Schmalkaldeni sõda
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2016) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (November 2016) |
| Schmalkaldeni sõda | |||
|---|---|---|---|
 | |||
| Toimumisaeg | 10. juuli 1546 – 23. mai 1547 | ||
| Toimumiskoht | Saksa-Rooma riik | ||
| Tulemus |
Keisri-Hispaania võit Wittenbergi kapitulatsioon: Schmalkaldeni Liit saadeti laiali, Saksimaa kuurvürsti tiitel läks Albertiini Wettinitele | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Schmalkaldeni sõda (saksa keeles Schmalkaldischer Krieg) viitab lühikesele vägivallaperioodile aastatel 1546–1547 Saksa-Rooma riigi keisri Karl V (samal ajal Hispaania kuningas Carlos I) vägede, mida juhatas Alba hertsog don Fernando Álvarez de Toledo y Pimentel, ja luterliku Schmalkaldeni Liidu vägede vahel Saksa-Rooma riigi territooriumitel.
Taust
[muuda | muuda lähteteksti]
Luterliku reformatsiooni jooksul võtsid mitmed keisririigi osariigid omaks uue usutunnistuse, vastuseisuna valitsevatele katoliiklikele Habsburgidele, kes tunnistasid need muudatused püüdeks autonoomia suurendamiseks keiserliku keskvõimu kahjuks. 1521. aasta Wormsi Riigipäeval pani keiser Karl V Martin Lutheri riigivande alla ja tema kirjutiste levitamine keelati, mis ajendas aastal 1529 Speyeri protestatsiooni mitme luterliku osariigi poolt. Pinged kulmineerusid avalikuks konfliktiks 1530. aasta luterliku Augsburgi usutunnistuse üle apoloogias (kirjutatud Philipp Melanchthoni poolt), mille keiser keelas. Vastuseks kohtusid mitu luterlikku riiki Saksimaa kuurvürsti Johann Friedrich I ja Hesseni maakrahvi Philipp I juhtimisel Schmalkaldeni linnas, kus nad asutasid aastal 1531 Schmalkaldeni Liidu.
1544. aastal naasis Karl V Saksamaale Itaalia sõjast, olles sõlminud Crépy rahu, ja hakkas looma liite mitte ainult paavst Paulus III-ga, vaid ka luterlike vürstidega, kellest tähtsaim oli Saksimaa hertsog Moritz, Saksimaa kuurvürsti Johann Friedrich I Albertiinist nõbu. Pidades silmas keisri lahinguettevalmistusi, kogunesid Schmalkaldeni juhid 4. juulil 1546 Ichtershausenisse ja leppisid kokku, et ennetav löök oleks soovitatav, kuniks Karl V pole koondanud märkimisväärsel hulgal palgasõdureid.
Keiser kogus armeesse umbes 52 000 meest (20 000 sakslast, 12 000 itaallast, 10 000 hispaanlast ja 10 000 meest Madalmaadest) oma kampaaniaks, mis algas Doonaul.
Kronoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Sõda puhkes Švaabimaal, kui mitme luterliku riigilinna ühendarmee okupeeris katoliikliku Füsseni linna, mis oli Augsburgi vürstlike piiskoppide valdus, ja pani keisriväed liikuma Ingolstadti kindluse suunas Baieri hertsogkonnas. Kuid plaanid tungida Austria Tirooli, et takistada keisril toomast Itaalia vägesid, ei saanud Schmalkaldeni vürstidelt heakskiitu. Nii Baieri hertsog Wilhelm IV kui ka Austria ertshertsog Ferdinand I kuulutasid end konfliktis neutraalseks, mis võimaldas Karl V-l koondada häirimatult võimas keisriarmee.
