Igaüheõigus

See artikkel räägib õigusest looduses vabalt liikuda; sõna "igaüheõigus" võidakse kasutada ka inimõiguste kohta

---

Igaüheõigus ehk igameheõigus on õigus looduses vabalt liikuda, mis seab igaühele ka kohustuse loodust hoida.

Üldist

Kõiki inimest loodusega siduvaid õigusi ja kohustusi, mis eriti Põhjamaades tuginevad ajalooliselt väljakujunenud tavadele, ei ole tihti otseselt seaduses kirjeldatud.

Eesti keskkonnaseaduse üldosa võtab siiski kokku looduses liikuja põhilised õigused ja kohustused, mis varem olid välja toodud erinevates õigusaktides. Seadus püüab täpsemalt selgitada konflikte põhjustanud olukordi ja ühtlustada reegleid. Keskkonnahariduslikult on seaduse sisu kokku võetud trükises "Igaüheõigus Eestis".

Liikumine looduses

Looduses liikumisel tuleb arvestada, et kohalikke elanikke ja elustikku ei tohi häirida ega maaomanikule kahju tekitada. Samas peab maaomanik oma keelu selgelt väljendama (milleks ei loeta ainult teavitavat silti "Eramaa", vaid peab olema ka selge keeld ja telefoni number, et omanikult luba küsida). Kallasrajal, avalikul veekogul ja avalikul teel liikumist takistada ei tohi (ka mitte maaomaniku koerte või koduloomade tõttu). Liikumine ei ole lubatud põldudel, istandikes ja mesilas ning maakodu vahetus läheduses (100–200 m). Suuremate rahvakogunemiste jaoks tuleb taotleda maaomaniku (vajadusel ka kohaliku omavalitsuse) luba.

Veekogud

Avalikul veekogul (kuulub riigile või omavalitsusele või paikneb eramaal, aga on avalikuks kasutamiseks määratud) on igaühele kasutamiseks veeseisust sõltuvalt vähemalt kuni 4 m laiused kallasrajad (ka suurvee ajal). Kallasrada võib kasutada kõndimiseks, päevitamiseks, suplemiseks ja veesõidukite maabumiseks. Veesõidukitega maabumine erapaadisilla ääres tuleb omanikuga kooskõlastada. Alla 100 ha järvel mootorpaadiga sõitmist ei peeta kohaseks.

Kallasrada ei ole ühe omaniku maal paikneva väiksema umbjärve või oja (kraavi) ega joogivee saamiseks kaitstava või muu erikasutusega veekogu ääres.

Teed ja rajad

Avalikke teid ja riigimetsa rajatud sihte võib vabalt kasutada. Vastava tähistusega erateid võib kasutada omaniku loal. Juurdepääsu ei tohi takistada eramaadel paiknevatele muinsus- ja looduskaitseobjektidele, supluskohtadele, purretele tavakohastel jalgradadel, jalgsi läbitavatele koolmetele ning joogikõlbuliku veega allikatele.

Tavapäraseid jalgradu ja taliteid eramaadel võib igaüks kasutada (jalgsi, jalgrattal, suuskadel või ratsa) päikesetõusust päikeseloojanguni; maaomanik ei tohi neid sulgeda. Koer peab looduses liikudes olema rihmas, välja arvatud jahi ajal.

Mootorsõidukite ja ATVdega väljaspool avalikke teid või kooskõlastatult tähistatud marsruute liikuda ei tohi.

Telkimine ja tuletegemine

Telkimiseks ja lõkke tegemiseks on vaja luba. Riigimetsas sobib peatuda vastaval laagriplatsil, eramaal tuleb luba küsida ka siis, kui lõkkease on olemas – see ei pruugi olla üldkasutatav. Eriti lõkke tegemisel tuleb lähtuda tervest mõistusest – turbapinnasel ja kuival ajal ei ole see lubatud, lõkkematerjaliks korjatakse mahalangenud oksi, tuli ei tohi levida.

Loodusandide korjamine

Korjata võib metsamarju, seeni, lilli, ravimtaimi, sarapuupähkleid ja muid loodusande, mis ei ole looduskaitse all. Piiratud ja tähistatud eramaal on selleks vaja omaniku luba. Tehniline toore (pilliroog, pajuoksad jms), puude langetamine ja jahipidamine ei kuulu igaüheõiguse alla.

Matkamine

Looduses liikumine on kõigile prii, kuid kui on tehtud kulutusi loodusandide saagikuse suurendamiseks, muinsus- või looduskaitseobjektide säilitamiseks vms, võib omanik kehtestada külastusmaksu. Kui kinnine supelrand on tasuline, peab kallasrada siiski olema vabalt kasutatav.

Kirjandus

• Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [2] (vaadatud 29.01.2009)

Välislingid

• Countryside and Rights of Way Act 2000
• Rights of way and accessing land
• Right to Roam, Norway
• Leave No Trace
• Leave No Trace: Home