Lihavõttesaar
| Lihavõttesaar | |
|---|---|
 | |
| Koordinaadid | 27° 7′ S, 109° 21′ W |
| Pindala | 163,6 km² |
| Pikkus | 24 km |
| Laius | 13 km |
| Kõrgeim koht |
Maunga Terevaka (507,41 m) |
| Elanikke |
7750 (2017) 47,4 in/km² |
| Keskus | Hanga Roa |
  | |
Lihavõttesaar (rapanui keeles Rapa Nui) on Tšiilile kuuluv saar Vaikses ookeanis.
Saare pindala on 163,6 km² ja elanike arv 2002. aasta andmete järgi oli 3791 (3304 inimest elas keskuses Hanga Roas).
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Rapa Nui avastas polüneesia pealik ja meresõitja Hotu Matu'a. Ta saabus saarele ühe või kahe kanuu ja oma suguvõsaga. Millal see juhtus, on teadmata. Süsinikdateerimise põhjal on vanimaid ehitisi leitud 4. sajandist (Poike poolsaare kaitserajatis, mille sügavaim kiht asub tuhast madalamal), samal ajal, mil avastati Hawaii saared. On ka arvatud, et Hotu Matu'a jõudis saarele 7. sajandil. See pärineb keelekronoloogia andmetel (rapanui keele erinevusel selle lähimatest sugulastest tahiiti ja markii keeltest), samuti mõnel radiosüsiniku meetodil määratud söetüki vanusel, mis arvatakse pärinevat Rapa Nui metsade laastamise algusaegadest. Kuid viimasel ajal[millal?] on tehtud ka uurimusi, mille järgi Rapa Nui asustati alles 1200. aasta paiku, mil algas massiline metsade maharaiumine.
Tõenäoliselt saabusid avastajad Markiisaartelt läänest. Nad tõid endaga kaasa banaani, taro, suhkruroo ja hariliku pabermooruspuu, samuti kana ja polüneesia roti.
Õietolmu analüüs setetes näitas, et umbes 1200. aastani oli saar tihedalt metsa täis. Siis hakkas metsade pindala saarel vähenema ja vastavalt ka õietolm setetes harvemaks muutuma. 1650. aastaks kadus setetest õietolm, millest võib järeldada, et selleks ajaks olid saare metsad hävitatud. Metsad koosnesid palmidest Paschalococos disperta, mis välja suri.
Saart on peetud ilmekaks näiteks tsivilisatsiooni laastavast toimest keskkonnale. Saare ajaloo uurimine on näidanud, et saareelanikud on hävitanud kunagi saart katnud palmisalud ja metsad ning seetõttu kaotanud võimaluse ehitada laevu ja paate ning sõita merele kalastama, samuti kontakti muu maailmaga. Ülerahvastatus ja toidunappus on põhjustanud veriseid sõdasid saare hõimude vahel ja inimsöömist. Näljahäda ei ole tunnistust leidnud ühegi esimeste saare avastanud eurooplaste hulgas ega ka põliselanike teadmiste põhjal, kuigi nende varieeruvad teadmised oma saare ajaloos ulatusid kaugesse minevikku.
Euroopale avastas saare 5. aprillil 1722 hollandi maadeuurija Jakob Roggeveen. See juhtus lihavõtete ajal ja selle järgi nimetas ta saare Lihavõttesaareks.
Kultuur
[muuda | muuda lähteteksti]Eurooplased on hävitanud suure osa Rapa Nui kultuurist ja elanikest. Osa hävitamisest on olnud tahtlik, näiteks saareelanike orjusse viimine Tšiilisse ja saare kultuuripärandit kandvate rongorongo laudade hävitamine, osalt tahtmatu, näiteks saarele toodud haiguste (tuberkuloos, rõuged, düsenteeria) abil.
Rongorongo lauad on täidetud hieroglüüfidega, mida ei osata tänapäeval dešifreerida. Rapanuilaste hävitamine eelnes nende kultuuri tundmaõppimisele. Viimasel ajal on hakatud arvama, et rongorongo laudadel ei kasutatagi konkreetset kirjasüsteemi, vaid kirjaeelseid märke, mis abistasid meelespidamist, ja neid laudu ei loetud, vaid jutustati. Kuid see pole kaugeltki üldtunnustatud seisukoht.
Saarel on palju üleelusuurusi inimkujusid ehk moaisid. Need on valmistatud monoliitidena, välja raiutud ühest kivist. Algselt olid kujudel silmad[1] ja "müts". Suurim neist asub "Paro" platool ja kaalub 82 tonni ning on 9,8 meetri kõrgune. On täpselt teadmata, mil moel nad oma asukohta viidi. Oletatavasti toimus see nööride ja puust rullide abil ning võis kaasa aidata metsade hävitamisele saarel. Eurooplaste saabumise ajaks olid rapanuilased jõudnud juba unustada, kuidas kujusid teisaldati, ja rääkisid eurooplastele, et need olevat nõia väel ise "kõndinud".
Thor Heyerdahli 1986.–1988. aastate ekspeditsioonid tõestasid rapanuilaste väidet Tšehhoslovakkia inseneri Pavel Paveli teooria põhjal, mis väitis, et kujusid liigutati püstiasendis. Köie abil, mille üks ots oli seotud kuju tippu, teine jalamile, oli võimalik kujusid püstiasendis edasi liigutada käputäie inimeste abil.[1]
Ligemale pool saarest kuulub Rapa Nui rahvusparki, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Ilukirjanduses
[muuda | muuda lähteteksti]Uku Masing kirjutas romaani "Rapanui vabastamine ehk Kajakad jumalate kalmistul", mis ilmus aastal 1989. Selles suudab eesti keeleteadlane dešifreerida rongorongo laudadel kasutatud kirjasüsteemi ja sõidab Lihavõttesaarele, et neid lähemalt uurida.
Mart Helme on avaldanud lasteraamatu "Puhkus Lihavõttesaarel".
2008. aasta intsident
[muuda | muuda lähteteksti]2008. aastal üritas Soome turist Marko Kulju varastada ühe kuju kõrva või selle osa. Eemaldatud osa kukkus tükkideks, Kulju pidi oma teo eest maksma 17 000 USA dollarit trahvi ja sai kolmeaastase saarele mineku keelu.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Thor Heyerdahl "Aadama jälgedes"
- ↑ We don't want you here, Easter Island tells tourist who chipped ear of ancient statue as a souvenir
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Lihavõttesaar – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis