Piiskopkond

Proosa

• Püsti karanud, pillas Bazin lisaks maha veel aabitsa ja joonlaua, mida ta käes hoidis.

"Teie!" ohkis ta, "teie, härra d'Artagnan!"

"Jah. mina. Kus on Aramis... oh, ei... härra ševaljee d'Herblay... ei, ma eksin jälle... härra peavikaar?"

"Oh, härra," vastas Bazin väärikalt, "monsenjöör ei viibi praegu oma piiskopkonnas."

"Kuidas?" imestas d'Artagnan.

Bazin kordas oma sõnu.

"Mis, kas Aramisel on siis piiskopkond?"

"Jah, härra. Miks mitte?"

"Ta on siis piiskop?"

"Aga kust teie siis tulete," ütles Bazin üsna aupakkumatult, "et te seda ei tea?"

"Armas Bazin, meie, paganad ja mõõgamehed, teame küll, et see või teine on saanud koloneliks või väliadjutandiks või Prantsusmaa marssaliks; aga kas keegi peaks olema saanud piiskopiks, peapiiskopiks või paavstiks... kurat mind võtaks!... see uudis jõuab meie kõrvu alles siis, kui kolmveerand maailma on sellest juba kasu saanud."

"Tasa, tasa!" ütles Bazin silmi pärani ajades. "Ärge rikkuge mu lapsi, kellele ma püüan edasi anda ainult kõrgeid põhimõtteid." (lk 128-129)

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959