Ostsiedlung

Ostsiedlung ([ˈɔstˌziːdlʊŋ], sõna otseses mõttes itta asumine) oli germaanikeelsete rahvaste keskaegne ida poole rändamine ja asustamine Saksa-Rooma riigist – eriti selle lõuna- ja lääneosast – Kesk-Euroopa vähem asustatud piirkondadesse, Ida-Euroopa lääneossa ja Läänemere idakaldale. Mõjutatud piirkond ulatus laias laastus Eestist põhjas kuni Sloveeniani lõunas ja Transilvaaniasse (nüüd Rumeenias) idas. Osaliselt järgis Ostsiedlung keisririigi ja Saksa ordu territoriaalset laienemist.

Jedlicki sõnul (1950) ei tähenda mõiste "Saksa kolonisatsioon" paljudel juhtudel sakslaste tegelikku rännet, vaid põliselanike (poolakad, ungarlased jne) siserännet maapiirkondadest linnadesse, kes võtsid seejärel vastu Saksa linnade Magdeburgi ja Lübecki seaduste eeskujul seadusi.

Saksa itta asumise eel ja ajal elasid hiliskeskaegsed Kesk- ja Ida-Euroopa ühiskonnad läbi sügavad kultuurilised muutused demograafias, religioonis, seaduses ja halduses, põllumajanduses, asulate arvus ja struktuurides. Seega oli Ostsiedlung osa protsessist, mida nimetati Ostkolonisation ("idakolonisatsioon") või Hochmittelalterlicher Landesausbau ("kõrgkeskaja maade konsolideerimine"), ehkki neid termineid kasutatakse mõnikord sünonüümidena.

Samuti on teada äsja saabunud asunike ja kohalike elanike vahelised etnilised konfliktid ning põliselanike väljasaatmine. Mitmes Ostsiedlungi piirkonnas diskrimineeriti olemasolevat elanikkonda ja tõrjuti haldusrollidest eemale.

20. sajandil kasutasid Saksa natsionalistid, sealhulgas natsionaalsotsialistid, Ostsiedlungit, et avaldada survet Saksamaa territoriaalsetele nõudmistele ja näidata Saksamaa väidetavat paremust mittegermaani rahvaste ees, kelle kultuurilisi, linna- ja teadusalaseid saavutusi sellel ajajärgul kahjustati, tõrjuti või esitati saksa keeles.

Taust

Kesk-Euroopa enne idalaienemist

Pikemalt artiklites Euroopa ajalugu, Germaanlased, Slaavlased, Germania Slavica ja Germaania

Kesk-Euroopas toimusid pärast Suurt rahvasterändamist aastatel 300–700 dramaatilised muutused. Rooma keisririik oli kaotanud oma valitseva seisundi. Frangid olid loonud impeeriumi, mis oli lisaks endisele Rooma Galliale ühendanud endisi läänegermaani keeli kõnelevaid rahvaid ja võtnud omaks kristluse. Ida-Frangi riigi, Saksamaa varajase eelkäija eesmärk oli olla kristliku Lääne-Rooma keisririigi järglane ja see arenes Saksa-Rooma riigiks. Skandinaavias astusid endised põhjagermaani keeli kõnelevad rahvad viikingiaega, mõjutades kaubanduse ja rüüsteretkede kaudu kogu Euroopat. Mõned endised idagermaani keeli kõnelevad rahvad olid astunud ja sulandunud Rooma, nende oma kultuur lakkas olemast. Samal ajal tekkisid slaavi riigid ja said domineerivaks Ida-Euroopas ja suurtes Kesk-Euroopa osades; 833. aastal moodustati Suur-Määri riik, 882. aastal Kiievi-Vene ja 966. aastal Poola, kes kõik võtsid omaks ristiusu.

Saksa idasuunalise laienemise faasid Walter Kuhni järgi

Frangi ja Saksa-Rooma riikide idamargid

Frangi riigi (hiljem Saksa-Rooma riigi) käeulatuses elavaid slaavlasi nimetati ühiselt vendideks või "Elbe slaavlasteks". Nad moodustasid harva suuremaid poliitilisi üksusi, koosnedes pigem mitmesugustest väikehõimudest, kes elasid läänes kuni jooneni Ida-Alpidest ja Böömimaast Saale ja Elbe jõeni. Frangi riigi laienedes vallutati või liideti frankidega mitmesuguseid vendi hõime, näiteks obodriidid, kes aitasid frankidel alistada läänegermaani sakse. Vallutatud vendi alad korraldasid frangid markideks (Marken: saksa keeles "piir" või "piirimaa"), mida haldas usaldatud aadlik, kes kogus andamit ja mida tugevdasid sõjaväeüksused. Markide asutamisega kaasnesid ka misjonäride pingutused.

Karl Suure asutatud margid territooriumil, kus hiljem toimus Ostsiedlung, põhjast lõunasse:

Taani mark (Taani Danevirke kindlustustest lõunas, Eideri ja Schlei vahel), taanide ja jüütide vastu
Saksi Idamark või Nordalbingeni mark Eideri ja Elbe vahel, mis nüüd on Holstein, obodriidide vastu
Tüüringi või Sorbi mark Saale jõe ääres, limes sorabicuse taga elavate sorbide vastu
Frangi mark, kus nüüd on Ülem-Frangimaa, tšehhide vastu
Avaari mark Ennsi ja Wienerwaldi vahel (hilisem Idamark), avaaride vastu
Pannoonia mark Viinist idas (jagunes Ülem- ja Alam-)
Karantaania mark
Friuli mark

Enamasti ei olnud markide hõimud keisririigi stabiilsed liitlased. Frangi kuningad algatasid oma võimu säilitamiseks arvukaid, kuid mitte alati edukaid sõjaväekampaaniaid.

*Limes Saxoniae* sakside ja slaavi obodriidide vahel, rajati umbes aastal 810.

Hilisemad kuningad ja keisrid, näiteks Otto I, korraldasid ümber ja laiendasid marke, luues (põhjast lõunasse):

Billungite mark Läänemere ääres, ulatus ligikaudu Groswinist Schleswigini
Marca Geronis (Gero mark), Saksi Idamargi eelkäija, hiljem jagati väiksemateks markideks (Nordmark, millest sai hiljem Brandenburgi mark; Lausitzi mark ja Meißeni markkrahvkond, kus nüüd on Saksimaa; Zeitzi mark; Merseburgi mark; Milzeni mark Bautzeni ümbruses)
Idamark (marcha Orientalis, "Idamark" või "Baieri Idamark" (Ostmark), kus nüüd on Alam-Austria)
Karantaania või Steiermark
Drau mark (Maribor ja Ptuj)
Sann mark (Celje)
Kraini mark, ka Windischi mark ja Valge Krain (Valge mark), kus nüüd on Sloveenia

Ida-Frangi riigi kuninga Ludwig Sakslase ja Arnulfi Kärntenist valitsemise ajal juhtisid esimesi asustuslaineid frangid ja bajuvaarid ning jõudsid piirkonda, mis on tänapäeval Slovakkia ja tolleaegne Pannoonia (tänapäeva Burgenland, Ungari ja Sloveenia). Need teedrajavad asunikud olid katoliiklased.

Kuigi frankide ja bajuvaaride juhitud esimestele asustamistele järgnes 10. sajandi alguses sorbide ja teiste vendide vallutamine ning Saksa-Rooma keisrite muud kampaaniad võimaldasid rännet, on pideva Ostsiedlungi algus tavaliselt dateeritud 12. sajandisse.

Slaavi ülestõus 983. aastal

Pikemalt artiklis Vendid

983. aastal õnnestus polaabi slaavlastel Billungite ja Nordmarkis, mis ulatusid Elbest Läänemereni, mässata keisririigi poliitilise võimu ja kristliku misjoni vastu. Vaatamata oma taasvõidetud iseseisvusele seisid obodriidide, ranide, ljuutitšite ja hevellide hõimud peagi silmitsi sisemiste võitluste ja sõjapidamistega, samuti rüüsteretkedega äsja moodustunud ja laienevast Piastide (varajase Poola) riigist (idast), Taanist (põhjast) ja keisririigist (läänest), kes oli innukas oma marke taastama.

Mecklenburg, Pommeri ja Brandenburg

Lääneslaavi rahvad Euroopas 1125. aastani (kollane kontuur). Preisimaa (*Pruzzia*) ei olnud slaavi, vaid balti maa

Nõrgestatuna käimasolevatest sisekonfliktidest ja pidevast sõjapidamisest, kaotasid iseseisvad vendi territooriumid lõpuks võime pakkuda tõhusat sõjalist vastupanu. Aastatel 1119–1123 vallutas ja allutas Pommeri ljuutitšite maa kirdeosa. Aastatel 1124 ja 1128 kutsus Pommeri hertsog Wartislaw I, toona Poola vasall, piiskop Otto von Bambergi oma hertsogkonna pommerlasi ja ljuutitšeid ristima. 1147. aastal alustas Saksimaa hertsogiriik Põhjala ristisõdade kampaaniana Vendi ristisõda, et võtta tagasi 983. aastal kaotatud margid. Ristisõdijad suundusid ka Pommeri Demmini ja Szczecini (Stettin) poole, vaatamata sellele, et need alad olid juba edukalt ristiusustatud.

Pärast Vendi ristisõda suutis Albrecht Karu rajada Brandenburgi margi ligikaudu endise Nordmarki territooriumil, mida 983. aastast kontrollisid hevellide ja ljuutitšite hõimud, ja seda laiendada. Vendide ristiusustamiseks loodi taas Havelbergi piiskopkond.

1164. aastal, pärast seda, kui Saksi hertsog Heinrich Lõvi alistas Vercheni lahingus lõpuks mässulised obodriidid ja Pommeri hertsogid, said Pommeri Demmini ja Stettini hertsogkonnad Saksi vasallideks, nagu ka obodriitide territoorium, mis sai oma peamise kindlustatud asula järgi tuntuks kui Mecklenburg. Pärast seda, kui Heinrich Lõvi kaotas sisevõitluse keiser Friedrich I-ga, said Mecklenburg ja Pommeri 1181. aastal Saksa-Rooma riigi osaks.

Terra Mariana (Liivimaa konföderatsioon)

Pikemalt artiklis Vana-Liivimaa

Pikemalt artiklis Baltisakslased

Terra Mariana (Maarjamaa) oli Keskaegse Liivimaa või Vana-Liivimaa (Alt-Livland) ametlik nimi, see moodustati pärast Liivimaa ristisõda tänapäeva Eesti ja Läti territooriumitel. See loodi 2. veebruaril 1207 kui Saksa-Rooma riigi vürstkond ja paavst Innocentius III kuulutas selle 1215. aastal välja kui Püha Tooli alama.

Keskaegset Liivimaad valitsesid vahelduvalt esmalt Mõõgavendade ordu, alates 1237. aastast Liivimaa orduks kutsutud poolautonoomne Saksa ordu ja katoliku kirik. Nii Terra Mariana kui ka Riia linna nominaalne pea oli Riia peapiiskop kui kirikliku hierarhia tipp.

1561. aastal, Liivi sõja ajal lakkas Terra Mariana olemast. Selle põhjaosa loovutati Rootsile ja moodustati Eesti hertsogkond, selle lõunaterritooriumid said Leedu suurvürstiriigi – seega lõpuks Rzeczpospolita osaks kui Liivimaa hertsogkond ning Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik. Saaremaa sai Taani osaks.

Saksa orduriik

Pikemalt artiklis Saksa orduriik

997. aastast tegi äsjaloodud Poola Piastide riik katseid vallutada maid oma kirdenaabritelt, Balti preislastelt ja jatvingidelt. 13. sajandi alguses kutsusid Konrad Masooviast ja Danilo Galiitsiast Saksa ordut ühinema Balti preislaste ristimisel, kes ohustasid nende maid. Põhjala ristisõdade ajal vallutasid ordurüütlid Balti preislased ja allutasid endile Preisimaa (Altpreussenland), luues 1224. aastal seal vaimuliku riigi. Mõõgavendade ordu ühinemisega 1237. aastal liideti Liivimaa territooriumid Saksa orduga. 1308. aastal Danzigi (Gdańsk) ülevõtmisega laienes see riik Pomereeliasse. 1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa hertsogkonna Saksa ordule.

Ehkki asustust pidi vähemal määral tekkima juba Frangi markides, algas massiline asustamine alles 12. sajandil (näiteks Ida-Holstein, Lääne-Mecklenburg, kesk- ja kagumargid) ja 13. sajandi alguses (näiteks Pommeri, Rügen), pärast sakside võimu taaskehtestamist vendide alade üle 1150. aastatel (Holsteini alal Holsteini krahv Adolf II, Brandenburgis Albrecht Karu, Mecklenburgis ja Pommeris Heinrich Lõvi). Saksa ordu riik julgustas sakslasi asuma suuresti inimtühjaks jäänud Preisi maadele.

Ostsiedlungi ajal asusid saksa keelt kõnelevad inimesed Elbe ja Saale jõest ida poole, piirkondadesse, kus elasid enamasti polaabi slaavlased. Samuti moodustusid sloveenidega asustatud Steiermargi ja Kärnteni aladele saksakeelsed kogukonnad.

Šveitsi Valais' oru elanike väljarändel aladele, kuhu roomlased olid juba varem asunud, olid mingil määral samad eeltingimused, kui idapoolsel koloniseerimisel. Need niinimetatud walserid rajasid külasid Alpi orgude ülemistes piirkondades, väljudes oma päritolu orust, kogu Põhja-Itaalias, Graubündenis ja Tiroolis.

Maaelu areng

Keskaegses Lääne-Euroopa põllumajanduses tehti teatavaid edusamme, mis viidi Ostsiedlungi käigus ida suunas. Nende hulka kuulusid:

kolme põllukultuuri külvikord,
rauaplaadiga ader,
rauast labidad, vikatid ja kirved,
kasvanud hobuste kasutamine,
maaparandusmeetodid, nagu drenaaž ja tammid. Samuti väetiste episoodiline kasutamine.

Nende meetodite juurutamisega sai teraviljast peamine söök, mis moodustab keskmiselt 70% inimeste kalorikogusest. Selle tagajärjel ehitati arvukalt aitu ja veskeid. Arvukate uute vesiveskite jaoks kaevatud kanalid tähistasid esimest ulatuslikku inimeste sekkumist selle piirkonna varem puutumata veekogudesse.

Samuti suurenes haritava maa hulk, eriti metsade lageraie kaudu. Selle suurenemise ulatus erines piirkonniti: kui näiteks Poolas oli põllumaa pindala kahekordistunud (16% kogupindalast 11. sajandi alguses ja 30% 16. sajandil, kõrgeim kasvumäär 14. sajandil), suurenes põllumaa pindala paljudes Sileesia piirkondades Ostsiedlungi ajal 7–20 korda.

