26.–27. augustil 1626 Lutteri lahingus juures Saksamaale tunginud Taani kuninga väge, hävitades rohkem kui poole põgenevast Taani armeest. Pärast seda põgenes kuningas Elbe taha. Lutteri lahingu kaotus oli korvamatu löök Christian IV-le, Taanile ja luterlikele riikidele Alam-Saksi ringkonnas.
Kõik Alam-Saksi riigid peale Mecklenburgi ja Holsteini keeldusid edasisest liidust Christianiga. Liiga väed vallutasid luterliku Bremen-Verdeni Bremeni peapiiskopkonna, ohustasid kalvinistlikku Bremeni linna, võtsid luterliku Vestfaali Verdeni piiskopkonna. Georg Wilhelm Brandenburgi kuurvürst ja Preisimaa hertsog 1619–1640 püüdis, kuid edutult lõhkuda Saksimaa kuurvürstiriigi domineerimist Ülem-Saksi ringkonnas. Brandenburgi-Saksi vastuolu muutis ringkonna kaitse ebatõhusaks See sundis protestantlikke Saksa vürste rahu paluma ja Ferdinand II oleks võinud sõja lõpetada, jäädes rahule keiserlik-katoliiklike saavutustega, kuid selle asemel andis välja restitutsiooniedikti, mis julgustas Rootsit sõtta astuma.
Kui keisrivägede uus ülemjuhataja, Albrecht von Wallenstein, oli kuus kuud tagajärjetult Läänemere rannikul, Strelasundi väina kaldal asuvat Stralsundi linna piiranud, algasid rahuläbirääkimised Taaniga ja aasta hiljem sõlmiti Lübeckis viimasele soodus Lübecki rahuleping (1629), saades vallutatud maaalad tagasi tingimusel, et ta end enam ei sega Saksamaa siseasjadesse. Taani pool oli enne seda Wolgasti juures rängalt lüüa saanud. Peaaegu kõik Saksa territooriumid olid Katoliikliku Liiga kontrolli all. Sellest edust tulenev keiserliku hegemoonia oht sundis Rootsi kuningat Gustav II Adolfit aastal 1630 konfliktiga liituma.[10] Aastal 1630 vabastas Ferdinand II ametist oma generalissimuse Albrecht von Wallensteini.
Rootsi periood, 1630–1635
[muuda | muuda lähteteksti]
6. juulil 1630 maabus Rootsi kuningas Gustav II Adolf Usedomi saarel oma väikese sõjaväega, mis koosnes 13 000 mehest. Rootslaste sõtta sekkumise põhjused:
- protestantlik usk oli kindlustanud rahu Rootsis, samas katoliku usu mõjulepääs oleks tekitanud pidevaid rahutusi.
- Habsburgide absoluutse võimu maksmapanek Saksamaal oleks ähvardanud ka rootslasi Läänemerel ja Dominium maris baltici.
Rootslaste vägi oli küll väike, kuid see-eest mitte palgaline ja juhuslikest seiklejatest koosnev, vaid hästi distsiplineeritud. Ka rootslaste relvad olid paremad kui sakslaste omad. Rootsi sõduri oda oli lühem ja kitsam, tema püss nii kerge, et toetusharki ei tarvitatudki, kahurid väikesed, nii et neid võis kergesti ühest kohast teise vedada.
Gustav Adolfi seisukord oli alguses üsna hädaohtlik, sest keisri vägi asus alles Pommeris ja Mecklenburgis ning protestantlikud vürstid kartsid Gustaviga ühineda, kuna keisri sõjavägede jõud näis neile väga tugevana. Kindlustanud oma võimu Rügeni ja Oderi üle, liikus Gustav Adolf Stettini suunas, tungis Mecklenburgi ja surus keisri väed välja Pommerist. Kui Rootsi astus sõtta ja edenes Brandenburgi, kuulutas Georg Wilhelm taas neutraliteeti; siiski sundis Gustav II Adolf Brandenburgi kuurvürst ja Preisimaa hertsogi Georg Wilhelmi ühinema Rootsiga liitlasena, okupeerides olulise osa Brandenburg-Preisimaa territooriumist ja okupeerides 1626. aastast hertsogliku Preisimaa pääsu merele, ja koondades armee Berliini linnamüüride ette. Georg Wilhelm ei sõlminud liitu, kuid andis Rootsile läbipääsuõigused, kaks kindlust ja raha-abi. Seejärel laastasid katoliiklikud armeed korduvalt Brandenburgi ja teisi Hohenzollernite maid. Kuna Rootsi väed olid haruldaselt distsiplineeritud ega riisunud okupeeritud aladel, siis rootslased leidsid igal pool poolehoidu. Keisri vägesid ei juhatanud enam tark ja osav Wallenstein, vaid temast vanem ja nõrgem Johann t’Serclaes von Tilly, kes pealegi oli sunnitud ootama läbirääkimisi Prantsusmaa ja Katoliikliku Liiga juhi, kuurvürst Maximiliani vahel. Jaanuaris 1631 sõlmiti Bürwaldis liiduleping prantslaste ja rootslaste vahel, mis kindlustas rootslastele prantslaste toetuse 400 000 taalrit aastas ilma vastukontsessioonita.
Gustav Adolfi aeglase edasitungi tõttu sattus hädaohtu Põhja-Saksa suurim linn Magdeburg. Keiser oli selles linnas oma restitutsiooni-edikti läbiviimisega algust teinud. Kodanikud polnud sellega nõus ja sõlmisid Rootsi kuningaga lepingu keisri ja Katoliku Liiga vastu. Gustav Adolf saatis magdeburglastele appi oma väejuhi Falkenbergi, kuna ta ise ei saanud kohale minna, sest pidas läbirääkimisi Saksa vürstidega ühise aktsiooni üle keisri ja liiga vastu. 20. mail 1631 vallutasid liiga väed Magdeburgi ja riisusid selle paljaks. Järgnes elanikkonna veresaun, milles hukkus 25 000 linna 30 000 asukast, samas hävitas tulekahju enamuse linnast.[11]
Pärast seda raiskas Johann t’Serclaes von Tilly mõttetult aega: esmalt tungis ta kallale Hessen-Kasseli maakrahvile Wilhelm V-le ja kui see sõjakäik ei andnud tulemust, pöördus tagasi põhja rootslaste vastu. Nüüd oli Gustav Adolf jõudnud kindlustada oma seljatagust ja siirdus Tangermundi juures üle Elbe jõe. Mõlemad väed kohtusid augustis, olgugi et Gustav Adolf hoidus pealahingust. Keisri rumala ettekirjutise põhjal taandus ka Tilly ja ründas Saksi kuurvürsti Johann Georgi, kes oli küll jõudnud relvastuda, kuid ei julgenud avalikult rootslaste poole üle minna. Tilly nõudis kuurvürstilt, et ta paneks relvad maha või ühineks liiga ja keisri vägedega, vallutades ise seejuures Halle, Eislebeni ja Merseburgi. Selle tulemuseks oli kaitse- ja pealetungilepingu sõlmimine rootslaste ja sakside vahel. Rootsi-Saksi sõjameeste arv ulatus nüüd 47 000 meheni. Nüüd võis Gustav Adolf julgesti Tilly vastu välja astuda. Otsustav Breitenfeldi lahing peeti 17. septembril 1631 Tilly vallutatud Breitenfeldis Leipzigist põhja pool. Tilly otsustas vaenlase tagasi tõrjuda marulise kahuritulega, mis tal õnnestus vaid Saksi vägede vastu, kuid Rootsi kindralid Johan Banér ja Gustaf Horn näitasid üles äärmist kangelaslikkust. Keisri väed löödi lõpuks puruks, kusjuures Tilly kaotas surnutena 12 000 ja vangi langenutena 7000 meest ja Esimeses Breitenfeldi lahingus sai kindral Tilly juhitud Katoliiklik Liiga Rootsi vägedelt lüüa. Gustav Adolf oli selles lahingus kasutusele võtnud uue sõjapidamismooduse – liinitaktika. Välja nägi see nii, et kui vaenlane kasutas vanamoodsaid, 150 mehe laiusi ja 10 viirgu sügavaid kolonne, siis Rootsi kuninga väed olid paigutatud kahte pikka, kuid vaid 5–6 viiru sügavusse liini. Kuna tema musketimehed suutsid laadida ja tulistada mitu korda kiiremini kui vaenlase omad, pidas selline liin oma tulejõuga kinni märksa massiivsema kolonni rünnaku, jättes samal ajal osa jõude reservi.
