Lendorav

Lendorav ehk harilik lendorav (Pteromys volans) on oravlaste sugukonda kuuluv näriline, kaitsealune pisiimetaja. Lendorav on 2023. aastal Eestis aasta loom.

Proosa

Kõige enam jäid mulle meelde lendorava silmad. Need olid suured ja tumedad nagu öögi, mille varjus ta elab peidulist ning salapärast ürgmetsaelu.
- Fred Jüssi, "Rebasetund", 1981 (2. tr), lk 114

Satelliidipiltidel maastikest üle kogu maailma (NB! sealhulgas nüüd ka Eestis) muust maastikust välja joonistuvad looduskaitsealade piirid näitavad, et kui seaduse jõud puudub, siis ei ole vaba turumajanduse tingimustes iseeneslikku tegurit elurikkuse hoidmiseks või loodusvarade säästlikuks kasutamiseks. Sisemist motivatsiooni looduskaitsega tegeleda kahtlemata inimestel on ja häid peremehi leidub alati, kuid sellest ei piisa. Majandusotsustes, kui kaalukausil vaetakse kiiret tulu ja pikaajalist kahju, jääb ilma hinnasildi, hääle ja kaitseta raunjalg, lendorav või märgala alati kaotaja poolele.
- Aveliina Helm, "Hoia, mida armastad – 110 aastat Eesti looduskaitset" Sirp, 07.08.2020

Ja korraga vaatabki ta otsa! Suurtes silmades peegeldumas nii uudishimu kui hirm. Sest kui oled vaid paarikümne sentimeetri pikkune loomake, leidub piisavalt suuremaid elukaid, kes ihkavad väiksema pintslisse pista.
Suuresilmse lendorava teeb eriliseks see, et ta suudab peaaegu lennata, tehes paarikümne meetri pikkuseid õhulende, abiks esi- ja tagajalgade vahel olevad nahakurrud, millest moodustuvadki "tiivad".

Kui orav lennata ei saa, on nahakurrud maapinnal liikumiseks sõna otseses mõttes tülinaks jalus. Ja temast saab ahvatlus nugistele, kullidele, kakkudele. Ent kui orava pesapuu ümbrus on tühjaks raiutud, pole palju valida: kas üksi hääbuda või eluohtlikule teele asuda. Kui aga oravapesaga haab langetatakse, hukkub üldjuhul orav koos puuga, ta ei jäta naljalt pesa maha.

Lõputa paistva konflikti põhjuseks on see, et lendorav vajab elupaigaks haavapuid vanuses 65 ja enam aastat. Üldjuhul rähni tehtud õõnsusse ta pesa ehitabki. Kui aga taolise pesaga puu avastatakse, tähendab see lageraiele ja suures osas muulegi majandustegevusele kriipsu peale tõmbamist, sissetulekust ilma jäämist.

Nii käibki Alutagusel võidujooks selle nimel, kas peale jäävad lendorava kaitsjad või metsast tulu ihkajad. "Pagana punnsilma" pesitsema hakkamise vältimiseks tehtavat ka nii-öelda oravatõrjeraiet, lõigates metsast maha kõik vanemad haavad.

Nüüdseks on oravakaamerate ja ka -saatjate näol olemas vahendid, et haruldasi loomi paremini näha. Kõige tähtsam on aga siiski oma silm ja ... pabulad ehk väljaheited. Poolest talvest ja kevadehakust muutuvad lendorava pabulad kollaseks. Justkui oleks karrikastmes riisi haavapuude alla poetatud.

Asi selles, et talve lõpul–kevade hakul sööb lendorav urbasid, kus rohkesti kollast õietolmu. Kuna talvel pole liikvel sipelgaid, kes lendoravate pabulaid himustavad, võib lume sulamise ajal mõne haavapuu alune neist olla lausa kollane. Üks kindlamaid tunnusmärke, et lendorav on puus pesitsemas. Samas võib lendoravast tunnistust anda sipelgapesa, kuhu hulgi väljaheiteid tassitud, sest sipelgad ju julgamaiad.

Nii ongi oravauurijate õnn – pabulad ümber puu tähistamas elupaika – saanud osa metsaomanike hirmuunenäoks, sest kohe järgnevad ju piirangud. Alutaguse kandis räägitakse ka kurja udujuttu, et Timmil olla julgad lausa topsiga kaasas, et need siis haabade ümber maha poetada ja metsaomanikke kiusata.
Lendoravad võiksid Uudo Timmi lausa oma kuningaks valida, samas kui mitmed metsaomanikud näevad temas saatana sigitist. Timmil on tulnud oravate elupaikade hoidmiseks harvesteridega võidu joosta. Põhjuseks, kas lageraie lubatäht läheb käiku või saab selle eksikombel välja antud paberi tühistada enne, kui puud ja pesad langevad.
Mis siis ikkagi on viimasel ajal juhtunud? Miks on lendorav ohus nüüd, aga ei olnud sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal, mil metsi oli meil praegusega võrreldes lausa poole vähem?