Muutused põllumajanduses käisid koos muudatustega talude paigutuses ja asustusstruktuuris, mis põhines maa jagamise ja klassifitseerimise süsteemil Hufenverfassung. Põllumaad jagunesid hufedeks (ka huben, mansi), kus üks hufe (25-40 ha olenevalt piirkonnast) varustas ühte talu küllaga. See viis uut tüüpi suuremate külade tekkele, asendades seni domineerinud väikeste külade tüübi, mis koosnes 4-8 talust.

Ostsiedlung viis ka kiirele rahvaarvu kasvule kogu Ida-Kesk-Euroopas. 12. ja 13. sajandil rahvastikutihedus (in/km²) kasvas, näiteks kahelt 20–25-ni tänapäeva Saksimaa piirkonnas, kuuelt 14-ni Böömimaal ja viielt 8,5-ni Poolas (30-ni Krakówi piirkonnas). Erinevalt Lääne-Euroopast säästis seda suurenenud elanikkonda 14. sajandi Musta surma pandeemia.

Erinevate saksa murrete kõnelejatega tulid ka uued maksusüsteemid. Kui vendi kümnis oli fikseeritud maks, mis sõltus küla suurusest, sõltus saksa kümnis tegelikust saagist, mis viis selleni, et asunikelt koguti rohkem makse kui vendidelt, ehkki asunikud olid pärast asula loomist esimestel aastatel vähemalt osaliselt maksudest vabastatud. See oli peamiseks põhjuseks kohalike valitsejate innukusele asunike kutsumiseks.

Linnaelu areng

Pikemalt artiklis Saksa linnaõigus

Mall:Multiple image

Slaavi aladel olid linnad juba enne Ostsiedlungit olemas. Algselt moodustasid käsitöölised ja kaupmehed kindlustatud linnuste (grad) agulid või vendi-skandinaavia kaupmeesteasulad (emporia) Läänemere kaldal. Suured linnad olid 9000 elanikuga Szczecin (kus oli mitu templit), Kraków (Piastide Poola riigi pealinn) või Wrocław (mis eksisteeris juba ulatusliku riigihalduse ja kiriku olemasoluga). Poola suuremates linnades, nagu Kraków, Gniezno, Wrocław, Wolin, oli 12. sajandi algul keskmiselt 4000-5000 elanikku igas. Varasemad teooriad, mille kohaselt viisid sakslased linnaehituse sellistesse piirkondadesse, nagu Pommeri, Mecklenburg või Poola, Ostsiedlungi ajal, on nüüd kõrvale heidetud ning uuringud näitavad, et linnad eksisteerisid turupaikadena juba ammu enne saksa kolonistide saabumist, võõrustades poolakaid ja muid arvukaid rahvuseid. Ostsiedlung ahendas *gordъ tähendust ainult losside tähistamiseks, samas kui linnu nimetati sellest tulenevalt *město (algselt "koht", võrdle poola miast; piirkondades, mida Ostsiedlung ei mõjutanud, jäi linna mõiste *gordъ variandiks, võrdle vene город).

Ostsiedlungi ajal loodud linnatüüpi kutsusid selle kaasaegsed "vaba linn" (civitates liberae) või "uus linn". Uued linnad erinesid eelkäijatest järgmiselt:

Saksa linnaõiguse kehtestamine, mille tulemuseks on linnadele ulatuslikud haldus- ja kohtuõigused. Linnarahvas oli isiklikult vaba, nautis ulatuslikke omandiõigusi ja allus linna enda jurisdiktsioonile. Linnadele antud privileegid kopeeriti, mõnikord väikeste muudatustega, õiguslikest Lübecki hartadest (Lübecki õigus 33 linnas Läänemere lõunakaldal): Magdeburgi õigus Brandenburgis, tänase Saksimaa, Lausitzi, Sileesia, Põhja-Böömimaa, Põhja-Määrimaa, Saksa ordu riigi aladel; Nürnbergi õigus Edela-Böömimaal; Brünni õigus (Brno) Määrimaal, mis põhines Viini hartal); ja Iglau õigus (Jihlava) Böömimaa ja Määrimaa kaevanduspiirkondades. Lisaks nendele peamistele linnaõigustele olid mitmed kohandatud linnahartad.
Püsivate turgude kasutuselevõtt. Kui varem korraldati turge ainult perioodiliselt, siis nüüd said linnaelanikud alaliselt kaubelda ja turuplatsid olid uute linnade keskne element.
Paigutus: Uued linnad olid kavandatud linnad, nende paigutus meenutas sageli malelauda.
Asukoht: Kui linnad ei olnud rajatud varem tühjale kohale (ex cruda radice, ex nihilo, näiteks Neubrandenburg), ehitati nad – väheste eranditega – teatud kauguse olemasolevast lossist või varajasest linnast. Mõnikord, nagu Brandenburgi puhul, olid uute linnade tuumaks slaavi asundustega külgnevad kaupmeeste asulad (tavaliselt Püha Nikolause kirikuga); muudel juhtudel, näiteks Kolbergi (nüüd Kołobrzeg), asutati uus linn eelkäijast mitu kilomeetrit eemal. Kui uusi linnu ehitati slaavi asulate lähedusse, siis viimased eksisteerisid endiselt – elanikud jäid tavaliselt sinna või elasid mõnikord uues linnas, kus neid hoiti vürsti või piiskopi jõu ja õiguse all (mõlemad kehtisid Poseni, nüüd Poznańi kohta). Nii hoidsid vürstid ja piiskopid teenistusi ja makse vanemate asulate elanikelt ega pidanud sealsete keerukate omandiõigustega tegelema.

Varsti pärast linnaõiguse andmist ja linnapiirkonna asustamist hakkasid paljud linnad hoolitsema oma huvide eest rohkem kui kohaliku valitseja huvide eest ning saavutasid osalise või täieliku majandusliku ja sõjalise iseseisvuse. Paljud neist liitusid Hansa Liiduga.

Asunikud

Enamik asunikest olid mitmesuguste saksa murrete kõnelejad. Põhjapoolsetes piirkondades oli domineeriv alamsaksa keel, keskmistes piirkondades osalesid tüüringi ja ülemsaksi keelte kõnelejad. Lõunapoolsetes piirkondades domineerisid idafrangi ja baieri murrete kõnelejad. Märkimisväärne arv hollandlasi osales, eriti 12. sajandi alguses Elbe keskjooksu ümbritseval alal. Vähemal määral osalesid ka taanlased, šotlased või kohalikud vendid ja prantsuskeelsed valloonid. Asunikud olid peamiselt maatud aadliperede nooremad lapsed, kes ei saanud vara pärida. Ettevõtjad-seiklejad, sageli alamaadli päritoluga, keda kutsuti lokaatoriteks, etendasid värbamis-, läbirääkimis- ja koordineerimisülesandeid ning rajasid uusi külasid, juriidiliselt ja geofüüsikaliselt. Muidugi kasutasid lindpriid põgenemisvõimalust, kuid neid ei hinnatud, sest edu sõltus distsipliinist ja solidaarsusest.

Asunikke kutsusid kohalikud ilmalikud valitsejad nagu hertsogid, krahvid, markkrahvid, vürstid ja (ainult mõnel juhul nõrgenenud keskvõimu tõttu) kuningas. Nende seas slaavi hertsogid (piastid) ja kuningad. Samuti olid asunikud kutsutud selliste usuasutuste poolt nagu kloostrid ja piiskopid, kellest olid kristliku misjoni käigus saanud vägevad maaomanikud. Sageli võis kohalik ilmalik valitseja anda tohutuid metsi ja kõnnumaid ning mõne küla ordule nagu Tsistertslaste ordu, kes püstitaks kloostri, kutsuks asunikke ja hariks maad.