Edasi ei suutnud Schmalkaldeni juhid kokku leppida lahingus kindlustunud keisrivägede vastu. 20. juulil 1546 pandi kuurvürst Johann Friedrich I ja maakrahv Philipp I riigivande alla, ettekäändel, et nad kukutasid aastal 1542 katoliikliku Braunschweig-Wolfenbütteli hertsogi Heinrich II. Saksimaa hertsog Moritz kasutas juhust ja tungis oktoobris Tšehhi kuninga Ferdinand I abiga oma rivaali ja Saksimaa Ernestiini nõo maadele, sundides kuurvürst Johann Friedrich I oma väed ümber pöörama. See tuli kiirelt Švaabimaalt ja vabastas Ernestiinide Saksimaa oma armeega, pärast mida tungis ta omakorda Albertiinide Saksimaale ja külgnevatele Tšehhi maadele. Talve algus jättis relvakonflikti lahtiseks.
Švaabimaal jäid Hesseni väed paigale, samas mahajäetud riigilinnad, nagu ka luterlikud vürstid Württembergi hertsog Ulrich ja pfaltskrahv Friedrich II asusid keisri poolele. 28. märtsil 1547 asus Karl V teele Čechysse, kus ta ühendas väed oma venna, Tšehhi kuninga Ferdinand I-ga. Kuna Tšehhi luterlased ei andnud kuurvürst Johann Friedrich I-le mingit sõjalist abi, nagu ta lootnud oli, sundisid Karl V Hispaania-Keisriväed ta taganema. Lahkarvamuste tõttu strateegias murti Liidu kaitse lõpuks 24. aprillil 1547 Mühlbergi lahingus, kus Johann Friedrich I vangi võeti.
Pärast lahingut, mis määras sõja tulemuse, jätkas vaid kaks linna vastupanu: Bremen ja Magdeburg. Mõlemad linnad keeldusid maksmast Karli poolt neile kehtestatud trahve ja hoidusid keisrivägede okupatsioonist. Bremeni puhul piiras 12 000 keisri sõdurit Braunschweig-Calenbergi hertsogi Erich II juhtimisel seda edutult jaanuarist maini. See sündmus viis 23. mail 1547 Drakenburgi lahinguni, kui Schmalkaldeni Liidu protestantlik armee oli naabruses Calenbergi vürstkonda rüüstamas. Väheste meeste ja varustusega hertsog Erich II ja tema keisriväed astusid armeele vastu ja said kiiresti lüüa. Võitluse käigus oli Erich sunnitud üle Weseri jõe ujuma, et päästa oma elu. Drakenburgi lahingu järel lahkusid keisriväed Põhja-Saksamaalt.
Tagajärg
[muuda | muuda lähteteksti]
Kinnipüütud kuurvürst Johann Friedrich I mõisteti esialgu surma ja armuandmise saamiseks allkirjastas ta 19. mail 1547 Wittenbergi kapitulatsiooni. Ta kaotas kuurvürstitiitli ja mõned väikesed Ernestiinide territooriumid oma nõole Moritzile, kes kuulutati 4. juunil uueks Saksimaa kuurvürstiks. Moritz püüdis Brandenburgi kuurvürsti Joachim II abiga oma äia, Hesseni Philipp I kasuks vahendustegevust. Maakrahv läks Hallesse, kus ta andis end keisri meelevalda. Karl V vangistas ta siiski kohe, jättes oma suurelise käitumisega kuurvürstitiitli siiski alles.
Kuigi keisriväed olid Schmalkaldeni Liidu protestantide vägede üle võidukad, purustades ketserluse Rooma paavsti jaoks, levisid Martin Lutheri ideed üle keisririigi nii, et neid ei saanud füüsilise jõuga maha suruda. Kuid 15. mail 1548 dikteeris Karl V, tundes end oma võimu tipul, Augsburgi interimi, et valmistada ette protestantide taasühendamist katoliku kirikuga. Edikt põhjustas aastal 1552 protestantlike vürstide uue mässu, seekord juhtis seda Saksimaa kuurvürst Moritz ja toetas kuningas Henri II. Karl V pidi ülekaalukate luterlike vägede eest põgenema ja interimi Passau rahuga katkestama, samas Saksimaa Johann Friedrich I ja Hesseni Philipp I vabastati. Ametlik lahendus protestantliku usutunnistuse tunnistamiseks saabus kolm aastat hiljem Augsburgi usurahu kujul. Järgmisel aastal loobus Karl V vabatahtlikult troonist oma venna Ferdinand I kasuks.