Protsess (Kafka)

Protsess
Saksa esmatrüki kaas
Originaali pealkiri	Der Prozeß
Autor	Franz Kafka
Tõlkija	August Sang Henno Rajandi
Päritolumaa	Austria
Keel	saksa
Žanr	sümbolistlik romaan
Kirjastaja	Verlag die Schmiede (originaal) Perioodika (eesti keeles)
Ilmumisaeg	1925 (originaal) 1966 (eesti keeles)
Lehekülgi	232

"Protsess" on Franz Kafka 1925. aastal ilmunud sümbolistlik romaan. Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle sajandi 100 parima raamatu hulka.

Tegelased

Josef K. – teose peategelane, kes töötab pangas. Ta on ambitsioonikas, taibukas, igati kompetentne ja pigem arutlev kui lahke. Oma arreteerimise pärast satub mees üha suuremasse depressiooni ja halveneb ka tema töö kvaliteet. Ta justkui ei suudagi enam oma tööle keskenduda ja selmet tegeleda oma klientidega, otsib ta pääseteed kogu sellest kohtujamast. Ta võitleb nähtamatu vaenlasega, kelle tegelikku võimu ta esialgu ei suudagi aimata.

Preili Brüstner – on kaunis naine, kes elab K-ga samas majas. K. paistab temast justkui sissevõetud olema, kuid ei julge seda naisele päriselt tunnistada. Preili lubab mehel ennast ühel õhtul suudelda, kuid hiljem lükkab ta kõrvale, nii et mees jääb vaid abituna pealt vaatama.

Proua Grubach – majaperenaine, kes pidas K-st väga lugu ja tahtis talle igati meele järele olla. Koristas ja tõi igal hommikul süüa. Paistis lahke ja hea, aga rääkis preili Brüstnerit taga, mis K-le ei meeldinud.

Onu Carl – au oli tema jaoks väga tähtis. Pidas K-st lugu ja tahtis, et kogu kohtujama võimalikult kiiresti korda aetaks. Väga kannatamatu mees, kes elas maal ja linnas käis ainult asju ajamas. Külastas K-d harva, aga alati mingisuguse põhjusega, et viimane aitaks tal tema tähtsad asjad võimalikult kiirest linnasoleku ajal ära korraldada. Käis K-le peale, et too valiks endale advokaadiks Huldi.

Huld – advokaat, kes tegeles alama astme kohtu asjadega, tegi ka nn. heategevustöid, aga K. juhtum huvitas teda eriti, sest ta lootis endale kuulsust ja kasu teha. Tema käe all liikusid K. asjad väga aeglaselt ja alati tõi advokaat ettekäändeks ebausutavaid põhjusi. Kohtles üht oma klientidest nagu koera, kes tema armul elab.

Leni – Huldi põetaja, väike armas tüdruk, kellele K. kohe meeldima hakkab. Hiljem selgub, et talle meeldivad kõik süüdistatavad. Tema ja K. vahel kujuneb väiksemat sorti afäär.

Asedirektor – pangas K. peamine rivaal, kes otsib igat võimalust, et K-d maha teha ja direktori silmis langetada.

Rudi Block – müügimees, kes on samuti süüdistatav, just nagu K-gi. Huld on tema advokaat ja Rudi laseb tal ennast alandada. Tema protsess on kestnud juba viis aastat, ilma et oleks toimunud märgatavat edasiminekut. Kunagi oli ta väga edukas, aga protsessile kulunud raha ja aja tõttu on ta vaid vari sellest suurest ja edukast mehest, mis ta kunagi oli. Kuigi ta palkas endale teisigi advokaate, on kõige suurem võim tema üle ikkagi Huldil.

Titorelli – kohtumaalija (päritav amet*), kes aitab K-d tema protsessiga, seletab asju nii, nagu nad tegelikult on. Omab palju tutvusi madalama astme kohtus. Vastuteeneks ostab K. paar tema maastikumaali, mis kõik näevad välja peaaegu identsed. Temaga samas majas elab terve kari väikeseid tüdrukuid, kes tahavad, et kunstnik neid maaliks, sest üks kord oli ta ühte neist endale modelliks palunud.