Asunikele anti mõisad ja privileegid. Asustamist korraldas tavaliselt niinimetatud Lokator (maade eraldaja), kellele anti tähtis koht, näiteks külavanema (Schulte või Schulze) päritav ametikoht. Linnad asutati ja neile anti Saksa linnaõigus. Sisserändajate põllumajanduslikud, juriidilised, halduslikud ja tehnilised meetodid ning, samuti põliselanike edukas ristiusustamine tõid kaasa asustuspiirkondade järkjärgulise ümberkujundamise, kuna endised keeleliselt ja kultuuriliselt slaavi alad germaaniseeriti.

Etniliste sakslaste levik Kesk-/Ida-Euroopas aastal 1925

Lisaks keisririigiga külgnevatele markidele leidis saksa asustus aset ka kaugemates piirkondades, nagu Karpaadid, Transilvaania ja Liivi lahe ääres. Saksa kultuuriline ja keeleline mõju kestis mõnes piirkonnas kuni tänapäevani. Ungari, Böömimaa, Sileesia, Pommeri, Mecklenburgi ja Poola valitsejad julgustasid Saksa asundusi, et edendada oma valduste vähemasustatud osade arengut. Sisserände ergutamiseks ühendati Transilvaania saksid ja baltisakslased korporatiivselt ja privilegeeriti.

14. sajandi keskpaigas aeglustus asustamise edenemine Musta surma tagajärjel. Arvatavasti vähenes rahvastik sellel ajal poole võrra ja lisaks sellele jäid alles majanduslikult marginaalsed asundused, eriti Pommeri ja Lääne-Preisimaa liivasel pinnasel. Alles enam kui sajandi pärast jätkasid keskaegse Pommeri, Lääne-Preisimaa ja Sileesia kohalikud slaavi juhid saksa asunike kutsumist oma aladele.

Kolmekümneaastane sõda vähendas suures osas saksakeelsete maade elanike arvu kohati kolmandiku võrra; näiteks enne sõda elas Tšehhi kuningriigis 2,6 miljonit inimest; pärast sõda oli kuningriiki jäänud vaid umbes 1,55 miljonit. Sellegipoolest võtsid mõned sakslased juba 18. sajandil vastu kutsed asuda elama nii kaugele kui Lõuna-Ukraina ja Volga jõe kaldad. Kui 17. ja 18. sajandil Ida-Preisimaa ida- ja lõunapoolsed osad sõdades ja epideemiates tühjenesid, koloniste Saksamaalt enam saadaval ei olnud, kutsusid Preisi hertsogid, hiljem kuningad, luterlikke austerlasi, poolakaid (masuurlased) ja leedulasi tühjadesse piirkondadesse asuma. Need kolonistid võtsid 19. sajandil ja 20. sajandi esimeses pooles suuresti kasutusele Saksa tavad ja keele ning seostusid sel viisil Ostsiedlungiga.

Assimilatsioon

Kolonisatsioon oli sajandeid kestnud assimilatsiooniprotsesside ettekäändeks. Assimilatsioon toimus mõlemas suunas – olenevalt piirkonnast assimileeriti kas saksa keele kõnelejad või kohalik mittesaksa rahvastik.

Sakslaste assimilatsioon

Eel-Karpaatide (*Małopolska*) sakslased 15. sajandil

Sakslaste, kes olid 13. sajandist alates asunud sellistesse Poola linnadesse, nagu Kraków (Krakau) ja Poznań (Posen) keset Poola maid, poloniseerimisprotsess kestis umbes 2 sajandit. Nad moodustasid aristokraatia, kes ei suutnud jätkata oma isoleeritud positsiooni ilma jätkuvate uustulnukateta Saksa maadelt. Sorbid assimileerisid aja jooksul samuti saksa asunikke endi keskel, kuid samal ajal assimileeriti teised sorbid ümbritseva saksakeelse rahvastiku poolt. Paljud Kesk- ja Ida-Euroopa linnad jäid mõneks sajandiks paljurahvuselisteks sulatuskateldeks.

Vendide assimilatsioon, kohtlemine, kaasamine ja jäljed

Ehkki paljudes piirkondades ei olnud slaavi asustustihedus keisririigiga võrreldes kuigi kõrge ja see oli 10.–12. sajandil kestnud ulatusliku sõjategevuse tagajärjel veelgi langenud, hoidsid mõned tihedalt asustatud alad oma vendi asurkondi erineval määral, seistes germaniseerumisele pikka aega vastu.

Pommeri ja Sileesia territooriumil jätsid saksa asunikud vanad vendi külad kõrvale ja ehitasid oma uued külad slaavi aadli ja kloostrite poolt neile eraldatud pinnale. Kuid Odrast läände jäävates piirkondades, mille vallutas Saksa aadel või kus domineerisid slaavi aadlikud, kes tegid end sõltuvaks Saksa (Saksi) hertsogitest, on ka dokumenteeritud juhtumeid, kus vendid aeti välja, et küla asunikega uuesti üles ehitada. Sel juhul säilitas uus küla sellegipoolest oma endise slaavi nime. Näitena on Mecklenburgi Böbelini küla puhul dokumenteeritud, et väljasaadetud vendi elanikud tungisid korduvalt oma endisse külla, takistades ümberasustamist.

Tänasel Saksimaal (mitte segi ajada vanade saksidega) oli olukord jällegi erinev, kuna piirkond ja eriti Ülem-Lausitz asus geograafiliselt Böömimaa lähedal, mida valitses slaavi dünastia, kes oli Rooma-Saksa keisririigi lojaalne ja võimas liige. Selles keskkonnas tegid Saksa feodaalid sageli koostööd slaavi elanikega. Näiteks varajase Saksa ittarände juhtfiguur Wiprecht von Groitzsch tõusis kohaliku võimu tippu alles Böömimaa kuninga toetusel ja abielludes slaavi aadlinaisega. Seega jäid sealsed saksa-slaavi suhted suures osas rahumeelseteks. Teisest küljest jäid slaavi-valitsetud Böömimaa ja slaavi-valitsetud Poola vahelised suhted pidevaks võitluseks.

Kakskeelsed saksa-sorbi liiklusmärgid Saksimaal Saksamaal

Seega ei tohiks vendide diskrimineerimist Ostsiedlungi üldise kontseptsiooni osana segi ajada. Pigem kehtestati kohalikele vendidele erinev maksustamistase ja nad ei olnud seega nii tulusad kui uued asukad. See oli tagaselja kohaliku rändepoliitika tulemus, mis andis maksuvabastuse stiimuliks neile, kes tegid maa haritavaks ja rajasid uusi asulaid. Pärast sellise küla asutamist kehtestati Saksa standardiseeritud maksud. Vendid osalesid koos Saksamaa asunikega ka piirkonna arendamisel, sest uusi asunikke ei otsitud mitte üksnes nende etnilise kuuluvuse tõttu, keskajal tundmatu mõiste, vaid nende tööjõu ning põllumajanduse ja tehnika alal. Seega võisid nad privileegidest kasu saada samamoodi nagu saksa asunikud. Kuigi suurem osa asunikest olid sakslased (frangid ja baierlased lõunas ning saksid ja flaamid põhjas), osalesid asunduses ka vendid ja teised.

