Keelepoliitika
Keelepoliitika hõlmab eelkõige riigi süsteemsed abinõud keele funktsioonide teadlikuks säilitamiseks või muutmiseks[1]. Mingi riigi keelepoliitika esmaülesanneteks on riigikeele sätestamine põhiseaduses ja keeleseaduse kehtestamine, mis kõik toimub rahvusvahelisi õiguse normi kinni pidades[1].
Keelepoliitika eesmärk on keelesuhtluse reguleerimine ühiskonnas, tagades ühtlasi ka riigikeele täisväärtusliku toimimise[1].
Keelepoliitika võib iseloomu poolest olla kas (a) konstruktiivne ehk perspektiivne (arendab keele funktsioone ja struktuuri); (b) retrospektiivne (säilitab keele funktsioone ja struktuuri), või (c) destruktiivne (ahendab keele funktsioone ja struktuuri)[1]. Destruktiivse keelepoliitika viljelemine võib kaasa tuua keelelise assimileerumise ja keele hääbumise, keeletapu (keelesuitsiid ehk lingvitsiid)[1].
Eesti keelepoliitika
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklis Eesti keelepoliitika
Eestis kuulub keelepoliitika Haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalasse. Ministeeriumi ülesanded on keelepoliitika planeerimine, korraldamine ja arendamine; riigi arengukavade väljatöötamine keelepoliitika valdkondades ja nende kooskõla tagamine üleriigiliste arengukavadega[2].
Keelevaldkonna kolm olulisemat suunda on[2]:
- eesti keel Eestis;
- eesti keele välisõpe;
- võõrkeelepoliitika.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti keelepoliitikat reguleerivad õigusaktid (vaadatud 05.11.2012)
- Eesti kui ELi liikmesriigi keelepoliitika (vaadatud 05.11.2012)