Stephanus III

Stephanus III
Valitsemisaja algus	7. august 768
Valitsemisaja lõpp	24. jaanuar 772
Eelkäija	Paulus I
Järeltulija	Hadrianus I
Sünnikuupäev	720 ?
Sünnikoht	Sitsiilia
Surmakuupäev	24. jaanuar 772
Surmakoht	Rooma

See artikkel räägib 768. aastal paavstiks saanust; Stephanus III-ks võidakse nimetada ka Stephanus II

Stephanus III (mõnedes paavstide loendites, kus arvestati ka preester Stephanust, on ta Stephanus IV; 720 ? – 24. jaanuar 772) oli paavst 768–772. Ta oli 94. paavst.

Stephanus oli pärit Sitsiiliast, võib-olla Siracusast Tossina lossist. Ta oli Olivuse (Olibo) poeg.

Stephanus oli benediktiini munk, kes siirdus Gregorius III ajal San Crisogono kloostrisse. Ta asus paavst Zachariase teenistusse, kes ordineeris ta preestriks ja ta osales 2. juunil 761 Rooma sinodil kui Santa Cecilia kiriku preester (kardinalpreester).

Paavstiks saamine

Stephanus III valiti Salvador Miranda järgi paavstiks 1. augustil 768 ja pühitseti ametisse 7. augustil, tema paavstiks saamist toetasid primicerius Christophorus ja tolle poeg Sergius.

Suhted langobardidega

Langobardide kuningas Desiderius soovis aastal 770 või 771 määrata Ravenna peapiiskopiks endale meelepärast ilmikut, kuid Stephanus III keeldus teda ametisse pühitsemast ja määras ametisse diakon Leo. Vastukaaluks keeldus kuningas paavstile tagastamast vaidlusaluseid alasid.

Paavst taunis aastal 770 Desideriuse tütre Desiderata ja Karl Suure abielu. Abielu järel loovutas Desiderius paavstile mõned vaidlusalused alad. 771 tahtis Desiderius paavstiga Rooma lähistel kohtuda. Enne primicerius'e ja konsuli Christophoruse mõrvamist lubas Desiderius paavstile samuti alasid anda, kuid ei täitnud hiljem oma lubadust.

Paavst lubas langobardide poolt ähvardatud Grado patriarhile pakkuda sõjalist abi.

Suhted Frangi riigiga

Stephanus III saatis paavstiks saades Frangi riiki koos teatega oma asumisest paavstiametisse delegatsiooni, mida juhtis primicerius Christophoruse poeg Sergius.

769. aasta Rooma sinod

Rooma sinod toimus 12. – 14. aprillil 769, mille eesistujaks oli Stephanus III. Sinodile kutsuti ka vastupaavst Constantinus, kelle otsused ja ordinatsioonid kuulutati kehtetuks ja kes saadeti kloostrisse.

Sinodil otsustati ka, et edaspidi peavad paavsti valima vaid kardinalpreestrid ja diakonid ning ilmikud ei tohi paavsti valimisel osaleda.

Sinodil mõisteti hukka Hieria kirikukogu otsused ja tunnustati pühapiltide austamist kirikutes.

Sisepoliitika

Stephanus III valitsemisaja esimesel poolel oli mõjukam isik Kirikuriigis primicerius Christophorus, kes korraldas koos oma pooldajatega paavsti ametissesaamise järel augustis 768 veresauna Roomas viibivate langobardide pooldajate seas, mille käigus tapeti preester Waldipert.

Paavsti kantsler Paulus Afiarta ja langobardide kuningas Desiderius korraldasid enne paavsti surma Christophoruse ja tema poja Sergiuse mõrvamise. Paavst teatas Karl Suurele, et primicerius koos poja ja Karlmanni saadiku Dodoga kavandasid tema vastu vandenõud ning ta pääses vaid Desideriuse ja Peetruse abiga.

Liturgilised otsused

Stephanus III ordineeris 15 preestrit ja neli diakonit.

Ta sätestas, et üks seitsmest kardinalpiiskopist peab pühitsema igal pühapäeval missat Lateraani basiilikas.

Tema ajal koostati üks varasemaid liturgilisi tekstikogumikke "Ordo".

Ta vabastas Hersfeldi kloostri piiskopliku jurisdiktsiooni alt.

Tema ajast on teada 9 uut kardinali, sealhulgas hilisem paavst Hadrianus I.

Surm

Stephanus III suri 24. jaanuaril 772 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse.

Kirjandus

Ottorino Bertolini: La caduta del primicerio Cristoforo (771) nelle versioni dei contemporanei e le correnti antilongobarde e filolongobarde in Roma alla fine del pontificato di Stefano III (771–772). "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 1, 1947: 227–289.
Jan Hallenbeck: Pope Stephen III: Why Was Elected? "Archivum Historiae Pontificiae" 12, 1974: 287–299.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Liber Pontificalis.

Välislingid

Artikkel Stephanus III kohta. (inglise keeles)
Artikkel Stephanus III kohta. (inglise keeles)
Stephanus III dokumendid.
Stephanus III kardinalid.

Eelnev Paulus I	Rooma paavst 768–772	Järgnev Hadrianus I