Mine sisu juurde

Kiillõige

Allikas: Vikipeedia
Karbikaane kaunistamine kiillõiketehnikas

Kiillõige (inglise keeles chip carving, saksa keeles Kerbschnitt) on pinnakaunistustehnika, mille puhul luuakse kaunistatavasse pinnasse süvend täpsete poolviltu lõigetega, mis kohtuvad süvendi põhjas, nii et süvendi põhja tekib nurk[1]. Etnograafiliste puitesemete puhul on seda nimetatud ka täkeornamendiks[2][3] või täkkeornamendiks[4], 1927. aastal välja antud "Kunstiajaloo oskussõnastik" annab termini täkklõige[5].

Kiillõiget on kasutatud varakeskaja loomastiilis hõbe- ja pronksehete kaunistamisel. Tehnika ilmub metallikunsti 4.–5. sajandi paiku ja levib germaani hõimude juures üle Euroopa. Kiillõiget tehti nii otse metalli (ajalooliselt varasem variant – võimalik, et metallile kanti üle tehnika, mida juba kasutati puidul[6]) kui ka vahamudelitel, mida kasutati metallivalus[7].

Puidutöötluses sai täkklõige populaarseks gooti kunstis ja sealt edasi hilisemas puunikerduses[8]. Kiillõikega sarnast pinnatöötlust on kasutatud ka kiviraidkunstis ja keraamikas.

  1. I. Jets. Lahingu maod : Skandinaavia 9.-11. sajandi kunstistiilid Eesti arheoloogilistel leidudel. Tallinn, 2013. Lk 22
  2. http://www.keeleveeb.ee/dict/speciality/art/dict.cgi?word=sv2830
  3. http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=t%C3%A4keornament
  4. Vaike Reemann. Küübid Eesti Rahva Muuseumi kogudes. - Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, 50, 131−158.
  5. Kunstiajaloo oskussõnastik. Tartu, 1927
  6. O Untracht. Jewelry Concepts & Technology. 2011
  7. H. Hamerow, D. A. Hinton, S. Crawford. The Oxford Handbook of Anglo-Saxon Archaeology. Oxford University Press, 2011
  8. http://www.thewoodcarverscabin.com/library/history-of-chip-carving/

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]