Pärast hiilgavat võitu Breitenfeldi juures oli Gustav Adolfil tee vaba keisri valdustesse ja liigale kuuluvaile maadele. Kuningas saatiski keisri aladele Saksi kuurvürsti, kes juba 11. novembril 1631 vallutas Praha. Sama õnnelikult arenes sõjategevus ka Gustav Adolfil, kes vallutas ühe liiga linna teise järel. 23. detsembril alistus talle keisri vägede garnison Mainzis. Linnad ja vürstid ühinesid Rootsi kuningaga meelsasti, mis kergendas ta hiilgavat sõjaretke. Gustav Adolfi kuulsus tõusis tollal haripunkti. Keiser Ferdinand koos Katoliku Liigaga muutus rahutuks ja kartlikuks. Ei jäänud muud üle kui paluda erru saadetud Wallensteini, et ta võtaks vastu sõjavägede ülemjuhataja koha. Arvati täie õigusega, et kui keegi koostab võitlusvõimelise sõjaväe ja juhib selle võidule, siis võib see olla vaid Wallenstein.
Aprillis 1632 asus Wallenstein sõjavägede ülemjuhataja kohale. 1632. aasta märtsis hakkas Gustav Adolf edasi tungima ja Tilly oli sunnitud taganema Lechi taha. 15. aprillil sai ta Raini lahingus Lechi ääres ägedas võitluses rängalt lüüa ja hukkus lahingus. Gustav Adolf vallutas kuurvürst Maximiliani valdusi ja viimane suutis suurivaevu oma vägedega varjuda. Gustav Adolf marssis võidukalt Augsburgi ja Rootsi väed hõivasid mais Müncheni linna (Baieri kuurvürstkonna pealinn). Linn jäi järgmiseks kolmeks aastaks rootslaste kätte. Gustav Adolfi kannul käis Böömi õnnetu kuningas, Pfalzi kuurvürst ja pfaltskrahv Friedrich V. Gustav Adolfi liitlasel, Saksi kuurvürst Johann Georgil, puudus õnnetuseks mõistus ja arusaamine sõjast. 15. detsembril 1631 kolis ta Prahast Dresdenisse.