"Siis arvestas taluperemees, et metsa jätkuks nii enda elupäevadeks kui lastelegi. Valiti välja vaid vajalikud puud ja need langetati, muu kasvas edasi," räägib Timm.

Praegu on metsaomanike hinnangud igatahes karmid. Küsimusele, mis mõtteid tekitab lendorav, kosteti sotsiaalmeedia Alutaguse grupis enamjaolt halba. Näitena toodi sõnad "viha, töötus, vargus". Täpsemalt: "eraomandi riiklikult organiseeritud vargus ... kommunism".
- Rein Sikk, "Lendorav – loodusesõprade arm ja metsaomanike hirm. Milleks teda kaitsta?", Maaleht, 06.11.2019

Uudo Timm ütleb, et inimesed, kelle metsast on lendoravat leitud reageerivad erinevalt. "Enamus praegusel ajal nii, et mingi punnsilm rott või kahjur tuli metsa ja nüüd ei saagi oma varandust lageraiega maha võtta."

Näiteks mõned nädalad tagasi tuli teade võimalikust lendorava elupaigast. "See sai kontrollitud ja pesapuud registreeritud, kuna oli välja antud raieteatised ja täna hakati metsa raiuma. Protsessi tagasi pöörata, kui raieteatis on juba kooskõlastused ja dokumendid aetud, on praktiliselt võimatu. See süsteem on, kuidas nüüd öeldagi, kinni jooksnud. See, et loomad liiguvad ja loodus ei ole paigal, ei lähe paljudele korda. JOKK-süsteemiga tagasiteed ei ole. Osadele südametunnistusele koputamine töötab, osadele mitte. On neidki, kes arvestavad sellega, et tema maal asub lendorava elupaik, kes soovib samuti elada."

Timm rääkis, et kui elupaiga metsas kõik raied keelata, siis pikemas plaanis ei ole see ka lendorava jaoks jätkusuutlik. Haava-kuuse segametsa bioloogilise vanuse saabudes, vajalikku järgmist generatsiooni ehk vanuseklassi ei kujune, kuhu oravad uue elamispaiga leiaks. Konflikt on selles, et lendorav elab meie seaduse mõistes raieküpses metsas. Küsimus on, millise raieviisiga ja millises mahus korraga seda majandatakse. Kõige sobivam on viis, mis tagaks erivanuselise liigikoosseisuga püsiva metsa.
- Indrek Sarapuu, "Lendoravaga peab õppima koos elama – nemad on haruldased", Vooremaa, 7.09.2019

Ma olen ikka öelnud, et eks lendoravad ole ühed jubedad elajad ja jõle ohtlikud loomad. Nad kannavad ühte õudset tõbe – neile ei tohi mitte mingil juhul silma vaadata, siis oled kadunud hing ja päästab ilmselt ainult haud. Minuga niimoodi juhtus, et nägin, vaatasin silma ja nüüd veedan ma nii kogu oma vaba aja kui ka nii palju kui võimalik tööalaliselt nende käekäigu üle muretsedes, neid uurides ja nendega koos olles. Ikka ja jälle sõidan Eestimaa Kaug-Ida vahet, et näha, kuidas nendel punnsilmadel seal läheb.
- Uudo Timm, intervjuu: "Uudo Timm: lendoravad on jõle ohtlikud loomad", Keskkonnaagentuur, 25.01.2023

Luule

tasapisi sammud
kergenevad ja me õpime
rääkima heeliumi keelt.
Oh vana, tiivuline
joobumus, lendorav
läbi mälu võlutud metsa.

Panu Tuomi, "Laul vanikute varjust" 3, tlk Jan Kaus, rmt: "See sama soolane meri" (2004), lk 231

Juba ammu võpatan ma rähnide
trummelduste peale. Ronin oma
haavaõõnsusest välja kuulama,
kas pole see mitte
mootorsae hääl.

Timo Maran, "Lendorav" kogus "Poeetiline punane raamat. Eesti" (2007), lk 64

on sel vahet, kas elu hääbub
varjatult ja nimetult, jõudmata ühtegi
loetellu, määrajasse, luuletusse

või kaob kirglike vaidluste ja
täpsete mõõtmiste saatel?
/---/
lendorav ei kohta haavavõras
ühtegi teist lendoravat.

meele pesas
liigutab küsimus, õrn
nagu äsja koorunud linnupoeg:

kuidas ma toon su siia
vaesuvasse maailma?

Maarja Pärtna, "* on sel vahet, kas elu hääbub" kogus "Vivaarium" (2019), lk 58

Kirjandus

Aidi Vallik, "Lendoravate mõnusas metsas", 2023

Välislingid