Kokkuvõte

Romaan Josef K. nimelisest pangatöötajast, kes ühel hommikul arreteeritakse teadmata põhjustel, mida ei talle ega ka kellelegi teisele ei avalikustata. Talle tehakse teatavaks, et ta peab ilmuma kohtu ette ja on käimas protsess tema süüasja kohta.

Arreteerimine

Ühel hommikul veidi enne K. 30. sünnipäeva ilmuvad tema elukohta ametnikud, kes teevad K-le selgeks, et ta on arreteeritud, täpsustamata mille eest. Siiski peab K. ilmuma Asjaajamiste komitee ette ja ennast kaitsma. K. arvab, et see kõik on vaid nali. Siiski, pärast seda, kui tal lubatakse vahetada öösärk ülikonna vastu, kohtub ta politseiülemaga, kes tundub K-le isegi meeldiv. Pärast jutuajamist ametnikud lahkuvad ja jätavad K. omapead. K. ulatas uurijale käe, millele too ei vastanud. Jutu käigus lõhuti pr. Grubachi serviis ja tekitati talle peavalu. Politseiinspektor võttis K. vastu preili Brüstneri toas, kus viibisid ka kolm ametnikku pangast, kus K. töötas. (K. oli pangas saavutanud küllaltki hea koha ning tal olid head suhted panga presidendiga, aga mitte nii head asepresidendiga, kes kõigest hoolimata pidi K. kui arvestatava jõuga suhteid parandama hakkama*) Sama päeva õhtul läks K. Brüstneri juurde vabandama, kes oli nii hilisest jutuajamisest pisut ehmunud. Nende juttu kuulis pealt majaomaniku sugulane, kes magas kõrvaltoas. K. oli valmis preili au eest seisma ja ütles viimasele, et ta teeb kõik heaks. Ta rääkis talle ka seda, et oli arreteeritud. Rohkem ta preiliga kokku ei juhtunud, sest naine samahästi kui vältis teda.

Kohturuum (esimene ülekuulamine)

Josef otsustab lõpuks siiski kohtusse kohale ilmuda, pärast seda, kui talle töö juurde helistatakse. Panga asedirektor oli K. enda juurde sööma kutsunud, aga K. pidi kutsest loobuma. Pärast saadud kõnet jäi K. telefoni juurde seisma, samal ajal kui panga ad. rääkis, ja selleks, et endale vabandust leida, ütles K., et talle unustati täpsustada kellaaega. Asedirektor pakkus talle lahkesti, et K. võib neile tagasi helistada, aga K. loobus sellest ning tema vabandus muutus veelgi mannetumaks. Kohus asus küllaltki kõrvalises linnajaos ja K-le üllatuseks kõige ülemisel korrusel. Ta oli otsimisele kulutanud päris palju aega, sest selleks, et vältida ütlemist, et otsib kohust, ütles ta hoopis, et otsib meistrit (käsitöölist*), keda ta siiski ei leidnud. Lõpuks jõudis ta ühte ruumi, kus oli väga palju rahvast ja kogu inimsumma keskel oli naine, kes K. järel ukse sulges ja ütles, et teda oodatakse. Kohturuumi astudes nägi K., et ametnikud jaguneksid justkui kahte leeri, aga see oli vaid pettekujutelm. (Ametniku tundis ära ühe teistsuguse nööbi järgi. Spetsiifiline*) K. polnud mitte midagi ette valmistanud ja otsustas rääkida nii, nagu asi talle tundus. Kohtunikuks oli nooremapoolne mees, kelles K. autoriteeti ei näinud. Kõigele lisaks tegi K. nalja kohtuniku raamatu üle ja see võttis kohtuniku kohmetuma. K-le aplodeeriti (üks pool) ja sellest sai mees innustust. Ta hakkas veelgi vaimustunumalt rääkima ja tegi kohut küllaltki maha. Kogu selle tegevuse käigus astus kohturuumi seesama naine, keda K. oli enne eesruumis näinud. Tema tulek häiris pisut K-d, veidi aega hiljem nägi K. kuidas üks mees selle sama naise kinni võttis. Naine karjatas ja K. tahtis naist päästma minna. Ta lahkus oma kohalt kuid ametnikud püüdsid teda takistada. Alles nüüd mõistis K., et kohtus pole mingeid pooli, vaid, et kõik ametnikud on tema vastu ja kogu see aplodeerimine oli vaid petteks. K lahkus kohtust ja talle öeldi, et ta oli just oma parima võimaluse käest lasknud.

