Otto Liiv

Otto Liiv
Sünniaeg	6. september 1905 Narva
Surmaaeg	10. detsember 1942 Tartu
Rahvus	eestlane
Kodakondsus	Eesti
Alma mater	Tartu Ülikool
Haridus	doktorikraad, 1935
Elukutse	arhivaar

Otto Liiv (alates 1935. aastast Otu Liiv; 6. september (ukj) 1905 Narva – 10. detsember 1942 Tartu) oli eesti ajaloolane ja arhivaar. Ta on tuntud Rootsi aja, majandusajaloo uurimuste ning arhiiviallikate korrastamise poolest.

Elulugu

Ta sündis kaupmees Aleksander Liivi ja Alviine Liivi pojana.

Ta õppis aastatel 1912–1919 Narva Kommertskoolis, Narva Poeglaste Gümnaasiumis ja gümnaasiumihariduse sai 1919–1923 Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist siirdus ta kohe 1923. aastal edasi õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus õppis Eesti ja üldajalugu. 1920. aastatel kujunes välja professionaalne eesti ajaloolaskond, kelle peamine arendaja oli professor Arno Rafael Cederberg. Liivist sai üks Cederbergi lootustandvamaid õpilasi. Juba 1922. aastast õpilasena alustas Liiv ka Virumaa kihelkondades töötamist, kogudes andmeid Eesti Kirjanduse Seltsi jaoks Lüganuse, Hargla ja Viru-Jaagupi kihelkonna kirjeldamiseks. 1925–1926 registreeris ta Akadeemilise Ajaloo Seltsi ülesandel kinnismuistiseid sihiga need kaitse alla võtta. 1927. aastal omandas Liiv Eesti ja Põhjamaade ajaloo alal filosoofiamagistri kraadi töö eest “Vene asustus Alutagusel kuni XVIII sajandi I veerandini.”

1928. aastal määrati ta Tartu ülikooli teaduslikuks stipendiaadiks ning komandeeriti doktoritöö ettevalmistamiseks arhiividesse ja raamatukogudesse (Helsingis, Stockholmis, Uppsalas, Kopenhaagenis, Lüübekis, Hamburgis, Berliinis, Potsdamis ja Pariisis. Välisriikides töötades ja õppides tegi Liiv teaduslikku tööd ja tutvus maade arhiivikorraldusega. 1935. aasta 1. mail kaitses Otto Liiv doktoriväitekirja Eesti majanduslikust olukorrast 17. sajandi lõpul (Die wirtschaftliche Lage des estnischen Gebietes am Ausgang des XVII Jahrhunderts) ja temast sai ajaloodoktor. Tema doktoritöö hinnati Eesti ajaloo kapitali kõrgema preemia, 300 krooni vääriliseks. Ta jätkas välismaal ajaloolaste ja arhivaaride konverentsidel käimist, esinedes Stockholmis, Zürichis ja mujal ettekannetega. 1934. aastast alustas Liiv ka Tartu ülikoolis õpetamist, andes loenguid arhiivindusest ja Eesti ja keskaja ajaloost. 1936. aastal omandas Liiv eradotsendi ja 1938. aastal dotsendi astme Eesti ja Põhjamaade ajaloo alal. Õppeülesandeid täitis ta ülikoolis kuni 1941. aasta I semestrini.

Pärast ülikooli magistrikraadi lõpetamist töötas Liiv 1927–1928 Tallinna Linnaarhiivis, süvenedes peamiselt Rootsi aega. Ta töötas kahe tuntud arhivaari Otto Greiffenhageni ja Paul Johanseni juhendamise all. Arhiivipraktika kõrval andis Liiv tunde Tallinna Linna Kommertskoolis. 1929. aasta 1. oktoobrist sai Liivist Cederbergi soosingul Riigi Keskarhiivi juhataja kohusetäitja, 1933. aastast Akadeemilise Ajaloo Seltsi ja Arhiivinõukogu soosingul ka juhataja. Arhiivijuhina tegi ta ära tohutu töö selle korrastamiseks ja moderniseerimiseks. Ta külastas ka mitut välisarhiivi (1931. aastal Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia, Austria ja Saksamaa, 1935. aastal NSV Liit), kust otsis Eestiga seotud dokumente. Kuni 1941. aastani oli ta Keskarhiivi juhataja, siis pidi ta kehva tervise tõttu ametist loobuma.

Liiv oli tegev mitmes organisatsioonis, osaledes nii tavaliikmena, juhatuses kui ka asutades organisatsioone. Kõige aktiivsemalt osales Liiv Eesti Kirjanduse Seltsi ja Akadeemilise Ajaloo Seltsi tegevuses. 1926. aastast kuulus Liiv Ajaloolise Ajakirja toimetusse ja oli selle peatoimetaja aastatel 1937–1940. Liiv oli 1929. aastast ka Arhiivinõukogu liige ja 1935. aastast organisatsiooni abiesimees. 1930. aastast oli Liiv Õpetatud Eesti Seltsi juhatuse liige ja 1935. aastast selle abiesimees. 1931. aastast osales Liiv Akadeemilise Rootsi-Eesti Seltsi asutamises ja tegutses seltsi juhatuses. 1934. aastal valiti ta Riia Ajaloo ja Muinsuste Seltsi auliikmeks ja 1936. aastal Rootsi Ajalooliste Käsikirjade Väljaandmise Seltsi välismaiseks liikmeks. Liiv aitas välja töötada Eesti esimest 1935. aasta arhiiviseadust, mis sai edasise arhiivikorralduse aluseks Eestis. 1938. aastast valiti Liiv sihtasutus Eesti Rahva Muuseumi valitsuse abiesimeheks ja samal aastal ühines ta veel Tartu Rotary Klubiga. Liiv valiti ka Eesti Arhivaaride Ühingu abiesimeheks kohe pärast organisatsiooni loomist 1939. aastal.