Wallenstein alustas oma sõjalist tegevust just Praha vallutamisega (22. mail 1632) ja ühines Egeri juures Maximilianiga. Ühendatud sõjavägi, mille ülemjuhatajaks oli Wallenstein, koosnes 60 000 mehest. Selle väega astus ta Frankenisse, et kohata Gustav Adolfit, kelle väed olid Nürnbergis laagris. Wallenstein otsustas siin kõik teed Nürnbergi sulgeda, et võita vastast näljaga. Gustav Adolf otsustas võtta ette kallaletungi Wallensteini Baierimaal, Nürnbergi piiranud vägedele nende kindlustatud laagris, kuid löödi augusti lõpul Alte Veste lahingus suurte kaotustega tagasi. Rootsi kuningas hakkas siis liikuma lõuna poole, teeseldes, nagu kavatseks ta tungida Austriasse, kus sel ajal oli parajasti tekkinud mäss. Kuni Bodeni järveni liikus ta katoliiklikes maades ja võttis endale kontributsiooni. Wallenstein suundus aga põhja poole ja vallutas osa Saksimaad. Novembris kapituleerus talle Leipzig. Saanud kuulda Wallensteini liikumisest ja võitudest, pöördus Gustav Adolf tagasi ja hakkas Wallensteini jälitama. Samal ajal kogusid mõlemad pooled endale abivägesid. Wallenstein saatis marssal Poppenheimi Hallesse, et takistada Gustav Adolfi ühinemist Saksi vägedega. Gustav Adolf peatus oma väega Lützenis Leipzigi juures, kus 16. novembril 1632 peeti äge Lützeni lahing, milles Gustav Adolf langes. Ka Wallenstein ise sai kuulist riivata. Saanud kuulda kuninga surmast, ei kaotanud rootslased meelekindlust: kuninga asemele astus uus juht – Saksi-Weimari hertsog Bernhard. Tema juhatusel alustasid rootslased uut meeleheitlikku pealetungi ja võit kalduski nende poole. Õhtul andis Wallenstein oma vägedele käsu taanduda. Rootslased kaotasid 6000 meest surnute ja kadunutena, seda oli poole rohkem kui vastasel.
Gustav Adolfi surmaga muutus olukord Kolmekümneaastases sõjas põhjalikult. Kuid siiski peeti rootslaste eestvedamisel sõda edasi. Uueks protestantide juhiks sai rootslane Axel Oxenstierna. Ta oli enam kui keegi teine pühendatud Gustav Adolfi asjadesse. Ta kutsus evangeeliumiusulised vürstid 1633. aastal Heilbronni ja surus läbi, et talle anti õigus olla protestantise liidu vägede juhatajaks. Samal ajal uuendati prantslastega leping abiraha saamiseks ja võitluseks Habsburgidega. Wallenstein eemaldus pärast Lützeni lahingut Böömimaale, kus moodustas tšehhidest sõjaväe.
Saksi-Weimari hertsog Bernhard (1604–1639) ja Rootsi kindral tungisid nüüd Baieri kuurvürstkonda Maximiliani kallale. Maximilian palus keisrit saata talle abi. Keiser käskis Wallensteinil appi minna. Saatnud Maximilianile abiväe, tungis Wallenstein 1633. aastal oma tugeva sõjaväega Sileesiasse. Tal oli kaks korda suurem sõjavägi kui vastasel, kuid ta ei astunud ometi lahingusse, vaid lubas Arnimile, kes juhatas Rootsi, Brandenburgi ja Saksi vägesid, soodsat vaherahu. Wallensteini vahekord liigaga ja keisriga muutus seejärel vaenulikuks, keiser süüdistas teda äraandmises.
Varsti hakkas sõda uue jõuga: uueks katoliiklaste vägede ülemjuhatajaks määrati keisri poeg, Ungari kuningas Ferdinand, kelle abiline oli kindral Gallas (Wallensteini mõrvasid keisri käsilased). Esimeseks sõjaliseks eduks kujunes Regensburgi tagasivõtt. Septembris 1634 lõid keisri ja Hispaania väed Saksi-Weimari hertsogit Bernhardit ja Rootsi kindral Gustav Horni Nördlingeni lahingus 6. septembril 1634. Liiduväe kaotused olid 6000 meest surnutena ja 3000 langes vangi, nende seas ka Horn. Sealt alates tõmbas Brandenburgi kuurvürst ja Preisimaa hertsogi Georg Wilhelm Brandenburgi sõjast välja ja sõlmis keiser Ferdinand II-ga 30. mail 1635 Praha rahu.
Prantsuse-Rootsi periood, 1635–1648
[muuda | muuda lähteteksti]Keisrivägede edu sundis ka Prantsusmaad sõjas kaasa lööma. Lepingu põhjal olid prantslased kohustatud toetama liitlasi rahaliselt ja 12 000-mehelise sõjaväega, mille eest pidid saama tasuks Hispaania Madalmaade Elsassi ja mõned kindlused. Kõigepealt pidi see sõjavägi vabastama Heidelbergi, mida piirasid Baieri kuurvürsti Maximilian I väed. Rootslaste ja prantslaste vahekord polnud veel selgunud ja Oxenstjerna ei kirjutanud lepingule Prantsusmaaga alla. 1635. aastal kardinal Richelieu juhatusel keisri ja Hispaania vastu sõlmitud liiduga, kaotas sõda konfessionaalse iseloomu ja kujunes üldeuroopaliseks poliitiliseks võitluseks.
Rusuvalt mõjus protestantlusele rahu, mis sõlmiti keisri ja Saksi kuurvürsti vahel aastal 1635. Praha rahuleping 30. mail 1635 Saksa-Rooma keisri Ferdinand II ja enamuse keisririigi protestantlike riikide vahel lõpetas tõhusalt Kolmekümneaastase sõja kodusõja aspekti. Nimelt jõudis keiser otsusele, et ketserluse väevõimuga hävitamine on võimatu, ja pidas seepärast vajalikuks teha protestantidele mõningaid järeleandmisi. Saksi kuurvürst Johann Georg I sai endale eluaegseks kasutamiseks Ülem- ja Alam-Lausitzi ühes osaga Magdeburgi peapiiskopkonnast. Kirikumaade suhtes lepiti kokku, et protestantidest omanikud võisid neid valitseda veel nelikümmend aastat. Keisri kõrgeim kohus seisis koos liikmeist, kellest pool olid protestandid ja teine pool katoliiklased. Üldist amnestiat keiser ei andnud. Saksi kuurvürst ja kõik teised, kes soovisid selle lepinguga ühineda, olid kohustatud võitlema keisriga koos välismaalaste – prantslaste ja rootslaste – vastu. Kogutud sõjavägi kuulus keisri juhatuse alla ja väiksemat osa (umbes 20 000 meest) võis juhtida kuurvürst, kes aga ise allus otse keisrile nagu iga teine väejuht. Selle lepinguga ühines hulk vürste, kuid rahu see veel ei toonud, sest lahendamatuks jäi prantslaste ja rootslaste väljatõrjumine maalt. Pealegi oli sõda muutunud paljudele elukutseks, neil oli sõjast ainult kasu. Kannatas kõige rohkem rahvas, kes soovis rahu igal tingimusel. Vahepeal hellitati lootust, et Rootsi loobub sõjalisest tegevusest, kuna vaherahu Poolaga oli lõppemas ja ta võis seal uuesti hakata sõda pidama. Kuid prantslased oskasid Poola-Rootsi vahekordi nii korraldada, et vaherahu kestis edasi ja Rootsi võis uusi vägesid Poolast Saksamaale tuua. Üldse hakkas nüüd Prantsusmaa aktiivsemalt ise osa võtma sõjast Habsburgidega ja kuulutas sõja ka Hispaaniale. Sõjaõnn kaldus niiviisi kord ühele, kord teisele poole. 1636. aasta alguses tõrjusid keisri väed Baueri juhitud rootslased põhja poole, kuid aasta lõpupoole said nad haledalt lüüa samalt Bauerilt, kaotades surnutena ligi 20 000 meest. Sama lugu kordus ka prantslastega: esialgu saavutasid nad edu, kuid siis pidid taganema keisri vägede eest.