Aja jooksul germaniseeriti järk-järgult enamik vende (slaavlaste üldine saksakeelne termin). Kuid eraldatud maapiirkondades, kus vendid moodustasid olulise osa elanikkonnast, jätkasid nad slaavi keelte kasutamist ja hoolimata tugevast germaani sissevoolust hoidsid nad kohaliku vendi kultuuri elemente. Need olid Wendlandi Drawehnopolaben Lüneburgi nõmmest idas, Jabelheide Lõuna-Mecklenburgis, Ida-Pommeri slovintsid ja kašuubid ning Lausitzi sorbid. Lausitzit asustas 19. sajandi lõpuni kompaktne sorbi mass Berliinist Görlitzini. Keeleline assimilatsioon kestis suhteliselt lühikest aega; umbes 200 000-st on tänapäeva jäänud vaid mõni tuhat.

Kohanimed

Pikemalt artiklis Saksa toponüümia

Seal, kus sakslased asustasid ja laiendasid juba olemasolevat slaavi asundust, hoidsid nad kas slaavi nime, tõlkisid selle ümber, nimetasid selle ümber või määrasid saksa-slaavi segu. Enamasti hoiti slaavi nime. Mõnikord elasid vendid ka edaspidi väikeses külaosas, Kiezis. Kui sakslased rajasid küla olemasoleva slaavi asula lähedusse, mis hiljem lagunes, sai uus asula sageli nime lähedal asuva slaavi asuala järgi; harva määrati uus nimi. Kui uue saksa asula lähedal asunud slaavi asustus ei lagunenud, eristati saksa ja slaavi asustust tunnusega Deutsch- saksa asula jaoks ja Wendisch- slaavi asula jaoks, või Klein- ("väike") vana asula jaoks ja Groß- ("suur") uue asula jaoks. Kui saksa asundus asutati ilma läheduses asuva slaavi asustuseta (aus wilder Wurzel, sõna otseses mõttes "looduslikult juurdunud"), võis nimi olla kas saksakeelne, piirkonna slaavi toponüüm või nende segu. Slaavi juurtega saksa kohanimed ei näita eelnevaid slaavi asundusi. Mõnel juhul, nagu mõne Sudeedimaa küla puhul, eksisteerisid sama asulat kirjeldavad saksa ja slaavi kohanimed mitu sajandit koos.

Seal, kus saksakeelseid nimesid juurutati, lõppesid need tavaliselt -dorf või -hagen põhjas ja -rode või -hain lõunas. Tihti muudeti nime osaks ka Lokatori nimi või piirkond, kust asunikud pärinesid.

Kuna endisi slaavi kohanimesid kasutati äsja asutatud või laiendatud asulate nimetamiseks, siis kaasaegse Ida-Saksamaa ja "Saksamaa endiste idaterritooriumite" paljud linnad ja külad (paljudes piirkondades isegi enamuses) kandsid, ja tänapäeva Saksamaal kannavad endiselt slaavi juurtega nimesid. Kõige ilmsemad on need nimed, mis lõpevad -ow, -vitz või -witz ja paljudel juhtudel -in, sealhulgas Berliin ise. Saksamaa endiste idapoolsete alade puhul poloniseeriti või asendati need nimed pärast 1945. aastat uute poola või vene nimedega. Böömimaal tšehhistas Tšehhoslovakkia (uuesti) saksa geograafilised nimed Sudeedimaal. Võimaluse korral muudeti endisi saksakeelseid nimesid kaasaegsel keelelisel poola ja tšehhi viisil. Ainult algselt puhtad saksa nimed tõlgiti või asendati poola või tšehhi vastetega. Nõukogude Liidu annekteeritud Ida-Preisimaa osas venestati kohanimesid drastiliselt, alustades Kaliningradist kui Königsbergi järeltulijast, et eitada igasugust seost ajaloolise maastiku ja elanikega.

Saksakeelsetes piirkondades moodustati enamik perekonnanimesid alles pärast Ostsiedlungi perioodi ja paljud perekonnanimed tulenesid esivanema kodukülast või kodulinnast, kuid paljud saksa perekonnanimed on tegelikult germaaniseeritud vendi kohanimed.

Kunagine etniline erinevus saksa (Deutsch-) and slaavi (Wendisch-, Böhmisch-, Polnisch-) kohanimedes kadus sõjajärgsetes Poola ja Tšehhi vabariikides. Külad ja linnad said uued või rekonstrueeritud slaavi nimed, kuna koloniseerimise ajaloo ja sakslaste ajaloolise kohaloleku mäletamist ei hinnatud enam riiklikult korrektseks.

Mõjutatud margid ja piirkonnad

Saksamaa laienemine ida poole 895–1400, *Historischer Schul-Atlas*, 1893

Nordalbingien

Nordalbingieni mark, territoorium Hedeby ja Taani Danevirke kindluse (põhjas) ning Elbe jõe (lõunas) vahel oli keisririigi osa Karl Suure valitsemisajal. Piir fikseeriti hiljem Eideri jõele.

Saksi Idamark

Kuigi frangid olid juba 9. sajandil rajanud Saale jõest idas Sorbi margi, siis kuningas Otto I määras 937. aastal palju suurema alaga Saksi Idamargi, umbes Elbe, Odra ja Peene jõe vahelise territooriumi. Markkrahv Gero I valitsetuna viidati seda ka kui Marca Geronis. Pärast Gero surma 965. aastal jaotati mark väiksemateks ringkondadeks: Nordmark, Lausitzi mark, Meißeni mark ja Zeitzi mark.

Marki asustasid mitmesugused lääneslaavi hõimud, kõige olulisemad olid polaabi slaavlased põhjas ja sorbid lõunas.

Billungite mark ja Nordmark

Billungite margi moodustas Otto I 936. aastal samaaegselt Saksi Idamargiga. See hõlmas alasid Läänemere lõunakaldal, mis ei olnud Idamargi osad, ja oli Hermann Billungi võimu all.

Piirkonnas elasid obodriidid läänes, ranid kirdes ja polaabi slaavlased kagus.

983. aastal aset leidnud suure slaavi ülestõusu tõttu läksid nii Billungite mark kui ka Nordmark keisririigile kaduma, peale väikese ala läänes. Märkimisväärset Saksi asustust ei olnud markide lühikese olemasolu ajal tekkinud.

Territooriumil Saksimaa võimu taastamiseks tehti mitmesuguseid jõupingutusi, neist silmapaistvamad olid Rethra rüüsteretk 1068. aastal ja Vendi ristisõda 1147. aastal. Toimusid ka Piastide Poola ja Taani sõjaretked vastavalt piirkonna ida- ja põhjaosadesse. Kohalikud valitsejad võitlesid ka üksteisega. Kuni slaavlaste lõpliku lüüasaamiseni 12. sajandil ei saanud Ostsiedlungit toimuda.

Nordmark taastati osaliselt Brandenburgi margina järgmistel sajanditel.

1164. aasta Vercheni lahingus sai viimane obodriidi armee Saksi Heinrich Lõvilt lüüa. 1168. aastal said ranid lüüa taanlastelt. Mecklenburg, Pommeri ja Rügen olid nüüd Saksa ja Taani ülemvõimu all, neid valitsesid vasallidena kohalikud slaavi päritolu dünastiad. Need hertsogid kutsusid sisse palju Saksa alamaadlit ja asunikke, võtsid omaks Saali tavaõiguse ja alamsaksa keele. Umbes kahe sajandi pikkuse pausi tõttu nimetatakse seda ka "Teiseks Ostsiedlungiks".