Kohturuum (tühi kohturuum)

Järgmisel korral läheb Josef uuesti kohtusse, lootuses asja parandada, aga mitte kedagi peale naise seal ei olnud. Naine püüdis K-le seletada, kuidas asjad kohtus käivad ja ka seda, et K oli oma parima võimaluse käest lasknud. K. meeldis naisele ja viimane seletas talle, kes oli olnud see mees, kelle käest K. teda päästa püüdis. Tegemist oli õpilasega, kellest hiljem võis saada tähtis ametnik, seetõttu ei võinud naise mees õpilasele mitte midagi halvustavat öelda. Naise mees oli kuller, keda just õigel hetkel minema saadeti, et naine õpilase juurde toimetada, kui meest pole. K. ja naine läksid kohtusaali, mis oli tühi ja kus oli paar raamatut. Josef vaatas neid ja nägi halvustatavaid pilte. Õpilane ilmus kohtusaali ja kuigi K. tahtis naisega rohkem aega veeta, võttis punapea naise turjale ja jooksis temaga minema, kuhugi ülemisele korrusele. Äraminekul naine lehvitas naerdes K-le. K. jäi koridori seisma ega saanud aru, kuhu naine viidi. Ta ei suutnud uskuda, et kohtuametnike ruumid asuvad pööningul, aga lähemale astudes ta just seda nägigi. Josef tundis ennast kohtunikest parema olevat, sest samal ajal, kui nemad pidid pööningukambrites läppunud õhus ja väikestes tubades aega veetma, oli temal oma suur ruum pangas. Seal samas koridoris kohtus ta kohtuteenriga, kelle naist ta just oli näinud minema viidavat. Kohtuteenri kannul, kes lubas talle ametnike ruume näidata, liikus K. mööda kitsukest koridori, kus pinkidel istusid mehed, kes paistsid justkui rusutud. Ta rääkis ühega neist, kes esmapilgul ei suutnudki talle midagi vastata, vaid vaatas talle otsa. Kohtuteener lahkus ja K-l hakkas lämbest õhust paha ja ta ei suutnud kuidagi välja saada. Ühel uksel oli viisakas riietuses mees ja naine, kes teda ruumidest välja aitasid. Tema tervis ei olnud mitte kunagi varem selliseid trikke teinud, kuid nüüd otsustas K. kindlalt oma pühapäevi paremini veeta, kui mööda kohtumaja ringi käies.

Preili Bürstneri sõber

Preili Brüstner oli justkui K-d vältima hakanud. K. kirjutas talle kirja, millele ta vastust ei saanud. Josef polnud preili Brüstnerit juba pikemat aega näinud ja nüüd, kui ta hommikul ärkas, nägi ta preili Montagi oma asjadega preili tuppa kolimas. K. kahtlustas otsekohe, et preili tegi seda selleks, et K. temaga rääkida ei saaks. Pärast kolimist ütles teenija, et Montag sooviks K-ga rääkida. K. oli nõus ja läks kööki, et temaga kokku saada. Montag ütles, et preili Brüstner ei näe tema ja K. kokkusaamisel mitte mingisugust mõtet ja see, mis varem toimus, oli tühiasi. Kapten Lanz sai Montagiga hästi läbi ja kui kapten kööki tuli, käitus mees naisega väga elegantselt. K. lahkus köögist, aga ei suutnud preili uksest niisama mööda kõndida ja piilus sisse pärast seda, kui tema koputamine mingeid tulemusi ei andnud. Kahjuks nägid preili Montag ja kapten seda pealt ja K. kohmetus, mille tulemusena kiiruga oma tuppa tagasi läks.

