Aira Kaal

Aira Kaal (kuni 9. aprillini 1938 Alma-Vilhelmine Kaal, alates aastast 1939 Aira Hone, pseudonüüm Reet Uielu; 7. november 1911 Uuemõisa vald, Saaremaa – 7. aprill 1988) oli eesti kirjanik.

Kaks väikest habrast rukkimooni
ja õitsev kartul minu ees.
Tuul painutab mu hapraid maani,
kuid nad ei pudene, ei veel!

• "Kaks väikest habrast rukkimooni" (1960). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 641

"Üks tigu ilma majata"

Aira Kaal, "Üks tigu ilma majata", Tallinn: Eesti Raamat, 1968.

Üks tigu ilma majata
ja taevarannad rajata.
Ma käin kui tigu majata,
ees taevarannad rajata...

• "*** Üks tigu ilma majata" (1965), lk 7

Nüüd kukub kägu hommikul kell viis
ja pääsukene lakaluugil laulab.
Ning õndsalt lõhnab värske hein,
kui hea on siin!
Mu süda murelik, miks kaasa sa ei laula?
/---/
Mu süda murelik, end korda sea!
Käo jälil üle niitude kuis traavisid sa mul!
Miks viibid — viibid ellu ärgates,
kui leinaks taga tunamullust?

Nii kurb, nii rõõmus on see kaksiksilp,
mis paneb salud ringis helisema,
ja ta mind kutsub iga silmapilk,
ja ta mind kutsub metsa meelisklema.
/---/
On iga küngas ise lõhnades
ja iga kask end vastu taevast toetab.
Ja iga lõoke supleb sinises
ja iga kännar väikest varju poetab.

Kuid kägu hõikab üle kõikidest
nii kumedalt, nii tumedalt, nii helgelt.
Las kajada! Sest milleks vaikida,
kui rõõm ja kurbus mõlemad on selged?

• "Kägu" (1963, lk 8-10)

Põhjakaldal ma seisin põlisel,
seisin Ontika järsul rannal.
Kaselatvades vaske kõlises,
kulda varises vahtraladvalt.
Tõusid pihlakad, kuused sihvakad
vastu tumedalt sinavat lahte.
Ja südames valu kihvatas,
need kaljud nii kõrged ja uhked!

• "Ontikal" (1961, lk 12-13)

Ja ainult madalvees mu jalge ees
on adrutükikesed ärevil.
Nad sirutavad väikseid pruune käsi
ja värisevad üleni.

Ja nende õrnad oksasõrmekesed
on nagu hirmust harali.
Kui silmad vaatavad
mind nende joodipõiekesed,
kui silmad, varjatud mattklaasist prillidega.

• "Oraakel" (1961, lk 27-28)

Tartu on kaubahoov, läbisõidukoht.
Tullakse, ollakse aastat viis.
Minnakse laia maailma ja siis
mälestustes elustub Tartu
kui noore-ea linn.
/---/
Nüüd öeldakse,
Tartu on ainult provints,
madalam kategooria selles ja tolles.
Nüüd öeldakse,
Tartu on "ülikooli küla",
ja tema nimel on teine kõla.
Kuid siiski on Tartus
seda "vana koli",
mööblit ja ladina keelt
ja igast ajastust haritlasi —
rohkem kui antud seks voli
plaanipäraselt?

• "Jälle Tartus" 3, (1961, lk 31-32)

Linn, kus kevadised sinilillemüüjad
kardavad miilitsat.
Lillemüüjad kukutavad riiki,
õõnestavad majandust,
kisuvad alla moraali?

Muidugi, muidugi...
Kodanlik igand. Khm!
Ega me pole siis mõned pursuid,
kes oma raha eest
võivad endile kõiksugu mugavusi
lubada!
/---/
Muru, kus keegi ei tohi kõndida,
kohvik, kus keegi ei tohi suitsetada,
jaam, kus ei leidu ainustki pakikandjat,
ajaleht, mis informatsiooni asemel toob
moraalijutlusi,
pood, kus sind poolsurnuks trügitakse,
ooteruum, kus pole ühtki tooli,
tänavad, mis ööd kui päevad on pimendatud,
park, kus pole pinki, et puhata jalgu,
restoranvagun, kuhu mantlis ei tohi sisse minna,
koosolek, kus arvamuste avaldamine on põlu all,
mugav sõit kõrvulukustavalt lärmaka raadio saatel.
/---/
Ega me pole siis mõned pursuid,
kellel on aega metsa minna...
Kuidas siis jääb sinililledega?
Kuidas siis ikkagi jääb?

• "Ega me pole siis mõned pursuid" (1965, lk 37-38)

Öine soojus toob kõuepilvi
üle künkliku karjamaa.
Kägu!
Kui palju sul õitseb lilli,
tead sa ise ka arvata?
Käopäkk,
     käokeel,
          käoking,
käopõll,
      käokübar,
           käokannus...
Käoraamat sul isegi!
Ning üks lill mille rahvas sul andnud,
botaanikud ära sult võtsid, -
"kuldkingadeks" ristinud nad
su "kukulinnu pätid"...

• "Öine kägu" 2, (1964, lk 100-101)

Ikka needsamad kerakellukad,
kollane madar ja sammaldund paas.
Vanade jäätmaade jummikas lillatav,
värihein tuules ja maasikad maas.

• "Ikka needsamad" (1960, lk 106)

Tuule käes pilliroog kummardas maani,
püstipäi seisis vaid hundinui.
Oi kuis ta kuldpruunid tõlvikud kumavad!
Pilliroog tõusis — ta varju kõik jäi.
/---/
Hundinui seisab, ta liilialehedki
raskelt on kaardus, ei paindu ta vars.
Tõivik kui tõrvik kuldpruunina kumamas...
Siis aga kaob ta. Poeb peitu — on arg?

• "Pilliroog tuules" (1963, lk 108)

Miskit ei karda nad — tuult ega maru,
härghein kirev ja piibeleht.
Kuid soolast vett,
seda pelgavad nad.
Ja ikka nad õitsevad seal,
kaldakamara viimase serva peal, —
öelge, mis on nendel arus?

• "Kübassaare motiiv" (1963, lk 111)