Mecklenburg, Rügeni vürstkond ja Pommeri

Pikemalt artiklis Pommeri kõrgkeskajal

Pärast Heinrich Lõvi lüüasaamist muudeti Mecklenburg ja Pommeri keiser Friedrich I Barbarossa poolt Saksi vasallidest Saksa-Rooma riigi otsesteks osadeks, samas jäi Rügeni hertsogkond veel Taani omaks. Järgmise poolsajandi jooksul võitlesid keisririik ja Taani ülemvõimu eest Mecklenburgis, Rügenis ja Pommeris. Enamik langes Taanile. Samuti kogus kohalik aadel oma territooriumide laiendamiseks vägesid. Kui Taani kaotas 1227. aastal Bornhövedi lahingu, kontrollis Saksa-Rooma riik taas kõiki Pommeri ja Mecklenburgi alasid.

Vaatamata jätkuvatele piirikonfliktidele Pommeri, Mecklenburgi, Rügeni ja Brandenburgi hertsogite vahel kasvas saksakeelsete asunike arv kiiresti. Olemasolevad ja inimtühjad külad ja talud asustati ning asutati uued külad, eriti muutes suured metsad põllumaaks. Suured uued saksa keelt kõnelevad linnad asendasid endiste slaavi losside ümbruses asuvaid asulaid või rajati asustamata maale. Sakslasi, eriti sakse ja flaame, meelitasid madalad maksud, odav või tasuta maa ja muud privileegid. Asulaid korraldasid lokatorid, sageli alam-aadlikud ja kaupmehed, kelle slaavi aadel määras plaane kavandama ja kohti asustama, ning neid omakorda privilegeeris avalik võim Schulze (bürgermeistrid, vanemad ja kohalikud kohtunikud).

Saali tavaõiguse ja germaani kultuuri omaksvõtmine ning asunike suur arv, samuti endise slaavi aadelkonna asendamine või abiellumine viisid asulate ja põllumajanduse täiesti uue korralduse ja halduseni. Kohalik slaavi rahvastik osales vaid osaliselt, teised osad ei saanud mingit kasu ja pidid asuma eraldi "vendi külades", "vendi tänavatel" või "vendi kvartalites". Enamus neist kadus 15. sajandi jooksul, kui need vendid (cadit quaestio poolakad ja tšehhid) integreeriti (saksa) elanikkonna massi.

Enamus Mecklenburgist ja Lääne-Pommerist, Taga-Pommeri põhjaosa ja Rügeni hertsogkonna mandriosa asustati saksa keele kõnelejate poolt 12. sajandil ja 13. sajandi alguses, Rügeni ja Taga-Pommeri piirkonnad asustati pärast 1220. aastat. Mõnes enklaavis, eriti Ida-Pommeris, oli vaid väike sakslaste sissevool, nii et slaavi elanikkonnad, näiteks slovintsid, kašuubid püsisid.

Mecklenburgis, Pommeris ja Rügenil algas Ostsiedlung pärast Saksi vallutust 1164. aastal. Siiski on 1170. aastate sakslaste kohta vähe andmeid; pärast 1220. aastat toimus hertsog Heinrich Borwini nimel suur asunike sissevool Ida-Mecklenburgis, pärast 1220. aastat Pommeris hertsogite Wartislaw III (Pommeri-Demmin) ja Barnim I (Pommeri-Stettin), samuti Cammini piiskop Herrmann von der Gleicheni nimel. Samal perioodil algas Rügeni vürstkonna mandriosas massiline asustus. Rügeni saar, mis oli slaavi kants, asustati alles 14. sajandil.

Hohenkrug Stettini juures on esimene küla, mis on selgelt märgitud saksakeelseks (villa teutonicorum) 1173. aastal. Samal ajal on kirjeid sakslaste kohta hertsogi õukonnas. Asustus linnakeskustes toimus tõenäoliselt veelgi varem (alates 1150. aastatest). Stettini saksa kogukonnal oli oma 1187. aastal püstitatud kirik.

Mecklenburgis saabusid esimesed asunikud Holsteinist ja Dithmarschenist Poeli saarele. Alates 1220. aastast koordineerisid Ostsiedlungit pigem saksa rüütlid kui slaavi hertsog. Saksa asustus keskendus oma varajasel perioodil rannikualale, kus olid suured metsad ja ainult mõned slaavi asulad. Eriti Mecklenburgi kaguosas asutasid asulaid mitte ainult alamsakslased, vaid ka slaavi lokatorid. Siin olid asustusprotsessis tugevalt seotud kohalikud slaavlased, sakslased hakkasid sisse kolima juba 13. sajandi teisest poolest. Asunikud pärinesid Mecklenburgist läände jäävatelt aladelt (Holstein, Friisimaa, Alam-Saksimaa, Vestfaal), välja arvatud Land Stargard, mis kuulus alates 1236. aastast Brandenburgi marki ja asustati sakslastega Brandenburgi Altmarki piirkonnast.

Pommeri asustati kahest suunast. Läänt ja põhja, sealhulgas Rügeni vürstkonda, asustasid inimesed peamiselt Mecklenburgist, Holsteinist ja Friisimaalt, samas kui lõunat (Stettini piirkond) ja ida (Taga-Pommeri osad) asustasid peamiselt inimesed Magdeburgi piirkonnast ja Brandenburgist. Usedomi asunike päritolu sarnaneb sellele mustrile: enamik pärines Mecklenburgist, Hannoveri piirkonnast ja Brandenburgist, teised olid pärit Vestfaalist, Holsteinist, Friisimaalt, Reinimaalt ning isegi Preisimaalt ja Poolast.

Pommeri ja Rügeni Ostsiedlung erines teistest asustustest skandinaavlaste, eriti daanide (sealhulgas skoonelaste) suure osakaalu poolest. Suurim Taani mõju Ostsiedlungile oli rugide vürstkonnas. Rugide Eldena kloostri valduses koheldi taverni avanud asunikke vastavalt taani, saksa ja vendi õigusele. Wampen ja Ladebow ning teised külad Greifswaldi lähedal on Taani päritolu. Paljud skandinaavia asunikud Pommeri linnades olid saksa päritolu, liikudes saksa kaupmeeste asulatest Rootsis äsjaasutatud linnadesse Läänemere lõunarannikul.

Piirkonna arenevad suured linnad – Lübeck, Wismar, Stralsund, Greifswald, Stettin – meelitasid asunikke peamiselt Vestfaalist, Ostfaalist, Madalmaadest ja Reini alamjooksu alalt.

Vendide assimileerimine ja kohtlemine varieerusid piirkonniti ning linna- ja maapiirkondade vahel. Linnades osalesid vendid asustuses, kuid neid hakati eraldi haldama. Rostockis, Stralsundis ja Friedlandis valitses vende oma Vogt. Teisest küljest on vendi patriitside kohta vähe andmeid, näiteks vendi Ratsherr mainimine Ueckermündes (1284) ja Gollnowis (1328). Vendid olid koondunud agulitesse, mis mõnel juhul olid Ostsiedlungi-eelsed slaavi asulad (näiteks Stettinis, kus Saksa-eelne linn arenes vendi agulis, kus vendi avalikku kümblat on mainitud 1350. aastal), muudel juhtudel vastvalminud asulatesse (näiteks Greifenhagen-Wiek). Linnades suruti vendid hiljem madala kvalifikatsiooniga kutsealadele nagu dokitöölised, kuid on ka andmeid paremas asukohas asuvate vendide kohta, kes näiteks Rostockis domineerisid sea- ja loomalihakaubanduses või pidasid Stettinis pagariäri.

