Püstol

CZ 75 lahtivõetuna, Joonisel: vasakul: pide; üleval: kelk, keskel (järjekorras ülevalt alla): amortisaatorvedru mehhanism, vintraua lukustusklots, kelgufiksaator; paremal: relvaraam.

Püstol on kompaktne, peamiselt poolautomaatne või ühelasuline lühike tulirelv (käsitulirelv) või õhkrelv, mis on mõeldud tulistamiseks ühe käe abil lühikestele laskekaugustele mille efektiivne sihikulikune kaugus ulatub 25-50 meetrini ning mille padrunid paiknevad käepidemes olevas vahetatavas salves. Tänapäevased püstolid on reeglina poolautomaatsed, st. laevad iga lasu järel uue padruni salvest rauda.

Kaasaegsete püstolite salve mahub olenevalt püstolist tavaliselt 6-20 padrunit.

Valmistatakse ka automaatse tulerežiimiga püstoleid ehk automaatpüstoleid.

Püstol leiutati Hiinas 13. sajandil, Euroopas 15. sajandil. Leiutaja on teadmata. 18. sajandiks hakkas see tähendama käsitulirelvi üldse. Pöörleva trummelsalveega revolver leiutati 19. sajandil.

Arvatakse, et sõna "püstol" pärineb tšehhi sõnast píšťala ('vilepill'). Varem seostati seda Itaalia linna Pistoia nimega. Enamikus keeltes, kus seda sõnatüve kasutatakse, on selle sõna teine häälik 'i'. Eesti keel on ainus, kus teine häälik on 'ü'. Selle häälikuvahetuse põhjustas sarnasus sõnaga "püss".^[1]

Ajaloost

Esimesed tulirelvad ehitati Hiinas, kus leiutati püssirohi. Vanim teadaolev pronkstoruga käsirelv on Heilongjiangi käsikahur, mis pärineb aastast 1288. See on ilma käepidemeta ca 34 cm (13,4 tolli) pikk ja kaalub ca 3,55 kg (7,83 naela).

Kasutus

Püstolid on levinud tulirelvad tsiviikäibes. Samuti kasutatakse püstoleid laialdaselt turvaettevõtetes ja jõustruktuurides (politsei, piirivalve, sõjavägi).

Sõjaväerelvana on püstol kasutusel põhiliselt juhtivkoosseisu, kuulipildurite ja granaadiheiturite sekundaar- või enesekaitserelvana, samuti relvasüsteemi või muu sõjatehnika meeskonnaliikmete enesekaitserelvana.

Samuti on püstol (ka õhupüstol) kasutuses võistlusspordis.