1637. aastal suri Ferdinand II ja tema asemel hakkas valitsema ta poeg Ferdinand III (1637–1657). Kuid ka tema valitsus ei toonud Kolmekümneaastasse sõtta algul mingeid muutusi. 1638. aastal sõlmisid rootslased ja prantslased lepingu ning lõid ühisel jõul keisri vägesid põhjas ja lõunas. Habsburgide õnnetuseks hävitas Hollandi admiral Tromp Rootsi vetesse ilmunud Hispaania laevastiku. Pikale veninud sõjast hoolimata kestsid ikka veel läbirääkimised keisri ja vürstide vahel. 1640. aastal kutsuti kokku maapäev Regensburgis, mis ei andnud samuti positiivseid tulemusi. 1641. aastal oli tähtis selles mõttes, et suri Rootsi kindral Johan Gustafsson Banér, keda asendas andekas väejuht Lennart Torstenson. 2. novembril 1642 lõi Torstenson Breitenfeldi juures Ferdinand III vägesid. 1645. aasta märtsis tungis ta Böömimaale, kus lõi uuesti keisri vägesid ja saabus Viini alla. Need olid sõja viimased hingetõmbed, kuna rahvas oli kurnatud ega suutnud enam edasi sõdida.
1646. aastast oli Saksamaa Rootsi vägede juht feldmarssal Carl Gustaf Wrangel, kes võttis Lennart Torstensoni käest üle sealsete Rootsi vägede juhtimise. Sellelt ametipostilt juhtis ta Kolmekümneaastase sõja kolme viimast suuremat sõjakäiku. Wrangeli ja Turenne'i juhtimisel marssisid Rootsi ja Prantsusmaa liitlasväed Baierisse ja Württembergi. Viimane suurem lahing oli 17. mail 1648, millest võtsid osa austerlased, baierlased ja rootslased. Tähelepanu väärib tõsiasi, et keisriväge oli kõigest 33 000 meest, kuna teenijaskond ja igasugune vahetumalt sõjast elav inimeste hulk koosnes 127 000 inimesest.
Rootsi väed tungisid sõja lõpul Määri- ja Böömimaale ja okupeerisid osa Prahast. 1648. aasta juulis jõudsid Rootsi väed taas Prahani, hõivates osa linna, mis oli siis kaks ööpäeva rüüstada. Keisrilossist riisuti ja viidi Stockholmi viidi tohutul hulgal hindamatuid kunstiaardeid, sh Michelangelo, da Vinci, Raffaeli, Tiziani, Düreri, Boschi, Bruegheli jt maale ning tuhandeid raamatuid. Viimastest kuulsamad olid Gigas librorum ehk nn Kuradipiibel 13. sajandist ja gootide hõbepiibel Codex argenteus 6. saj algusest, mida praegu säilitatakse vastavalt Stockholmi Kuninglikus raamatukogus ja Uppsala ülikooli raamatukogus.
Praha pärast võideldi rootslaste ja keisri vägede vahel kuni 3. novembrini, siis saabus teade üldise rahu sõlmimisest Münsteris ja Osnabrückis 24. oktoobril 1648. Seda rahu nimetatakse Vestfaali rahuks.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kolmekümneaastane sõda |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Inglise vikipeedia andmed seisuga 11. jaanuar 2011.
- ↑ Augsburgi usurahu kohta näiteks: Joachim Whaley. Germany and the Holy Roman Empire. Volume 1, from Maximilian I to the peace of Wetphalia, 1493–1648. Oxford University Press, 2012. Lk-d 325–336.
- ↑ 3,0 3,1 Whaley, lk-d 383–417.
- ↑ Whaley, lk-d 418–427.
- ↑ Mingolsheimi lahingu kohta lk 135–150, Wimpfeni kohta lk 151–202 (Der Feldzug des Jahres 1622, 1891)
- ↑ Lk 90 (Polišenský/Snider, 1978)
- ↑ Lange, Hendrik Martin. "Die Schlacht bei Stadtlohn und die Verwüstung Osterwicks (1623)". Lk 3. Vaadatud 02.08.2024.
- ↑ "The Thirty Years War". Vaadatud 02.08.2024.
- ↑ "The Danish War in Lower Saxony and Mansfeld's Invasion to Silesia 1625–1629". Lk 5–6. Vaadatud 02.08.2024.
- ↑ "12.10: Danish Intervention". Vaadatud 02.08.2024.
- ↑ "A Local Apocalypse – The Sack of Magdeburg (1631)" (PDF). Vaadatud 02.08.2024.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |