Ookean

William Trost Richards, "Vikerkaar. Vihma eel. Atlantic City" (1890)

Ookean on nii suur meri, et Maa peale mahub neid vaid 4-5: Vaikne ookean, Atlandi ookean, India ookean, Põhja-Jäämeri ja mõne rehkenduse kohaselt ka Lõuna-Jäämeri ehk Lõunaookean, mis koosneb Atlandi, India ja Vaikse ookeani Antarktise-lähedastest osadest.

Proosa

"Ka külmas vees põles ta oma sisemist põlemist. Aeg oli ainus ookean, mis jahutas..."
- Arvo Valton, "Meenutused eikuhugi", 1987, lk 17

Kui hakkad kartma, et oled ookeanis liiga kaugele ujunud, siis keera ringi ja mine päästeparve juurde tagasi. (lk 2205)
- Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206

Stine libises tema peale. Kasper kuulis ookeani. Nad olid täielikult lahustumas. Naised oskavad seda paremini kui mehed. Nende kehad hakkasid kaduma, ainult südamed olid alles, Kasperi liige oli ka tema süda, see oli naise sees ja tuksus. Ta kuulis mõlema hirmu teise kaotamise ees. Ta kuulis iseennast palumas: "Jumalemand, lase mul jätkata ilma hirmu tundmata."

Stine peatus.

- Inimesed ei jõua kunagi päriselt teineteiseni.

Kasper ei uskunud oma kõrvu. Ta kuulis ikka veel Stine nälga enda järele, tema armastust, kuid nüüd oli sellele täiesti ootamatult lisandunud uus akord.

- Olenemata sellest kui lähedal me teineteisele oleme, ütles Stine, - ei jõua me kunagi teineteiseni, ka mitte praegu. Isegi praegu, siin, oleme kumbki ikkagi üksi.

Kasperil ei olnud aimugi, millest Stine rääkis. Naine oli nagu ookean, isegi kui sul on päästevest ja päästerõngas, on uppumisoht suur, ta tahtis Stinest eemale pääseda. Kuid see ei olnud lihtne, ta erigeerunud süda oli ikka veel Stine sees ja Stine hoidis teda kinni.

Peter Høeg, "Vaikne tüdruk", tlk Tiina Toomet, 2008, lk 230

Rumalus on alati võidukas. Ta on ookean, tarkus on saarekesed. Ei, isegi mitte saared, vaid kalakesed ookeanis. Siin ja seal. Tarkustki leidub, aga mis saab kala ookeani vastu? Ta lihtsalt elab seal.
- Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog", 2017, lk 62

Luule

Kuldpaistes elustuge, kauged salud!
Ja sütti ookean! Et minu sõber
võiks seista, rõõmust tumm, seal, kus ma seisnud,
meel triivimas, ja silmitseda laia
maastikku, kuni kogu vaatest kaob
kõik kehalik ja sinna tekib värve,
mis Kõigeväelist Vaimu rüütavad,
kui ta end hingedele näitab.

Samuel Taylor Coleridge, "Pärnalehtla, mu vangla", 1797, tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 25

Ookean, ookean,
kaldast kaldasse sa viskud
igiigatsuses
ja raputad öösiti
maa raudkaljud kõmisema.

Ookean, ookean,
täitub su viha,
rahuned jälle.
Uusaasta päike tõuseb peidikust, kahvatu, ent võidukindel.
Aasta läbi laulab lainete tardunud keel rooside jõust.

Edith Södergran, "Laul ookeanist", tlk Debora Vaarandi, rmt: "Tuleviku vari" (1986), lk 68

Kes kõrd om kallistanu okeaani
jääp kuivass egän tõisen sülen

Nikolai Baturin, "Kajokurelend", Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 25

Võib-olla armastus on ookean.
Kus mina tean, kas mina mõõta saan.
Ma seisan siinpool kaldal, sina seal.
Ja armastus see mühab vahepeal.

Hando Runnel, "Võib-olla armastus on ookean" kogust "Punaste õhtute purpur". Tallinn: Eesti Raamat, 1982

Su silmad on öine ookean. Pole kuud,
pole tuult.

Aleksander Suuman, "Su silmad on öine ookean" kogus "Nofretetega metsas" (1986), lk 94

Kõrgele kumiseb mässu täis meri
Räägivad jäljed all paatuva vahu
Soolane ookean
soolane veri
Klaasises taevas surmtarretav
rahu

Katrin Tammik, "Ookean" kogus "Nõiutud armastus" (1990), lk 22

Oi joobumussaari Su pilgete soolases meres
helkkilde! lendkalu!
Ma liibun Su ligi, ma vaikin —
ma vaikin, ma varjan —
ma varjan: ma vajan Su valu,
ma otsin kui oopiumi
Su himurat, hämarat, hajuvat, vajuvat
otsatut ookeani —
rändtähtede peegeldust veres.

Doris Kareva, "* Oi joobumussaari Su pilgete soolases meres" kogus "Maailma asemel" (LR 9/1992), lk 19

Välislingid