Korsett

1878. aastast pärit joonistus luksuslikust liivakellakorsetist, mis on jäiga ribaga kinnitusega eest ja nöörimisega tagant

Korsett on riideese, mida kantakse ülakehal soovitud kehakuju saavutamiseks esteetilistel või meditsiinilistel põhjustel. Naiste seas on korseti kandmine tavalisem, kuid ka mehed võivad korsetti kanda.

Termin korsett on moetööstuses hiljuti tähistama hakanud ka lühikesi pluuse, mis jäljendavad traditsiooniliste korsettide välimust, kuid ei täida siiski korseti funktsiooni. Kuigi tänapäevased korsetid ja korsettpluusid on sageli nööritud ning üldjuhul imiteerivad ajalooliste korsettide stiili, on nende mõju kandja kehakujule väga väike. Ehtsaid korsette valmistavad tavaliselt korsetimeistrid ning neid kohandatakse kogu aeg kandjale vastavaks.

Etümoloogia

Eritellimusel korsetimeistri valmistatud ülebüstikorsett, 2006

Sõna korsett on tuletatud vanaprantsuse sõnast corps ning deminutiivist, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnast corpus, mis tähendab keha. Ingliskeelne termin korsetivalmistamiskunsti jaoks on corsetry. Korsetivalmistajat tähistatakse prantsuskeelsete terminitega corsetier või corsetière.

Kasutusalad

Mood

Kõige tavalisem ja levinum korsettide eesmärk on keha salendamine ja moodsa silueti saavutamine. Naistel toob korseti kasutamine esile kurvika figuuri, muutes pihta väiksemaks ja tuues esile büsti ja puusad. Mõnel ajastul on korsette kantud toruja kehakuju saavutamiseks, muutes büsti ja puusi väiksemaks. Tavaliselt kannavad mehed korsetti figuuri salendamiseks.

Ülebüstikorsett katab kogu ülakeha, ulatudes käte alt puusadeni. Büstialune korsett algab rindade alt ja ulatub edasi puusadeni. Pikk korsett, mis võib olla nii ülebüstikorsett kui ka büstialune korsett, ulatub üle niude- või puusaluu. Pikk korsett tagab kandjale suurema stabiilsuse ning sobib hästi kandjale, kellel on pikk torso või kes tahab puusi siluda. Standardpikkusega korsett lõppeb enne niudeluud ja sobib inimestele, kes soovivad paremat painduvust ja on lühema torsoga. Harvadel juhtudel ulatuvad mõned korsetid põlvedeni. Lühike korsett katab vööpiirkonna (alumistest roietest kuni puusadeni). Seda kutsutakse pihapigistajaks. Korsetil võib olla ka sukahoidja ja sukkade hoidmiseks võib kanda ka sukapaela vööd.

Traditsiooniliselt toetab korsett nähtavat kleiti ja hajutab suurte kleitide survet. Mõnikord kantakse korsetikatet, et kaitsta pealmisi riideid korseti eest ja peita korsetijooni. Algset korsetikatet kanti korseti all kihina korseti ja keha vahel. Korsette ei kantud naha vastas tõenäoliselt selle pärast, et neid oli 19. sajandil keeruline pesta, sest korsettides olid terasest ribistikud ja metallist öösid, mis võivad roostetada. Korsetikate oli siidist või puuvillast kerge pluus. Tänapäevased korsetikandjad kannavad sisekatteid samadel põhjustel, kuid korsetikandjad, kes seovad korsetid tihedalt kinni, kasutavad sisekatteid ka nöörimisega kaasneva hõõrdumise ennetamiseks.

Meditsiin

Selgrooprobleemidega või sisemiste vigastustega inimesed kannavad kindlaid korsette, et vähendada torso liikuvust ja torsot kaitsta.

Fetiš

Lisaks kasutamisele moes ja meditsiinis kasutatakse korsette ka seksuaalses fetišismis, enim BDSM-iga seotud tegevustes. BDSM-is võib nõuda, et alistuja rollis inimene kannab tihedalt nööritud korseti kandmine, piirates kandjat kindlal määral. Ka dominant võib korsetti kanda. Dominandi korsett on tihti must ning seda kantakse teistel põhjustel, nagu näiteks esteetilistel. Eridisainiga korsetti, kus ei ole kaetud rinnad ja häbe, kantakse vanillaseksis või BDSM-iga seotud tegevustes.

