Hoiusekindlustus

Hoiusekindlustus on kindlustussüsteem, mis tagab enamikule hoiustajatest nende vara täieliku või osalise säilimise ka panga pankroti korral. Kõik süsteemiga liitunud pangad on kohustatud deponeerima kindla summa kindlustusfondi. Hoiusekindlustuse ülesanne on ka tarbijakaitse, sest peale stabiilsuse tagamise hüvitab enamik hoiusekindlustuse skeeme ainult väikehoiustajate (eraisikute ja väikeettevõtete) hoiuseid.

Hoiuste Kindlustajate Rahvusvahelise Ühingu (International Association of Deposit Insurers) statistika järgi oli 2014. aasta 31. jaanuari seisuga mingi hoiusekindlustuse vorm kasutusel 113 riigis (võrreldes 12 riigiga aastal 1974). Kindlustussüsteemi kasutuselevõttu kaalus 40 riiki.

Hoiusekindlustuse taustast

Pankadel ei ole kohustustust säilitada hoiustatavat raha täielikult – neil on lubatud suurem osa sellest summast välja laenata või investeerida. Selle kohta on kasutusel termin "osalise reserviga pangandus". Kui paljud pangalt raha laenanutest ei suuda oma laenusid tähtajaks tagasi maksta, riskivad panga võlausaldajad (sealhulgas hoiustajad) kahjudega. Et pankade tegevus toetub klientide hoiustele, mida saab välja võtta vähese etteteatamisajaga või üldse ilma selleta, on rahalistes raskustes pankadel kalduvus pangajooksudeks ehk olukordadeks, kus hoiustajad soovivad enne panga võimalikku maksejõuetust kiiresti raha välja võtta. Kuna finantsasutuste krahhid võivad kaasa tuua mitmesugust kahju (sealhulgas majanduslangust), hoiavad poliitikakujundajad alal hoiusekindlustuse süsteeme, et kaitsta hoiustajaid ja anda neile kindlus, et nende raha ei ole ohus.

Hoiusekindlustuse süsteem võib aidata meelitada riiki välisinvestoreid, kes hoiustaksid pankades passiivselt suuremaid rahasummasid. Süsteemi olemasolu tõttu on selles riigis tõenäolisemalt suurem passiivsete välisinvesteeringute määr (kindlustatava summa piires). Veel võimaldab süsteem suurendada pankadel rahapakkumist, ilma et piisava rahastuseta pankasid tabaksid pangajooksud, mida kindlustus ennetab.

Hoiusekindlustus loodi Ameerika Ühendriikides väikepankade kaitseks ajal, mil riigis olid veel kasutusel haruettevõtete rajamist reguleerivad eeskirjad. Pankade tegevus oli asukohaga piiratud ja neil ei olnud võimalik saada kasu mastaabisäästust, eriti ühiskasutusest ja tasaarveldusest. Föderaalvalitsus pani hoiusekindlustusele aluse eesmärgiga kaitsta vaesemate osariikide kohalikke pankasid.

Hoiuste kindlustamisega tegelevaid institutsioone juhivad või on need asutanud valdavalt valitsused, samas ei tohi need moodustada osa riigi keskpangast. Mõned asutused on aga kas riigi toetusel või ka ilma selleta tegutsevad eraettevõtted.

Mitmes riigis toimib korraga rohkem kui üks hoiusekindlustuse süsteem (nt Austrias, Kanadas, Saksamaal, Itaalias ja Ameerika Ühendriikides). Teisalt leidub ka selliseid hoiusekindlustuse süsteeme, mis katavad rohkem kui ühte riiki: näiteks kindlustab Ameerika Ühendriikide Föderaalne Hoiusekindlustuse Korporatsioon paljusid Marshalli saarte, Mikroneesia Liiduriikide ja Puerto Rico pankasid. Üks hoiusekindlustuse süsteem katab ka mitmeid Aafrika riike: Kameruni, Kesk-Aafrika Vabariiki, Tšaadi, Kongo Demokraatlikku Vabariiki, Ekvatoriaal-Guinead ja Gaboni.

Hoiusekindlustus Euroopa Liidus

Tingimuste ühtlustamine

Hoiusekindlustuse tingimuste ühtlustamiseks võeti Euroopa Liidus 30. mail 1994 kasutusele hoiusekindlustuse direktiiv ehk Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 94/19/EÜ. See kohustas igat liikmesriiki omama süsteemi hoiuste tagamiseks, hoides samas hoiusekindlustuse ühtlustamist vähimal võimalikul tasemel. Selleks tasemeks oli ühtlustatud miinimumhüvitis 20 000 eurot. Direktiiv aga jättis liikmesriikide valida selle, kas hüvitatakse ka valitsuse, suurettevõtete ja finantseerimisasutuste hoiused.