Enamikus Mecklenburgis, Rügenis ja Pommeris assimileeriti vendid 15. sajandi alguseks. Rügeni vürstkonnas suri viimane vendi keelt kõnelnud naine 1404. aastal Jasmundi poolsaarel. Mecklenburgi ja Taga-Pommeri kaugemas maapiirkonnas (Köslinist idas) on vendid siiski 16. sajandil registreeritud. Enamik vende olid kalurid, talupojad või karjased, olid ka mõned vendi käsitöölised.

Brandenburgi mark

Albrecht I von Brandenburgi (Albrecht "Karu" Ballenstedtist) ajal ulatus Nordmark Askania dünastia (vaata ka Anhalt) territooriumilt Brandenburgi marki ja sai seetõttu keisririigi osaks. 1147. aastal vallutas Heinrich Lõvi Billungite margi, hilisema Mecklenburgi kui läänivalduse, ja 1164. aastal Pommeri, mis asus kaugemal idas Läänemere ääres. 1181. aastal said Mecklenburg ja Pommeri ametlikult Saksa-Rooma riigi osadeks.

Poola

Pigem hõlmas nähtus sisekolonisatsiooni, mis oli seotud põliselanike maa-linna rändega, mille käigus paljud Poola linnad võtsid omaks Saksa linnade Lübecki ja Magdeburgi õigusel põhineva õiguse. Mõnda majanduslikku meetodit imporditi samuti Saksamaalt.

Alates 14./15. sajandi algusest tugevdasid Poola-Sileesia Piastid (Władysław Opolczyk) saksa asunikke maal, kes rajasid aastakümnete jooksul rohkem kui 150 linna ja küla Saksa linnaõiguse alusel, eriti Magdeburgi linna õiguse alusel (Magdeburgi õigus). Etnilised sakslased koos saksa keelt kõnelevate aškenazi juutidega Reinimaalt moodustasid ka suure osa Krakówi linna elanikkonnast.

Samaaegselt muutustega Poola riigi struktuuris ja suveräänsuses oli riigi majanduslik ja sotsiaalne vaesus. Tsiviilkonfliktide ja välismaiste sissetungide tõttu, nagu näiteks mongolite sissetung 1241. aastal, nõrgendati ja tühjendati väikeseid vürstkondi. Vürstide sissetulekud hakkasid oluliselt vähenema. See pani nad astuma samme välisriikidest sisserände soodustamiseks. Paljud saksa talupojad, kes Friedrich II surmajärgse interregnumi ajal kannatasid oma isandate suure rõhumise all, olid ajendatud elama asuma Poolasse väga soodsates tingimustes. Saksa sisseränne Poolasse oli alanud spontaanselt varem, umbes 11. sajandi lõpul, ja selle põhjuseks oli keisririigi keskprovintside ülerahvastatus. Poola vürstid kasutasid olemasolevat suundumust juba 12. sajandil linnade ja käsitöö arendamiseks. Nüüd liikumine hoogustus.

Mõned uuringud saksa asunduste arendusest Poolas osutavad, et need ulatusid mööda laia vööndit, mille mongolid 1241. aastal maatasa tegid. See oli maa-ala, mis hõlmas praegust Galiitsiat ja Lõuna-Sileesiat. Enne mongolite sissetungi olid need kaks provintsi tihedalt asustatud ja kõrgelt arenenud. Nende kaudu kulgesid kaubateed idast ja Levantist Läänemere äärde ning Euroopa lääneossa. Kraków ja Wrocław (Breslau) olid suured ja jõukad linnad. Mõned ajaloolased, peamiselt need, kes rõhutavad saksa asunduste ulatust, väidavad, et pärast mongoli armee taandumist oli riik varemetes ja rahvastik laiali või hävitatud. Arheoloog Sebastian Brather väidab, et suurem osa Poola ja Böömimaa linnaelanikest olid saksa päritolu. Teooriat, et äsjasaabunud asunikke võib nimetada sakslasteks, on vaidlustatud; näiteks väidab Norman Davies oma Wrocławi uurimuses, et tolle aja inimestele mõeldud mõiste on eksitav, kuna saksa identiteet polnud veel välja kujunenud. Teised, minimeerides saksa kolonisatsiooni mõju, minimeerivad mongolite sissetungi mõju, rõhutades, et hävitamine piirdus peamiselt Väike-Poolaga ja peamiselt kolmanda mongolite sissetungiga. Selle sissetungi põgenikud läksid põhja poole ja aitasid koloniseerida hõredalt asustatud piirkondi ja Wisłast idas Masoovias metsi puhastada.

1257. aasta asutamismäärus, mille Bolesław V Wstydliwy andis välja Krakówile, oli ebaharilik, kuna see eraldas selgesõnaliselt juba linnas elanud kohaliku Poola elanikkonna, et vältida juba olemasolevate asulate vähenemist, mis tooks kaasa maksude kaotuse. Sageli asutati Ostsiedlungi asula juba olemasoleva linnuse lähedale, mis asus juba olemasolevas linnas, nagu näiteks Poznań (Posen) ja Kraków.

Pikemalt artiklites Poola Piastide ajal ja Walddeutsche

Pomereelia

Pomereelias alustasid Ostsiedlungit Pomereelia hertsogid ja keskendusid linnadele, samas kui suur osa maapiirkonnast jäi slaavikeelseks (kašuubid). Erandiks olid saksa asustus Wisła deltas (Wisła sakslased), rannikupiirkonnad ja Wisła org.

Mestwin II nimetas Danzigi (nüüd Gdańsk) civitase (linn) elanikke 1271. aastal burgensibus theutonicis fidelibus (ustavad saksa pürjelid).

Asunikud olid pärit Alam-Saksa aladelt, nagu Holstein, Madalmaad, Flandria, Alam-Saksimaa, Vestfaal ja Mecklenburg, aga mõned ka Kesk-Saksamaa Tüüringi piirkonnast.

Sileesia

Sakslased tulid Sileesiasse esmakordselt hiliskeskaegse Ostsiedlungi ajal. Sileesia hertsogkonda valitses kohalik Piastide dünastia. Sel ajal oli riik hõredalt asustatud väikeste alevikega ja kokku ei elanud rohkem kui 150 000 inimest. Lossid koos külgnevate agulitega olid äri-, haldus-, käsitöö- ja kirikukeskused. Kõige olulisemad nendest linnadest, sageli hertsogite asupaigad, olid Wrocław, Legnica, Opole ja Racibórz. Riiki kindlustas niinimetatud Preseka, tihedate metsade süsteem.