Ehitus

Korsetid on tavaliselt painduvast materjalist, mida jäigastavad ribid, mis sisestatakse riidest või nahast kanalitesse. 19. sajandil eelistati ribide valmistamisel vaalaluud.^[1] Tänapäeval on kergekaaluliste korsettide, valekorsettide ja madalakvaliteediliste korsettide valmistamisel kõige sagedamini kasutatav materjal plastik. Vedru- ja/või spiraalribid on eelistatud tugevamate ja parema kvaliteediga korsettide puhul. Ribide valmistamiseks on kasutatud ka elevandiluud ja puitu.

Korsette hoiab koos nöörimine, mis on tavaliselt seljal. Nööride pingutamise või lõdvendamisega kaasneb korseti jäikuse muutumine. Olenevalt soovitud efektist ja ajaperioodist, saab korsette nöörida ülevalt alla, alt üles või mõlemat pidi, kasutades kahte keskel kokku saavat nööri. Viktoriaanlikul korseti õitseajal pingutas jõuka naise korsetti tema teenija, härrasmehe korsetti pingutas toapoiss. Viktoriaanlikel korsettidel oli ka esiava, mis suleti nööpide või konksudega. Kui korsetti kanti lõdvalt, oli võimalik korsetti seljast võtta ja selga panna nöörimist muutmata, kasutades esiava. Enesenöörimine on tihenöörimise puhul, mida nimetatakse ka pihatreeninguks, keeruline. Tihenöörimine püüdleb piha kaotamise poole. Korsett ja pihiknöörimine muutus klassimärgiks; naised, kes ei olnud võimelised teenijaid pidama, kandsid sageli eest nööritud pihikuid.

Mugavus

Minevikus kanti naiste korsetti kerge pluusi – pestavast materjalist käisteta dekolteeritud kleidi – all. See imas endasse higi ning hoidis korseti ja pealiskleidi puhtana. Tänapäeval kantakse alussärki või korseti sisekatet.

Mõõdukas nöörimine ei sega liikuvat tegevust. 19. sajandi teisel poolel, kui korseti kandmine oli tavaline, olid olemas spetsiaalselt disainitud spordikorsetid, mida kanti rattaga sõites, tennist mängides ja ratsutades.

Talje vähendamine

Kui kanda tihedalt nööritud korsetti pikema aja jooksul ehk kasutada tihenöörimist, õpivad mehed ja naised taluma äärmuslikku piha ahenemist ning lõpuks vähenevad nende loomuliku talje mõõtmed. Kuigi väikesekasvulised naised on võimelised saavutama absoluutarvudes väiksemat pihamõõtu, on suurema rasvakihiga naised võimelised taljemõõtmeid vähendama suurema protsendi võrra. Mitmete tihenöörijate unistus oli saavutada talje ümbermõõt 41 ja 43 cm.^[viide?] Mõni läks nii kaugele, et oli võimeline hingama ainult kopsude ülemise osaga, mis põhjustas kopsude alumise osa täitumise limaga. Selle sümptomid on näiteks kerge, aga pidev köha ja hingeldamine. Kuni 1998. aastani esitas Guinnessi rekordite raamat väikseima talje omanikuna Ethel Grangeri, kelle talje ümbermõõt oli 33 cm. Pärast 1998. aastat muutus kategooria "väikseim elava inimese talje" ning tiitel läks Cathie Jungile, kelle vööümbermõõt oli 38 cm. Ka teised naised, näiteks Polaire, on saavutanud selliseid tulemusi. Need juhtumid on ekstreemsed. Korsetid olid ja on disainitud keha toetama, võttes arvesse keha liikumisvabadust.

Ajalugu

Korsetikauplus. Boulevard de Strasbourg, Pariis. Foto: Eugène Atget, 1912

Korseti leiutajaks on ekslikult peetud Prantsuse kuninga Henri II naist Caterina de' Medicit, kes jõustas paksude pihtade keelu oma õukonnas 1550. aastatel. Pea 350 aastat oli naiste peamine tugivahend vaalaluust või metallist ribidega nööritav korsett. Teised uurijad on leidnud tõendeid korseti kasutamisest varasel Kreetal.^[2] Korsett on läbi teinud mitmeid muutusi. Algselt, 16. sajandil, tunti seda kui "kehadepaari".^[3] Korsett oli tollal lihtne pihik, mida jäigastasid pilliroost või vaalaluust ribid.^[2] Jäigastav riba, mis valmistati luust, sarvest, vaalaluust, metallist või elevandiluust, toetas korsetiesise keskosa. Tihti nööriti seda tagant ning alguses oli see riideese mõeldud aristokraatiale. Terminit "toed" kasutati üldiselt 17. ja 18. sajandil. 17. sajandil lisati taljepiirkonnale klapid.

Toed arenesid 18. sajandil, kui kasutati rohkem vaalaluud ja riideesemes kasutati rohkem ribisid. Ka tugede kuju muutus. Kuigi toed olid eest madalad ja laiad, võisid nad seljal ulatuda õla ülaosani. Toed võisid olla nii paelteta kui ka õlapaeltega. Tugede paelad kinnitati tavaliselt tagant ja seoti kinni ette.

18. sajandi tugede eesmärk oli toetada büsti ja anda kehale moodne koonusekujuline kuju, samal ajal õlgu taha tõmmates. Tollal tugevdati öösid õmblustega ning need ei asetsenud kohakuti, vaid nihkega. Selline ööside paigutus võimaldas tugesid nöörida spiraalides. Toe nööri üks ots sisestati ja seoti alumisse öösi, teine ots tõmmati läbi toe ööside ja pingutati pealt. Toed ei olnud mõeldud tihenöörimiseks. Kõikidest sotsiaalsetest gruppidest naised kandsid tugesid.

Naiste korsett (toed) c. 1730–1740. Los Angeles County Museum of Art, M.63.24.5.^[4]
Korsett prantsuse 1901. aasta ajakirjast
Polaire oli kuulus oma väikese piha poolest, mille ümbermõõt arvati olevat mitte rohkem kui 41 cm
Bianca Lyons näitab naiselikke kehajooni, mida rõhutab korsett, u 1902
Naine korsetis poseerib sellel 1898. aasta fotol
Edith Amanda Nielsen korsetis
R & G Corset Company auhindu võitnud reklaam ajakirja Ladies' Home Journal 1898. aasta oktoobrinumbri tagakaanelt

Algselt olid korsetid tepitud vestid, mida prantsuse naised kandsid alternatiivina jäikadele korsettidele.^[2] Need olid tepitud linast, nööritud eest ning ilma ribideta. See riideese oli mõeldud mitteametlikel üritustel kandmiseks, tugesid kanti ametlike kohtukleitidega. 1790. aastatel hakkasid toed moest välja minema. See areng vastas Prantsuse revolutsiooniga kaasnenud muutustele ja uusklassitsistliku kleidistiili tulekule. Huvitav on see, et korsette hakkasid kandma mehed, dändid.^[2] Selline mood püsis kuni 1840. aastateni, kuid pärast 1850. aastaid hakkasid korsette kandvad mehed väitma, et kannavad neid "seljavalu" vastu.^[2]

19. sajandi alguses lisati riideosad, mis parandasid sobivust ning tekitasid rohkem ruumi büstile. Sealt alates hakati tugesid kutsuma korsettideks. Need korsetid ulatusid puusani ja alumised puusaklapid vahetati välja sobivust parandavate riideosadega ning neil oli vähem ribisid. Tavariietusest kadusid õlapaelad 1840. aastatel.^[3].

1820. aastatel muutus mood taas ning piht muudeti madalamaks, peaaegu loomulikku asendisse. Korsette hakati valmistama rohkema polstri ja ribidega. Mõned naised tegid endale ise korsetid, teised ostsid. Korsetid olid ühed esimestest masstoodetud naiste riietusesemetest. 1840. aastatel hakati korsettidele lisama rohkem ribisid. 1850. aastateks olid muutunud populaarseks terasribid.

Metallist ööside tulekuga sai võimalikuks tihenöörimine. Muutus ööside asetus. Öösid asusid seljal teineteisega kohakuti. Eest kinnitati korsett metallist jäiga ribaga. Korsetid olid enamasti valged. 1850.–1860. aastatel olid korsetid lühemad kui 19. sajandi korsetid 1840. aastateni. See oli põhjustatud muutustest naistemoe siluetis. 1850. ja 1860. aastatel kanti krinoliini. Pärast 1860. aastaid hakkas krinoliin moest kaduma ning korsetid muutusid pikemaks, et vormida alakõhtu.

Kuningas Edwardi ajal võeti kasutusele sirge esiosaga korsett. See korsett oli eest sirge ning tagant jõulise kaarega, mis lükkas ülakeha ette ja istmiku välja. Sellist stiili kanti aastatel 1900 kuni 1908.^[2] Kõige pikemaks muutus korsett 20. sajandi alguses. Alguses ulatus pikk korsett büsti alt reie ülaosani. Oli olemas ka pika korseti stiil, mis algas büsti alt ning nõudis rinnahoidja kandmist. Selline stiil pidi täiendama uut siluetti. See stiil oli ribivaba, lähemal tänapäevasele naistevestile, kui traditsioonilisele korsetile. Pikk korsett hüljati Esimese maailmasõja ajal.

Korsett kadus Euroopas ja Põhja-Ameerikas moest 1920. aastatel ning see asendati naistevestide ja rinnahoidjatega, kuid jäi alles kui kostüümiese. Algselt pesuese, on korsett saanud populaarseks pealisriietusena fetiši, BDSM-i ja gooti subkultuurides. Fetiši ja BDSM-i puhul pannakse rõhku tihenöörimisele ning mitmed korsetitootjad varustavad fetišiturgu.

Väljaspool fetišikogukonda kannavad ajalooliste riiete entusiastid tugesid ja korsette koos ajaloolise moega ja vastavalt nende algsele otstarbele figuuri kujundada. Sel juhul toimib korsett pigem aluspesuna. Kogenud korsetivalmistajad on võimelised tegema koopiaid ajaloolistest korsetivormidest ja disainima uusi stiile.

1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses leidis pihapigistaja kujul aset põgus korseti taassünd. Pihapigistajat kasutati liivakellafiguuri saavutamiseks Christian Diori "New Looki" eeskujul. Haute couture moe kandmine oli pihapigistajaga piiratud ning enamik naisi jätkas naistevesti kandmist. Taassünd oli põgus, kuna "New Look" pani aluse palju vähem dramaatilise kujuga siluetile.

1980. aastatest peale on korsett teinud läbi mitmeid perioodilisi taassünde, mis kõik on alguse saanud haute couture'ist ning vaikselt imbunud peavoolu moodi. Taassündides on korsetti kasutatud pigem üleriide osana. Tugevaim taassünd toimus 2001. aasta sügise moekollektsioonides, mis kattus filmi Moulin Rouge! linastumisega. Filmi kostüümide seas oli palju korsette, mis olid filmis esitatud ajastule omased. Teine moeliikumine, mis tekitas taas huvi korsettide vastu, on Steampunki-kultuur, mis rakendab hilisviktoriaanlikku moodi uuel viisi.

Eritüübid

On olemas mõned eri tüüpi korsetid ja korsetilaadsed seadmed, mis kasutavad ribisid.

Korsettkleit

Korsettkleit on pikk korsett. Korsettkleit on nagu tavaline korsett, aga see on piisavalt pikk, et katta jalad osaliselt või täielikult. Kuna see näeb välja nagu kleit, siis on talle antud ka selline nimetus. Korsettkleiti kandval inimesel on raskusi treppidest üles ja alla kõndimisega ning jäikade ribide tõttu ei ole ta võimeline istuma.

Teist tüüpi korsettkleite loovad mõned üksikud tänapäevased korsetivalmistajad unikaalseks kõrgmoeks. Need uudsed stiilid on nii toimivad kui ka moekad ja on disainitud dramaatilise välimuse juures mugavaks kandmiseks.

Kaelakorsett

Kaelakorsett on teatud tüüpi rühikrae, milles on kasutatud tugesid. Seda ei peeta tavaliselt päris korsetiks.

Viited

↑ Doyle, R. (1997). Waisted Efforts, A Illustrated Guide to Corset Making. Sartorial Press Publications.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 Valerie Steele. The Corset: A Cultural History, Yale University Press, 2001.
↑ ^3,0 ^3,1 Norah Waugh. Corsets and Crinolines , Routledge, 1990.
↑ Takeda, Sharon Sadako; Spilker, Kaye Durland (2010). Fashioning Fashion: European Dress in Detail, 1700–1915. Prestel USA. Lk 76. ISBN 978-3-7913-5062-2.

[aqJbi-1] Doyle, R. (1997). Waisted Efforts, A Illustrated Guide to Corset Making. Sartorial Press Publications.

[Steele-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 Valerie Steele. The Corset: A Cultural History, Yale University Press, 2001.

[Waugh-3] 3,0 ^3,1 Norah Waugh. Corsets and Crinolines , Routledge, 1990.

[JshHp-4] Takeda, Sharon Sadako; Spilker, Kaye Durland (2010). Fashioning Fashion: European Dress in Detail, 1700–1915. Prestel USA. Lk 76. ISBN 978-3-7913-5062-2.

[1]

[2]

[3]

[4]