Harakas
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Harakas (perekond); Monet’ õlimaali kohta vaata Harakas (Monet). |
Harakas | |
---|---|
ⓘ | |
Kaitsestaatus | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
Klass |
Linnud Aves |
Selts |
Värvulised Passeriformes |
Sugukond |
Vareslased Corvidae |
Perekond |
Harakas Pica |
Liik |
Harakas |
Binaarne nimetus | |
Pica pica (Linnaeus, 1758) |
Harakas (Pica pica) on linnuliik vareslaste sugukonnast haraka perekonnast.
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Haraka levila on üsna laialdane, hõlmates suurt osa Euraasiat ja Loode-Aafrikat. Harakas on üsna tavaline ka Eestis. Harakas on paigalind, teda võib meil kohata ka talvel. Haraka pesitsusaegset arvukust hinnatakse 15 000 – 30 000 paarile, talvist arvukust 40 000 – 80 000 isendile[2].
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Täiskasvanud harakad on 40–51 cm pikkused, must-valge sulestiku, pika saba ja kädistava häälega linnud.
Elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Haraka meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid, ta üldiselt väldib paksu metsa ja rannikualasid.
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Harakate toidu hulka kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Samuti on nad tuntud munavargana, sest söövad teiste lindude pesadest mune ning isegi teisi linnupoegi. Linnas elavad harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest.
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Harakad elutsevad paaridena ja on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1–10 meetri kõrgusele maapinnast.[3] Haraka pesa on üsna toekas ehitis, mis on valmistatud oksaraagudest ning kaetud ka pealtpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Harakas muneb 5–8 muna tavaliselt mai alguseks. Poegi haub ainult emaslind, kuid ka isane viibib samal ajal läheduses, kaitstes ja valvates pesa. Pojad kooruvad 17–18 päeva pärast munemist. Poegadele tassivad toitu mõlemad vanemad. Harakapojad hakkavad lendama 22–27 päeva vanustena ja juba järgmisel kevadel asuvad noored harakad omaette pesitsema.
Käitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvasuus on harakas tuntud oma vargaloomuse poolest, kes näppab inimeste järelt säravaid asju ja tassib need oma pessa. Seda lähemalt uurides on aga jõutud järeldusele, et tundmatud läikivad esemed muudavad harakad hoopis närviliseks ja kartlikuks. Samuti ei ole harakate pesadest midagi väärtuslikku leitud.[4]
Uuringud
[muuda | muuda lähteteksti]Testi, millega kontrollitakse katsealuse eneseteadlikkust uuritava ette peeglit asetades ja tema käitumist oma peegelpildile uurides, on lisaks inimestele, osadele ahvidele, elevantidele, delfiinidele läbinud ka harakas.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ [viide?]
- ↑ 2,0 2,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 26. oktoobril 2011.
- ↑ Harakas
- ↑ "Harakas pole pikanäpumees" Novaator, 18. august 2014
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Harakas andmebaasis eElurikkus
- Henry Nicholls, Tõde harakate kohta, BBC News Online, Vaadatud 11. aprillil 2015 (inglise keeles)
- Lauri Jürisoo, Kas loom tunneb end peeglist ära? Sõltub loomast!, 04.04.2015
- Jennifer Ackerman, Geniaalsed linnud, Looduse lood, Kirjastus: Tänapäev, 2018.
Tsitaadid Vikitsitaatides: Harakas |