Rahastamise tüübid

Hoiusekindlustuse skeemide rahastamiseks kasutatakse Euroopa Liidu liikmesriikides kolme süsteemi:

• eelrahastamine, mille korral kogutakse pankadelt summa korrapäraste maksetega pikema aja jooksul ette;
• järelrahastamine, mille korral arvutatakse hoiuste tagamise skeemi tehtava makse suurus välja pärast mõne panga pankrotistumist (hüvituseks vajaliku summa põhjal);
• segarahastamine, mis ühendab mõlemat eelmainitud süsteemi.

Enamik liikmesriike, sealhulgas Eesti, kasutab suuremat kindlust pakkuvat eelrahastamist. Euroopa Liidu hoiusekindlustuse süsteemide alusprintsiip on asjaolu, et neid finantseerivad täies ulatuses pangad ja maksumaksja raha selleks ei kasutata.

Piiriülene pangandus

Hoiusekindlustuse süsteemiga on Euroopa Liidus esinenud probleeme piiriülese panganduse ja pankade filiaalide korral. Hoiustajatele, kelle raha on hoiul välisriigi panga filiaalis, peab pankroti korral hüvitised maksma see liikmesriik, kes andis pankrotistunud pangale tegevuseks litsentsi (ehk panga päritoluriik). Pankadele tekitas varem probleeme olukord, kus hoiuste hüvitamise tase päritoluriigis ja filiaali asukohariigis erines. Sellisel juhul rakendus keerukas täiendava hüvitamise süsteem. Peale pankade tõi see ka tarbijale kaasa lisakohustusi, sest hüvitist oli sellisel juhul vaja saada eri riikidest.

Süsteemi muutmine 2007.–2008. aasta finantskriisi ajal

Euroopa Liidu 2007. aasta novembris avalikustatud aruandest selgus, et paljud süsteemid piirasid kindlustuse kehtivust eraisikutega, vahel ka väikese või keskmise suurusega ettevõtetega. Ent kõigile süsteemidele oli ühine asjaolu, et need ei kehtinud suurtele hulgiklientidele. Selle otsuse taga on põhjendus, et suuremad kliendid on väiksemate klientidega võrreldes sageli tänu enda koostööpartnerite finantsriskide hindamisele paremas olukorras. Aruandes soovitati selle praktikaga jätkata, sest niisugused piirangud aitavad vähendada süsteemi kulusid ja suurendada süsteemi kättesaadavust nende jaoks, kes sellest garantiist tõesti sõltuvad.

Euroopa Liidu rahandusministrite kohtumisel 7. oktoobril 2008 jõuti kokkuleppele, et miinimumsumma suurendatakse 50 000 euroni. Summat suurendati pärast Iirimaa sama aasta septembrikuu otsust suurendada oma hoiusekindlustust piiramatu summani. Paljud teised liikmesriigid eesotsas Suurbritanniaga reageerisid oma limiidi tõstmisega, et vältida olukorda, kus inimesed viiksid oma säästud üle Iirimaa pankadesse. Hilisemate muudatustega suurendasid Euroopa Liidu liikmesriigid hoiuste kaitset 2010. aasta lõpuks ühtlase tasemeni 100 000 eurot. 2014. aastal võttis Euroopa Liit kasutusele direktiivi 2014/49/EL, millega nõuti, et iga liikmesriik looks vähemalt ühe hoiusekindlustuse skeemi, millega peavad liituma kõik pangad. Lisaks oli riikidel kohustus tagada hoiustajate kaitse ühtlustatud tase ja riigid pidid koostama loetelu kaitstavate hoiuste tüüpidest. Ka uue direktiivi järgi pidi emapank tagama oma filiaalide hoiustajate kindlustuse.

