Paul Keerdo
Paul Harald Keerdo (4. aprill 1891 Tartu – 6. jaanuar 1950 Tallinn) oli Eesti kommunistlik poliitik ja kirjanik.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Tema vanemad olid pärit Keerdust, mis asub Vasulast 2,5 km lõunas Vasula-Sopaku tee ääres. Isa oli maaler Robert Keerdo.
Paul Keerdo õppis aastatel 1900–1903 Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Kool jäi tal pooleli. Aastal 1948 lõpetas ta eksternina Tallinna 1. Keskkooli[1].
Aastatel 1903–1915 tegi ta Tartus ning 1915–1917 Petrogradis peennahatööd. Aastatel 1917–1918 oli ta Petrogradis sõjaväeteenistuses.
Aastatel 1919–1920 oli ta Tartu maakonnavalitsuse sekretär ning töö-hooleosakonnavalitsuse juhataja[2].
Aastatel 1917–1920 kuulus ta esseeride hulka. Aastast 1922 oli ta Eestimaa Kommunistliku Partei liige. Samuti kuulus ta 1920–1924 Eestimaa Iseseisvasse Sotsialistlikku Tööliste Parteisse (Eestimaa Töörahva Partei) ning oli 1923. aastast selle sekretär. Aastal 1923 koopteeriti ta Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomiteesse, kuhu ta jäi 1924. aastani. Aastatel 1923–1924 oli ta Töörahva Ühise Väerinna büroo liige. Aastatel 1922 kuni 1923 (või 1924) oli ta Eestimaa Töölisühingute Üldliidu Kesknõukogu juhatuse sekretär.
Ta oli Eestimaa Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei esindajana I Riigikogu liige. Koos parteikaaslastega tegeles ta seal obstruktsiooniga. 6. jaanuaril 1921 tegi ta pärast peamiselt Erich Jonase poolt tundide kaupa läbi viidud obstruktsiooni ettepaneku teha istungis vaheaeg, sest kõigil olevat "närvid rikkes". Seoses obstruktsiooniga oli arutusel ettepanek Erich Jonas, Jaan Piiskar ja Paul Keerdo üheks koosolekuks välja heita.
1923. aasta Riigikogu valimistel sai ta Töörahva Ühise Väerinna nimekirjas II Riigikogu liikmeks ning jäi selleks 29. veebruarini 1924. Ta oli II Riigikogus Eestimaa Töörahva Partei riigikogurühma esimees. 1923. aasta Tallinna linnavolinike valimisel valiti ta Tallinna linnavolinikuks Töörahva Ühise Väerinna nimekirjast[3].
1924. aastal mõisteti ta 149 protsessil süüdi ja sai karistuseks eluaegse sunnitöö. Ta kandis karistust Tallinna Keskvanglas. Keerdo vabanes[4] 1938. aasta amnestiaseadusega.
Pärast seda kuulus ta 1940. aastani Eestimaa Kommunistliku Partei Illegaalsesse Büroosse ning juhtis partei Tartu organisatsiooni. Ta tegi legaalset tööd Tartu Töölisteatri, alkoholismivastase kultuuriühingu ning Eesti Vabamõtlejate Ühingu Humanitas kaudu. Ta elatas ennast juhutöödega, sh Kirjandusmuuseumi bibliograafina.
21. juunil 1940 oli ta juunipöörde juht Tartus. Ta oli juulis 1940 ajalehe Kommunist vastutav toimetaja ning 8. juulist kuni augustini 1940 sõjaväe poliitiline peajuht. Paul Keerdo oli esimene ja viimane isik sellel ametikohal. Sai kindralmajori auastme.
14.–15. juulil 1940 toimunud II Riigivolikogu valimistel kandideeris Keerdo 49. ringkonnas (Alatskivi–Kallaste) Eesti Töötava Rahva Liidu nimekirjas ja valiti saadikuks nagu ka kõik teised selle partei kandidaadid.
Ta võttis Riigivolikogus 21. juulil teiste seas sõna Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisu astumise toetuseks. Ta kuulus Riigivolikogu delegatsiooni, mis käis augustis 1940 Moskvas esitamas palvet Eesti NSV vastuvõtmiseks Nõukogude Liidu koosseisu.
Augustist 1940 kuni 1950. aastani oli ta Eesti NSV rahanduse rahvakomissar (aastast 1946 Eesti NSV rahandusminister). Aastatel 1940–1950 oli ta EK(b)P Keskkomitee liige. Ta oli Eesti NSV Ajutise Ülemnõukogu ning Eesti NSV Ülemnõukogu II koosseisu liige.
Aastatel 1941–1944 viibis ta Nõukogude Liidu tagalas. Ta evakueerus augustis 1941 hävitajal Smetlivõi.
Keerdolt ilmus 1943. aastal Moskvas Teise maailmasõja aineline jutustustekogu "Tasuja". Ta kirjutas ka lühijutte ja artikleid, mis ilmusid ajakirjanduses. Ta on kasutanud pseudonüümi P. K.ja Rein Rannik. Keerdo oli Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu liige.
Publikatsioone
[muuda | muuda lähteteksti]- Nigol Andresen, Viktor Hion, Aleksander Jõeäär, Paul Keerdo, Johannes Lauristin, Oskar Sepre, Arkaadi Uibo, Johannes Vares. Eesti minevikus ja nüüd (artiklite kogumik), Tallinn 1941.
- Nõukogude rahvaste vankumatu sõprus ja ühine kangelaslik võitlus saksa sissetungijate vastu. – Nõukogude Eesti eest, Moskva 1942.
- Lastetapp. – Võitluse radadel, Moskva 1942.
- Tasuja, Moskva 1943, illustreerinud Boris Lukats. Sisaldab jutustused "Tasuja", "Sovhoosi öövaht", "Lastetapp", "Üle jõe" ja "Jaagu talu peremees".
- Jaagu talu peremees, Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi raamatukujunduse õppetöö 1947, illustreerinud Asta Raja, Allex Kütt, Edith Jürine, Reet Aarela ja Uno Kärbis
- Jutustusi, Tallinn 1981, koostanud ja järelsõnaga varustanud Aadu Säärits.
Kirjandus Paul Keerdo kohta
[muuda | muuda lähteteksti]- Aadu Säärits. Paul Keerdo vanglaloomingust ja kaastööst ajakirjale "Kommunismi teel". – Keel ja Kirjandus 1981, lk 604–608.
Portree
[muuda | muuda lähteteksti]Skulptor Linda Sõber on 1940 ja skulptor Paul Horma 1941 teinud Paul Keerdo portree.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]1941. aasta maist oli ta abielus kunstnik Ida Käsperiga (Ida Keerdo).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuni 2015. Vaadatud 31. märtsil 2015.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Olev Liivik, Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1940-1953, Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2014, lk 287
- ↑ Tallinna linnawolikogu wolinikkude nimekiri, Riigi Teataja, nr. 50, 11 aprill 1924
- ↑ Need, kes vabanevad, Päewaleht, nr. 123, 7 mai 1938
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Paul Keerdo matus Filmiarhiiv
- Paul Keerdo Eesti biograafilises andmebaasis ISIK