Kohmetus
Luule
[muuda]Öö kuu ja samet
moodustavad salongi
sisemise struktuuri
Näpuotsaga prantsuse laule
kimbuke ebamugavust liiga uutest kingadest
natuke kohmetust
kui ei tea mida sobivat järgmisel hetkel öelda
- Krista Ojasaar, "Öö kuu ja samet", rmt: "Õhuookean", 2015, lk 16
Proosa
[muuda]- Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:
- "See medaljon on meie perekonna aare ja seal sees on minu vanavanaema pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."
- "Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane."
- Kingpool oli parajasti kolmanda kausitäiega toime tulnud ja teatas nüüd rahulolevalt:
- "Kui Muhv vanavanaema pilti nägi, siis tegi ta otsekohe ühe täitsa talutava luuletuse."
- "Oo!" ütles noorperenaine. "Seda luuletust tahan ma küll ilmtingimata kuulda!"
- Kõigi pilgud pöördusid Muhvi poole ja Muhv kohmetus lõplikult ära. Kuid ta võttis ennast siiski kokku ja luges pominal:
- "Sa naeratad, su hambad on nii valged
- ja õrnalt õhetavad roosad palged."
- Noorperenaine naeratas tõepoolest ja ühtlasi ilmus ta palgetele õrn õhetus.
- "Ma tänan sind," ütles ta. "Ma tänan sind enda ja samuti oma väikese tütrekese nimel, kes praegu küll veel hällis lebab, kuid kes ükskord hakkab seda medaljoni kandma."
- "Ma pühendan selle luuletuse teile," ütles Muhv.
- Nüüd haaras noorperenaine Muhvi kaenlasse ja kallistas teda nii kõvasti, et ka Muhvil palged õhetama hakkasid, veel hoopis tugevamini kui noorperenaisel endal. (lk 160-161)
- Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984