2007.–2008. aasta finantskriisi ajal tegid Euroopa Liidu valitsusjuhid ühisavalduse, milles pakuti, et finantssüsteemi stabiilsuse tagamiseks võiks hoiusekindlustust laiendada. 2015. aasta novembris esitas Euroopa Komisjon eelnõu eurotsooni ühtse hoiusekindlustuse (European Deposit Insurance Scheme) loomiseks. Plaan pidi algama järk-järgult: kui 2017. aastal pidi riik hoiusekindlustuse väljamakseid tehes esmalt ammendama enda tagatisfondi, siis 2020. aastaks pidanuks ühine vastutus olema 20% (ehk riik ei peaks enam esmalt oma tagatisfondi ammendama) ja aastaks 2024 pidi ühtne hoiusekindlustus kasvama 100%-ni. Ettepanek oli ajendatud asjaolust, et kuigi liidu liikmesriigid olid lubanud hoiuseid garanteerida 100 000 euro ulatuses, puudus sellel garantii Euroopa Liidu tasandil. Ent mõned liikmesriigid, näiteks Saksamaa, olid plaani suhtes skeptilised. Hoiusekindlustuse tsentraliseerimist raskendavad riikide erinevad hoiuste hüvitamise tasemed. 2017. aasta lõpu seisuga ei olnud aga kõik Euroopa ühtse hoiusekindlustusega seotud plaanid veel realiseerunud.

Hoiusekindlustus Eestis

Hoiusekindlustuse valdkonnaga tegeleti Eestis juba 1990. aastate keskel. 1995. aastal plaanisid kuus Eestis tegutsenud kommertspanka (Hansapank, Hoiupank, Ühispank, Tallinna Pank, Raepank ja Forekspank) luua omavahelise hoiusekindlustusfondi. Plaan aga ei jõustunud, sest Eesti Pank oli seisukohal, et süsteemis peab osalema ka riik ning et see peab hõlmama kõiki krediidiasutusi.

1996. aastal töötasid Eesti Pank ja pangaliit välja eelnõu, millega plaaniti kaitsta füüsiliste ja juriidiliste isikute kuni 20 000 krooni suurusi hoiuseid 90% ulatuses. Eelnõuga taheti summat etapi kaupa suurendada, kuni see pidi jõudma 2010. aastaks 20 000 eküü ehk 300 000 kroonini. Hoiuste tagamiseks plaaniti luua fond, mis saaks oma vahendid krediidiasutuste ühekordsetest maksetest ja liikmemaksudest.

Eestis täidab 2018. aasta seisuga Euroopa Liidu ette nähtud hoiusekindlustuse tagamise rolli aastast 2002 tegutsev Tagatisfond, mille ülesanne on hüvitada hoiused mõne panga pankrotistumise korral. Eesti on otsustanud hüvitada vaid väikehoiustajate hoiused. Tagatisfond on seadnud oma eesmärgiks kaitsta hoiustajate, investorite, kohustusliku pensionifondi osakuomanike ja kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingu sõlminud kindlustusvõtjate paigutatud vahendeid. Tagatisfond kogub ka finantssektori usaldusväärsuse ja stabiilsuse parandamiseks vahendeid kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamise rahastamiseks. Hoiusekindlustus, mille suurus on 100 000 eurot kliendi kohta ühes pangas, ei kehti aga hoiu-laenuühistutele, mis on tulundusühistud.

Kriitika

Hoiusekindlustuse kritiseerijad väidavad, et sellised skeemid toovad kaasa moraaliriski, õhutades nii hoiustajaid kui ka pankasid ülemääraseid riske võtma. Ilma hoiusekindlustuseta võistleksid pangad omavahel hoiuste pärast, sest hoiustajad eelistaksid turvalisi pankasid. Hoiusekindlustuse korral võivad pangad võtta liigseid riske, kuna hoiustajad ei karda oma hoiuste turvalisuse pärast ja ei vii seega oma raha turvalisematesse pankadesse üle.

Kui kolmandad ettevõtted või seltsid pakuksid hoiusekindlustust samadel põhimõtetel nagu kindlustuslepingute korral, tekiks eeldus, et kindlustusselts nõuab ülimalt riskantse käitumisega pankadelt kõrgemaid tasusid või lihtsalt keeldub neid kindlustamast. Sellega lahendataks moraaliriski probleem ja vähendataks ka pangajooksu ohtu.

Bibby plaani järgi peaks hoiusekindlustust pakkuma küll riik, kuid pangad teeksid selleks regulaarseid makseid vastavalt hoiusekindlustuse ulatusele (mille valiksid pangad ise) ja konkreetse panga riskitasemele. Seegi plaan lahendaks moraaliriski probleemi, hoides samas ära ka pangajooksud. Plaan võimaldaks pankasid riskitaseme ja pakutava kindlustuse taseme teemal eristada.

Viited

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Deposit insurance seisuga 06.02.2017.