Keris

Proosa

"Varsti, varsti," vastas Toots ja toppis uue vesumi hagu ahju. Kui sel silmapilgul ülepea keegi higistas, siis oli see ainult kütja. "Varsti, varsti! Juba läheb... Ahjulagi on juba punane ja kerise kivid prõgisevad kuuma käes."

Võis ju kohe järele proovida; natuke vett kerisele, ja kohe on näha, kuidas lugu leiliga on. Plaksti! Keotäis külma vett lendab külmale kerisele ja jookseb sirinal kivide vahele laiali. Nojah, veel ei ole, see on õigus, aga varsti saab. Varsti! Küll siis Kiir näeb, kuidas tal higi voolama hakkab ja tervis tuleb. (lk 179)

"Noh, mis sa räägid - ei ole soe. Mis sa’s veel tahad. Siin on sooja küll. Veel üks tsossak kerisele, siis võid ennast külma veega üle loputada."

Nende sõnadega viskas Toots kolmanda kapatäie vett kerisele ja tõmbas enese hoolega küüru: kange leil võis silmi karata.

"No kas nüüd kah ei ole?"

"Nüüd nagu on juba."

"No siis tule ruttu maha ja loputa ennast külma veega üle." (lk 180)

Oskar Luts, "Kevade", 2006

Sauna astudes ruttas Anu leili viskama, ent peremees hüüdis:

"Nalja teed, tüdruk, kas nõnda visatakse Taavet Rabarauale leili? Ära tilguta raasukeste kaupa, vaid ujuta keris üle, et aina keeks ja säriseks. Pean pilduma tuld ja tuhka, kui lavale ronin, ning suitsujuga käigu mu järel, kui vihtlema hakkan. Ah, tüdruk, sa ei tunnegi mu kombeid ega ole neist midagi kuulnud!"

August Gailit, "Leegitsev süda" [1945], 3. trükk 1990, lk 16

Luule

Kuis veri pöörasena soonten tuksus,
ning vahutavan tuliaurun suples keha!
Vett aplalt praksus keris keris larpis kuuma
ning vilisten hallvalget auru endast puhus.
/---/
Ning udu keevan puhangun nahk pakatas.
Viht keev teraskisaline pures õlga,
viht sitke, kui laavan leotet, sulas selga...
Üks kivi kerisel, nii kuulsin, praksatas.

Heiti Talvik, "Leil" [1923], rmt: "Legendaarne" (2004), lk 19

Põld nagu keris kuuma hõõgas
ja vili kuivalt kabises.
Tuld kiiskas maa, tuld kiiskas meri.
Õhk virvendas ja vabises.

Helgi Muller, "Põuavälgud", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 15

Tuleb lõdiseda teki all. Tuleb hoida sooja.
Soe tuleb hoida teki all soojas. Siis on hommikuks
natuke sooja järel, et üles tõusta,

liikmed hakkavad liikuma, veri peab olema soe,
kui ta on külm, siis ta ei voola. Sisemine
veresaun, selle keris on maks,
süda aga aina kütab. Talvel
peab kütma.

Hasso Krull, "Kui tulevad külalised" kogus "Talv" (2006), lk 18