John Barth

John Simmons Barth (sündinud 27. mail 1930 Cambridge'is Marylandi osariigis, USAs) on USA prosaist, keda tuntakse eelkõige postmodernistlike ja metafiktiivsete teoste poolest.

"Tee lõpp"

Tsitaadid teosest: John Barth, "Tee lõpp" ("The End of the Road", New York: Doubleday, 1958). ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

[Doktor:] Maailm on kõik, mis on olemas, ja mis on olemas, ei ole loogika küsimus.
The world is everything that is the case, and what the case is is not a matter of logic.

[Doktor:] Mütoteraapia põhineb kahel eeldusel: et inimese olemasolu eelneb inimese olemusele, kui kumbki neist kahest terminist üldse midagi tähistab, ja et inimene on vaba mitte üksnes valima omaenda olemust, vaid ka seda omatahtsi muutma. Need mõlemad on head eksistentsialistlikud eeldsed ja kas nad on tõesed või väärad, ei paku meile huvi – sinu puhul on nad kasulikud.

[Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane. "Hamletit" võiks jutustada Poloniuse vaatepunktist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled pulmas uksehoidja. Peigmehe vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi pruut. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood sinu vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud mängida kõrvalosalise rolli: sulle võib pakkuda lõbu teeselda, et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi Odüsseus, kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.

[Doktor:] Kuid me ei ole mitte üksnes omaenda elulugude kangelased – me oleme need, kes loo välja mõtlevad ja annavad teistele inimestele kõrvaltegelaste olemuse. Kuid reeglina ei ole mitte kellegi elulugu iial vaid üks kooskõlalise tegevustikuga lugu, me mõtestame kogu aeg ümber, mis laadi kangelased me oleme, ja mis laadi kõrvalrolle teised inimesed sellest tulenevalt mängima peaksid. See on üldjuhul tõsi. Kui keegi etendab päevad läbi peaaegu ühtsama tegelast, on see kas sellepärast, et tal puudub kujutlusvõime, just nagu näitlejal, kes suudab mängid vaid ühtainust rolli, või kuna tema kujutlusvõime on nii laiahaardeline, et ta näieb iga on elus ettetulevat olukorda episoodina mingis suurejoonelises kõikehõlmavas tegevustikus ja suudab olukordi niiviisi moonutada, et nende kõigiga saab hakkama sama tüüpi kangelane. Aga see on ülimalt haruldane.

Sedalaadi rollimääramine ongi müüdiloome ja kui seda tehakse, teadlikult või alateadlikult, oma ego paisutamiseks või kaitsmiseks – ja seda tehakse sel eesmärgil tõenäoliselt kogu aeg – saab sellest mütoteraapia.

Paljud kriisid inimeste elus leiavad aset seepärast, et kangelase roll, mille nad on ühe olukorra või olukordade rühma jaoks valinud, uues ettejuhtuvas olukorras enam ei toimi või - mis on sisuliselt sama asi - kuna neil ei ole piisavalt kujutlusvõimet, et moonutada uut olukorda oma vana rolli jaoks sobivaks. Nii juhtub näiteks vanematega, kui nende lapsed vanemaks saavad, ja armastajatega, kui üks neist teisele enam ei meeldi. Kui uus olukord muutub liiga tugevaks, et seda eirata, ja nad ei suuda leida maski, mille abil selles hakkama saada, võivad nad muutuda skisofreenilisteks – see mask on hädaabinõu – või lihtsalt puruneda. Kõik terviklikkuse küsimused hõlmavad seda kaalutlust, kuna inimese terviklikkus seisneb truuduses stsenaariumile, mille ta on enda jaoks kirjutanud.

On ülimalt tähtis, et sa õpiksid neid maske kõhklematult omaks võtma. Ära arva, et nende taga on veel midagi. Ei ole. "Ego" tähendab "mina" ja "mina" tähendab "ego" ja ego on juba definitsiooni järgi mask. Kui puudub ego [---], puudub ka "mina". Kui sa mõnikord tunned, et su mask on "ebasiiras" – võimatu sõna! –, siis ainult sellepärast, et üks su maskidest ei sobi teisega. Sa ei saa kahte korraga kanda. See tekitab konflikti ja maskidevaheline konflikt põhjustab liikumisvõimetust samamoodi kui maski puudumine. Mida tugevamalt sa oma olukorda dramatiseerida suudad, määratledes omaenda rolli ja kõigi teiste rollid, seda turvalisem sul on.