Seoses baltisakslaste Eestist lahkumisega määrati Liiv Eesti–Saksamaa vaheliste kultuuriväärtuste väljaviimise küsimustes moodustatud segakomisjoni arhiivialase töörühma esimeheks. Nõukogude okupatsiooni ajal jätkas Liiv arhiivi juhtimist, mis nimetati ümber ENSV Riigi Keskarhiivi Tartu osakonnaks. Suvesõja ajal sõjategevuse Tartusse jõudes korraldas Liiv arhiivi kaitset. Arhiiv sai ka mõned mürsutabamused, kuid arhivaarid suutsid arhiivikogud hävingust päästa. Saksa teise okupatsiooni ajal oli Liivil probleeme, kuna ta oli olnud vasakpoolsete ja Pätsi-vastaste vaadetega ning suhtunud leebelt juunipöördesse, võttes tööle kommuniste ja teinud koostööd Nõukogude võimuorganitega. Mitmeid arhiivitöötajaid kuulati üle, et selgitada välja Liivi meelsus.

1941. aastal jäi ta arhiivijuhtimisest ja ülikoolis õpetamisest kõrvale, peamiselt järsult halvenenud tervise tõttu. Kehv tervis oli talle olnud probleemiks juba lapsepõlvest saadik ja 1938. aastal ilmnesid tõsisemad tervisehäired, kuid see arvati olevat kõigest ületöötamise tagajärg. 1941. aasta suvel diagnoositi aga Liivil aga vähk, ja Liiv viibis pikka aega ravil Tallinna onkoloogiahaiglas, kuid suri Tartus 1942. aasta 10. detsembril. Ta on maetud Tartu Uus-Jaani kalmistule.

Publikatsioone

Otoot Liiv jõudis avaldada suurel hulgal algallikatel põhinevaid uurimusi ja osaleda mitmete mahukate kogumike koostamisel. Ta teadustööde bibliograafia sisaldab kokku ligi 300 nimetust: monograafiad, teadusartiklid, retsensioonid, publitsistika, ülevaated ja arvustused, keskendudes peamiselt Eesti ajaloole 17. sajandi teisel poolel, aga ka 18. ja 19. sajandil ning arhiivindusele. Osa tema kirjutistest pole trükki jõudnud. Ta oli Eesti Riigi Keskarhiivi Toimetiste I–VII (Tartu, 1931–1941) väljaandmise algataja ja üks koostajaid. Mitmed artiklid "Eesti Entsüklopeedias" ja “Eesti biograafilise leksikoni” ja selle täiendusköites on kirjutatud Liiva poolt (osaliselt tema varjunime A. Merivälja all). Ta oli “Eesti majandusajaloo” (Tartu, 1937) toimetaja ja “Eesti ajaloo” III köite (Tartu, 1940) tegevtoimetaja, koostades ka mõlema raamatu mitmed peatükid. Tema kirjutisi ilmus mitmetes Eesti ajakirjades ja ajalehtedes, ta esines ajalooalaste loengutega ringhäälingus. Tema teaduslikud tööd on retsenseeritud korduvalt nii Eesti, Soome ja paljude teiste välisriikide erialaväljaannetes.

• “Mõningaid mälestusi ja sõnalisi traditsioone Lüganuse kihelkonnast”. Eesti Kirjandus 1924, nr 8
• “Jooni Lüganuse minevikust kirikukroonika järgi”. Eesti Kirjandus 1926, nr. 1–3
• “Vene asustus Alutagusel kuni XVIII sajandi I veerandini”. Tartu Ülikool, 1927
• Nikolai Treumuth, Otto Liiv. Polonica Eesti Riigi Keskarhiivis, Eesti Riigi Keskarhiivi Toimetised nr 1, Tartu 1931
• "Linnad ja maarahvastik Eestis suure näljaaja kriisikuudel". Kultuuri ja teaduse teilt, 1932
• „Die wirtschaftliche Lage des estnischen Gebietes am Ausgang des XVII Jahrhunderts". Tartu Ülikool, 1935
• Tartu Ülikooli kuraatori, kindral Gustav von Craffströmi päritolu ja tegevus (1784-1854), Eesti Kirjandus nr. nr. 4 ja 5/1936
• „Suur näljaaeg Eestis 1695—1697". Akadeemilise Ajalooseltsi Toimetised, IX, 1938
• "Eesti ohvitserid Põhja sõjas", Sõdur nr 3 1938, 67-71
• "The Aspect of the Estonian Landscape at the End of the 17th Century based on the Maps of the Swedish Times in the Central State Archives", Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXX, TARTU 1938, lk 370-383.

Isiklikku

Liiv abiellus 1933. aasta jaanuaris Irene-Martha Vedleriga (sünd. Riias 23.02.1909) ja sama aasta 7. novembril sündis neil poeg Henn.

Välislingid

• Otto Liiv Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Haud Tartu Uus-Jaani kalmistul