Sileesia Ostsiedlungi algatas Bolesław I, kes veetis osa oma elust Saksamaal, ning eriti tema poeg Heinrich I ja viimase naine Hedwig 12. sajandi lõpus. Neist said esimesed slaavi suveräänid väljaspool Saksa-Rooma riiki, kes edendasid saksa asundusi laial alusel. Mõlemad hakkasid kutsuma saksa asunikke, et arendada oma riiki majanduslikult ja laiendada oma valitsemisõigust. Juba 1175. aastal asutas Bolesław I Leubusi kloostri ja täitis selle Saksa munkadega Pforta kloostrist Saksimaal. Enne 1163. aastat asustati klooster saksa benediktiinidega. Tsistertslaste klooster, selle valdus ja saksa asunikud jäeti kohalikust seadusandlusest välja ning hiljem rajasid mungad oma maale mitu saksa küla. Heinrich I valitsemisajal algas süsteemne asustamine. Keerulises süsteemis loodi Sileesia lääne- ja edelaosas linnade võrk. Neid linnu, majandus- ja kohtukeskusi, ümbritsesid standardiseeritud ehitusega külad, mida ehitati sageli metsast puhastatud maalapile. Varaseimad saksa maapuhastusalad Sileesias ilmusid aastatel 1147–1200 Złotoryja (Goldberg) ja Lwówek Śląski (Löwenberg) piirkonnas, mis on kaks saksa kaevurite rajatud asulat. Goldberg ja Löwenberg olid ka esimesed Sileesia linnad, kes said 1211. ja 1217. aastal Saksa linnaõiguse. See kolonisatsioonimuster võeti peagi kasutusele kõigis teistes, juba asustatud Sileesia osades, kus slaavi asunduste kõrvale asutati sageli Saksa linnaõigusega linnu.

14. sajandi alguses oli Sileesias umbes 150 linna ja rahvaarv rohkem kui viiekordne. Linnarahvas olid sakslased, mis moodustas enamuse kogu elanikkonnast, samas kui slaavlased elasid tavaliselt väljaspool linnu. Rahumeelse assimilatsiooni käigus germaniseeriti Alam- ja Kesk-Sileesia Odra läänekaldal, samas kui Ülem-Sileesia säilitas slaavi enamuse, ehkki ka seal olid saksa külad, saksa linnad ja suurenev Saksa põllumajanduse kasvatamine viljatutel maadel.

Drang nach Osten

Pikemalt artiklis Drang nach Osten

19. sajandil tunnistati seda keerulist nähtust koos rahvusluse tõusuga. See tõi kaasa keskaegse protsessi suures osas ebaajaloolise etniliselt inspireeritud natsionalistliku tõlgendamise. Saksamaal ja mõnes slaavi riigis, eriti Poolas, peeti Ostsiedlungit natsionalistlikes ringkondades tänapäevase ekspansionismi ja saksastamispüüdluste eelmänguks, selle ettekujutuse loosungiks oli Drang nach Osten (Tung Itta).

Pommeri saksa asustusprotsessid ei järginud mingit ideoloogiat ega ka muid rändeliikumisi. Pommeri saksa asustust kujundasid pigem eranditult praktilised nõudmised ... 19. sajandi keskpaigas end sisse seadnud riiklik historiograafia ehitas tagantjärele slaavi-germaani kontrasti keskaja Ostsiedlungi protsessis. Kuid see oli 19. sajandi ideoloogia, mitte keskaeg ... Asustus pidi olema "cuiuscunque gentis et cuiuscunque artis homines" (mis tahes päritoluga ja ükskõik millise käsitööga inimesed), mis oli kirjas Pommeri hertsogite ja Rügeni vürstide välja antud arvukates dokumentides. -Buchholz

20. sajand

Pikemalt artiklites Ostflucht, Natsi-Saksamaa-Nõukogude Liidu elanike ümberpaigutused ja Sakslaste põgenemine ja väljasaatmine pärast Teist maailmasõda

"Saksa" murded Kesk-Euroopas, 1894 (siin koos teiste läänegermaani keeltega: alamsaksa keel ja hollandi keel, kuid mitte friisi keel)

Majanduslikud põhjused põhjustasid sakslaste läänderände Ida-Preisimaalt 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses (Ostflucht) (Põgenemine idast).

Pärand

20. sajandi sõjad ja natsionalistlikud poliitikad muutsid tugevalt Kesk- ja Ida-Euroopa etnilist ja kultuurilist koosseisu. Pärast Esimest maailmasõda pandi taasloodud Poolas sakslased surve alla lahkuda Poola koridorist, Ülem-Sileesia idaosast ja Poznańist. Enne Teist maailmasõda algatasid natsid Natsi-Saksamaa-Nõukogude Liidu elanike ümberpaigutused, pühkides ära baltisakslaste, bessarabiasakslaste ja teiste vanad asustuspiirkonnad, et neid okupeeritud Poolasse ümber asustada. Neile tehti ruumi Teise maailmasõja ajal vastavalt Generalplan Ostile poolakate väljasaatmisega ning nende ja teiste slaavlaste orjastamisega vastavalt natside Lebensraumi kontseptsioonile. Kui selle megaplaani edasist realiseerimist, mille eesmärk oli Kesk- ja Ida-Euroopa täielik taastamine Saksa kolooniaks, takistas sõjakäik, oli 2 miljoni poolaka väljasaatmist ja Volksdeutschedega asustamist annekteeritud territooriumitele 1944. aastaks siiski alustatud.

Viktor Kress on Venemaa Tomski oblasti kuberner. Tema vanemad olid etnilised sakslased

Potsdami konverents – Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Nõukogude Liidu juhtide kohtumine – sanktsioneeris sakslaste väljasaatmise Tšehhoslovakkiast, Poolast ja Ungarist. Punaarmee edasitungiga ja Natsi-Saksamaa kaotusega 1945. aastal muudeti radikaalselt Kesk- ja Ida- ning Ida-Kesk-Euroopa etnilist ülesehitust, kui peaaegu kõik sakslased saadeti välja mitte ainult kõigist Nõukogude poolt vallutatud Saksa asustuspiirkondadest Kesk- ja Ida-Euroopas, vaid ka endistelt Reichi territooriumitelt Oder-Neisse liinist idas, peamiselt Sileesia, Ida-Preisimaa, Ida-Brandenburg ja Pommeri provintsidest. Nõukogude-asutatud Poola Rahvavabariik annekteeris suurema osa maadest, samas kui Nõukogud võtsid Ida-Preisimaa põhjapoolse osa, millest sai Kaliningradi oblast, Vene NFSV eksklaav. Saksa endistele asualadele asustati ümber vastava õigusjärgse riigi etnilised kodanikud (tšehhid, slovakid ja romad endisel Sudeedimaal ning poolakad, lemkid, ukrainlased Sileesias ja Pommeris). Mõned Ostsiedlungi käigus asustatud ja germaaniseeritud alad moodustavad siiski tänapäeva Saksamaa kirdeosa, nagu Mecklenburg-Vorpommerni, Brandenburgi, Saksimaa liidumaad ning Holsteinis Saksi vallist itta jäävad alad (Schleswig-Holsteini osa).

Keskaegsed kolonisatsioonipiirkonnad, mis moodustasid uuemal ajal Saksa keisririigi ja Austria keisririigi idaprovintsid, olid 20. sajandi alguseks asustatud umbes 30 miljoni sakslasega. Saksamaa poliitiliste piiride läändetõmbumisele, osaliselt 1919. aastal, kuid peamiselt 1945. aastal, järgnes umbes 15 miljoni eemaldamine, kes koondati tänapäeva Saksamaa ja Austria piiridesse. Ainult esimene 12. sajandi kolonisatsioonipiirkond jäi keeleliselt ja kultuuriliselt saksaks, ning see puudutab tänapäevases poliitilises kontseptsioonis 1990. aastale eelnenud Saksa Demokraatlikku Vabariiki ja Austria idaosa.

Viimasel ajal on hajutatud kohad ja suurem saksa kolooniate kontsentratsioon kõigis Kesk- ja Ida-Euroopa riikides eemaldatud suuresti väljasaatmise, assimilatsiooni ja väljarände kaudu.

Vaata ka