Piitsutaja

Mõni päev hiljem, kui K. tööl oli ja mööda koridori liikus, kuulis ta meeste halamist toast, mis pidi olema ainult kolikamber. Ta avas ukse ja oma üllatuseks nägi ametnikke, kes arreteerimisel olid tema pealt kasu lõigata üritanud. Peale nende oli seal ka kasvult suurem mees, kes hoidis käes piitsa. Ta kamandas mehi lahti riietuma, et neid karistada. Ametnikud palusid K. abi ja tahtsid teada, miks K. nende peale kaebas, sest see, mida nemad tegid, oli väga tavaline ja nii tehtigi. K. püüdis piitsutajale raha pakkuda, aga too keeldus. Josef ei osanudki varem arvata, et neid mehi tema pärast karistatakse, aga nii see oli. Ühte meest ootas ees edutamine, mille kahjuks K. untsu keeras. Piitsutaja hakkas järeleandmatult mehi lööma ega näidanud pisimatki halastuse märki. K. ei suutnud seda taluda ja lõi ukse kinni. Karjed lakkasid, kuid keegi oli majas ka peale Josefi ja ta pidas nendega väiksemat sorti dialoogi, mille järel lahkus. Järgmisel päeval tagasi tulles avas ta ukse jälle ja kõik oli täpselt sama moodi nagu eelmisel päeval. Ta otsustas see kord jääda kauemaks tööle ja väiksemad ametnikudki ei julgenud lahkuda enne kui tema.

K. onu ja Leni

Onu külastas Josefit harva ja kui ta seda tegi, siis ainult äriasjus. Siiski paisis onu olevat väga häiritud sellest, et K. oli kohtu alla pandud ja tahtis teda tutvustada oma sõbrale, kelle sõber töötas kohtus. K. käitumine ja see, et K. võttis kogu protsessi poolnaljana, häiris onu ja ta püüdis K-le selgeks teha, et kaalul ei ole mitte ainult tema enda au, vaid terve perekonna au. Advokaadi juures oli K. pigem kõrvalehoidja ega sekkunud juttu, vaid esimesel võimalusel läks ta Leni juurde, kes näitas tema suhtes tõsist huvi üles (nagu hiljem selgub, meeldisid talle süüdistatavad*) Nad oli temaga kahekesi toas, kus K. nägi esimest korda kohtutäiturist maalitud pilti (tehtud Titorelli poolt.) Sellel pildil paistis alama astme kohtunik palju suurem ja mõjuvõimsam kui ta tegelikult oli. Onu oli nördinud, et K. ei võtnud asja tõsiselt ja oli lasknud käest suurepärase võimaluse oma olukorda parandada. Huld oli ikkagi nõus hakkama K. advokaadiks, kuigi ta tervis oli väga halb ja Leni pidi tema eest hoolitsema. K. hakkas tihti advokaadi juures käima, sest siis sai ta Leniga kokku. Siiski ei olnud kogu protsessi juures märgata mingit progressi.

Advokaat, kaupmees, maalija

Protsessiga seonduvad edusammud ei rahulda K-d. Töö juures püüab asedirektor K. jalgealust igal moel õõnestada(võtab K. kliendid endale) ja K laseb tal seda teha, sest tema enda mõtted on pidevalt protsessi juures. Siiski vabrikant, kes on Josefi klient soovitab K-l kohtuda Titorelliga, kes oli kohtumaalija, sest temast võiks protsessi juures suurt kasu olla. K. suundub Titorelli juurde(elab teisel pool linna, linnaosa väga vaene, titorelli elab viimasel korrusel, pööningul), kellel küll puuduvad ametlikud tutvused, kuid kes mõistab seda, kuidas kohus töötab paremini kui enamus ja on valmis ka K-d valgustama. Tema kohaselt on kolm taktikat: tõeline õigeksmõistmine, näiline õigeksmõistmine ja venitamine.

