Korea kiri

Sõna hangeul kirjutatuna korea kirjas. Loetakse vasakult paremale ja ülevalt alla

Korea kiri ehk hangul (ka hangeul (한글) ja chosŏn'gŭl (조선글)) on foneetiline korea kirjasüsteem. See loodi 15. sajandi keskel ja on kujundatud nii, et seda oleks võimalikult lihtne lugeda. Laiemasse kasutusse jõudis see alles 19. sajandi lõpuaastatel. Seda kasutatakse korea keele kirjutamiseks nii Põhja-Koreas kui ka Lõuna-Koreas, kuid Lõuna-Koreas kasutatakse lisaks mõnikord ka hiina kirjamärke hanjat.

Korea kirjas on 24 kirjamärki (14 kaashääliku- ja 10 täishäälikumärki), mida erinevalt ladina kirjast rühmitatakse silpide kaupa plokkidesse. Näiteks koosneb silp 한 ('han') kolmest eraldi kirjamärgist ㅎ h, ㅏ a ja ㄴ n. Iga plokk võib koosneda 2–5 kirjamärgist, igas vähemalt 1 täis- ja 1 kaashäälik. Plokid paigutatakse kas horisontaalselt vasakult paremale või vertikaalselt ülevalt alla. Teoreetiliselt võib märkidest kombineerida 11 172 erinevat plokki, kuid tegelikus kasutuses on neid palju vähem.

Transliteratsiooniks kasutatakse Põhja-Koreas ametlikult McCune-Reischaueri süsteemi. 2000. aastal läks Lõuna-Korea üle uuele transliteratsioonile.

• 
  Korea vokaalid
• 
  Korea konsonandid

Silpidest moodustatakse sõnu ja lauseid, kuid ka igal silbil on tähendus (või mitu tähendust).

Silpide kirjutamisel kehtivad kindlad reeglid, millest kõige tähtsam on see, et igas silbis peab kirjapildis olema vähemalt üks täishäälik ja üks kaashäälik.

Selle saavutamiseks kasutatakse korea keeles nn tühihäälikuid ㅇ ja ㅡ . Esimene neist on kaashäälik ㅇ(hääldatalse [ng]), mis silbi täitena jääb aga hääldamata. Teine häälik on täishäälik ㅡ (hääldatakse [õ]), mis samuti jääb silbi täitena hääldamata.

Korea keele silpide kirjutamisel tuleb meeles pidada, et silp algab alati kaashäälikuga. Ühes silbis saab olla kuni 4 häälikut või kirjamärki.

Välislingid

 Korea kiri – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis