Koristaja

Proosa

Miss O’Dawne’i tuba oli kolmandal korrusel. Ta möödus siin ümbruses paratamatust õli- ja tahmaseguse ämbriga koristajamutist, kelle hall jube põrandakalts nägi välja nagu uppunud rott.

"Tere hommikut," ütles Alleyn. "Kas miss O’Dawne on kodus, kas te teate?"

"Kodo," ütles koristaja, vihaga roti kaela kahekorra keerates. "Häh! Ega ta veel voodist pole tõust!"

"Tänan teid," ütles Alleyn ja koputas miss O’Dawne’i uksele. Ta jõudis kolmel korral koristaja valvsa pilgu all koputada, enne kui kostis nagu vee alt: "Jaa-jaa." Mütsatused, siis paljaste jalgade sammud õhukesel vaibal. Nüüd kostis märksa lähemalt hääl, mis küsis: "Kes seal on?"

"Kas ma võiks rääkida miss O’Dawne’iga? Mul on talle tähtis teade."

"Mulle?" kõlas hääl hulga peenutsevamalt. "Palun oodake üks hetk."

Ta ootas, kusjuures koristaja, olles korduvalt oma rotti õli-ja tahmasegus loputanud, selle ülemisele trepiastmele plärtsatas.

Ngaio Marsh, "Roimakunstnikud", tlk Mark Sinisoo, Kunst, 1993 lk 142

"Sa ajad jama, Dan," ütles Jenny Humphrey oma vennale. Nad istusid köögilaua taga oma kümnendal korrusel asuvas neljatoalises lagunevas korteris West End Avenue'l. See oli ilus korter, kus olid nelja ja poole meetri kõrgused laed, palju päikeseküllaseid aknaid, suured seinakapid ja tohutud jalgadega vannid, aga seda ei olnud 1940ndatest alates remonditud. Seinad olid veeplekilised ja pragusid täis, puupõrandad oli kriimulised ja tuhmid. Nurkadesse olid tekkinud igivanad hiiglaslikud tolmurullid nagu sammal. Aeg-ajalt palkasid Jenny ja tema isa Rufus koristaja, kes seal kõik puhtaks küüris, ja nende suur kass Max kutsus prussakad korrale, aga enamiku ajast oli nende kodu nagu õdus mahajäetud pööning. See oli koht, kus sa loodaksid leida sääraseid kadunud aardeid nagu vanad fotod, vinged kingad või kont eelmise aasta jõulupidusöögist.
- Cecily von Ziegesar, "Klatšimoorid", tlk Katrin Tomberg, 2003, lk 61

Kui naine ongi oma töös hea, siis ei lasta meil kunagi ära unustada, et ta on ka hea koristaja, kompotitaja ja potitaja. See on tore, aga tüütu – on ka palju teisi rolle. Naiste elu ei ole nii palju meeste küljes kinni, nad ei oota kogu aeg aknal. Meestele meeldib kirjutada, et naised ei saa ilma nendeta hakkama, aga tegelikult nad ei masturbeerigi sõja ajal püssiga, vaid on ka rindel ja päästavad elusid. Naistel on olemas oma identiteet, pole vaja seda pidevalt tasalülitada.
Ma ei tea, kui rikas on elu, kui üks sugupool koristab ja kasvatab ja teine avaldab arvamust ja ütleb, kuidas elukorraldus peaks käima. See on päris vaene ja ülekohtune elu.
- Kadi Estland, intervjuu: Kadri Karro, "Kunstnik Kadi Estland ei loe juba viis aastat meeste kirjutatud raamatuid", Eesti Ekspress, 04.11.2020

Mõistagi on siiani paljudele lääneeurooplastele poolakas eelkõige töökas torumees, ehitaja või koristaja. Mu Brüsseli sõbranna meenutab siiani, kuidas koristaja suhtles temaga Google'i tõlkeprogrammi kaudu ja töölt lahkudes saatis enda asemele kellegi teise oma kodukülast. Google'i tõlke järgi selgus, et iga uus koristaja on eelmise kaksikõde. Ilmselt oli midagi tõlkes kaduma läinud.
- Anna Tiido, "Minu Poola: Lipuauto tagaistmel", 2021, lk 14-15

Kuna tegu on külaliskorteritega, kus peatuvad lühiajaliselt paljud inimesed, teeb Mudist videos tähelepanekuid nii viimaste üürnike kohta kui ka koristajaameti enda kohta. Viimase võiks võtta kokku küsimusega: "Mida tähendab olla koristaja?" Mis tunne on teha tööd, mille vastu pole vähimatki isiklikku kirge? Kui töötegemise eesmärk ongi vaid endale elatist teenida ning see ei paku eneseteostusvõimalusi, siis millest ammutada jõudu, et tööle minna?
Mudisti mõtisklustest koorus välja sügav tülpimus oma töö suhtes. Kunstnik võrdles korterite koristamist mängimisega, sest ta justkui loob muljet puhtusest, kuid tegelikult teeb vaid täpselt nii palju, et jääks mulje puhtast ruumist. See mulje loomine on mõistetav, sest kui suure koristamistuhina käigus saabki nautida läikimalöödud puhast ja klaari ümbrust, siis töö jaoks koristamisega Mudisti arvates seda tunnet ei teki.
Oma töö viljade nautimine – ükskõik mis kujul – on vajalik selleks, et säiliks entusiasm töö vastu. Muidu on ainult lõputu voodipesude vahetamine ja küsimused sellest, miks peaks keegi panema Voimixi sügavkülma ning miks jäetakse oma aluspesu samasse kummutisahtlisse maha.
Üks video intrigeerivamaid momente oli, kui Mudist ütles, et tema ka reisil olles ei mõtle sellele, et keegi pärast tema järelt koristab.

Mulle oli see üllatav, sest eeldasin, et kui ta on kokku puutunud külaliskorterite puhastamisega, siis on ta eriti teadlik ja arvestav selles osas, milliseks ta oma puhkamispaiga jätab. Samas, ehk pakub selle peale mitte mõtlemine vajalikku puhkust töisest tülpimusest. On arusaadav, et viimane asi, mille peale reisil aktiivselt mõelda, on see, kuidas keegi tema järelt koristab.

...kuidas on igapäevaelus lood nähtamatute kohaolijatega? Mida toob kaasa koristajaameti alaväärtustamine? Peaks olema ju selge, et pinnad ja ruumid ei saa maagiliselt ise puhtaks – üldiselt on selle taga inimese nähtud vaev. Koristaja tööd hindamata on keeruline empaatiliselt enda ümbrust korras hoida, sest kui koristaja on nähtamatu, siis kuidas saab temaga arvestada?
Sisutiheda videoteose kõrval mõjuvad kahel teisel ekraanil jooksvad fotod kunstnikust korterites justkui taustana. Fotod rõhuvad korduvusele, sest piltidel on ühed ja samad kohad ning tüdinud ilmega Mudist. Aja möödumine süvendab rõhuvat tülpimust, sest mida aeg edasi, seda suurema vastumeelsusega kunstnik neidsamu linu vahetab. Nagu Sisyphos, ainult et Mudisti kiviks on lõputu must voodipesu.
- Johanna Jolen Kuzmenko, "Koristamine – ebaglamuurne ja tülpimust tekitav, kuid eluline", Postimees, 26. juuli 2021 (Maria Helen Kännu kureeritud Katariin Mudisti näitus "Nähtamatud kohalolijad" EKA galeriis, sisuks kunstniku kogemuspõhised mõtisklused külaliskorterite koristamisest)

Karin vaatas, kuidas üle lava heljus läbipaistev tolmurull. Teatrist oli hiljuti koondatud järjekordselt kaks eakat koristajat. Kuigi nad mäletasid veel peast 1951. aasta repertuaari ning olid olnud aastakümneid sellele kunstitemplile lojaalsed, ei taibanud ükski individualistliku põlvkonna noor lindistada nende mälestusi. Nii lava kui ka mälu olid nüüd korrastamata ja tolmurull heljus takistusi kohtamata kulisside vahele. Ülikoolis ettevõtluse aluseid õppides oli Karin kord kogemata eksinud uksega ning kuulnud mõne minuti sissejuhatust semiootikasse. Tänu sellele teadis Karin, et tolmurull ei ole enam tolmurull, vaid on kaotanud oma eraelulised kontuurid ning muutunud lavaliseks kujundiks. Karinil oli sellest ükskõik.
- Eero Epner, "Ahasveerus tõe juurde", Sirp, 29.10.2021

Luule

Me jäime kohvikusse kolmekesi,
kui koristaja juba laudu pesi.

Sa mööda käsipuid ja seinu ronisid,
sa vastu lage sülitasid konisid,
nahkhiirte moodi rippu jäid need alaspidi,
küll kirus see, kes alla võtma pidi.

Hando Runnel, "Kohvik" kogus "Mõru ning mööduja" (LR 14/1976), lk 18-19