Block ja advokaadi vallandamine

K. otsustab protsessi käigu enda kätesse võtta ja suundub otsustavalt advokaadi juurde, et talle teatada, et tema teeneid enam ei vajata.(Põhiliselt sellepärast, et advokaat pole tema protsessi heaks midagi teinud, isegi esimest avaldust pole sisse antud). Enne advokaadi nägemist räägib ta kaupmees Blockiga, kelle jaoks advokaat samuti töötab, aga kelle protsess on kestnud juba viis aastat. Kuigi advokaat keelas tal teiste nurgaadvokaatide võtmise, on kaupmehel siiski neid 5 ja ta plaanib neid veel lisaks võtta. Block elab suurema osa oma ajast advokaadi juures (elamistingimused nagu koeral), et olla igal ajal advokaat Huldile kättesaadav. Kõige rohkem võimu omab tema üle just see advokaat ja tema ees on kaupmees nõus ka põlvitama. K-l hakkab advokaadi korraldatud etteastest lihtsalt paha ja ta lahkub kiiresti majast. Advokaat üritas selle etteastega K-d mõjutada, et ta ei lõpetaks temaga suhteid. K. saab lisks teada, et tema armastatud Lenile meeldivad kõik süüalused ning see tekitab Josef K-s vastuolu. (lõpetamata peatükk*)

Kirikus

K. oli nõustunud näitama tähtsale kliendile, kes oli tulnud Itaaliast, linna vaatamisväärsusi. See oli ka ainus, mida K-l viimasel ajal teha lastakse, sest tähtsamaid ülesandeid talle enam ei usaldata. Selle üle on K-l isegi pisut hea meel, sest saab rohkem aega veeta protsessiga tegeledes. Kui ta jõudis kokkulepitud kohtumispaika kirikus, ootas ta välismaalast päris pikalt. Ilm oli väga kehv- vihm sadas ja külm. Siis tüdines ta ära ja tahtis lahkuda, aga temaga hakkas rääkima üks noorem mees, kes võttis kõigepealt koha kantslis. Mees rääkis K-le mõistuloo "Seaduse ees", mille eesmärk oli asju selgitada kuid mis ajas K. veelgi rohkem segadusse ja viitas sellele, et K. olukord on lootusetu Preester ja K. arutavad pikemalt selle loo tähendust ja sisu, kuid kumbki tõelisele järeldusele ei jõua.

Lõpp

Enne kolmekümne esimest sünnipäeva saabuvad K. juurde kaks meest(soliidselt riides), kelle ülesandeks on K. tapmine. K. ei hakka neile eriti vastu, kui nad teda mööda linna hukkamispaika viivad. Hukkamispaigaks on karjäär, kus ta pidi ennast ise ära tapma, aga ta ei suutnud seda teha. Seejärel tapsid kaks meest ta noaga (kõri läbi ja noaga südamesse*) Nad vaatasid K-le otsa ja ütlesid "Nagu koer!"

Kirjandus

• Nigol Andresen, "Ühe tõlketeose puhul" ("Protsess" eesti keeles 1966) – Looming 1967, nr 4, lk 631–633
• Igor Gräzin ja Igor Issajev, "Õiguse müüdist" ("Protsess" juristi pilgu läbi) – Looming 1987, nr 2, lk 223–229
• Wilhelm Große, "Franz Kafka. Protsess" (raamatus on eraldi peatükk Kafka eluloost ning tema loomingu interpreteerimisest Eestis). Tõlkinud Ester Rooste. Sari Konspekt, kirjastus Ilo, Tallinn 2009, 160 lk

Välislingid

• Essee: Õigus, müüt ja õigusemüüt, Igor Gräzin, Postimees, 6. märts 2004.