Jean Paul

Jean Paul, pärisnimega Johann Paul Friedrich Richter (21. märts 1763, Wunsiedel, Saksamaa - 14. november 1825, Bayreuth, Saksamaa) oli saksa kirjanik ja aforist, kasutas ka pseudonüümi J. P. F. Hasus. Eesti keeles on ilmunud tema aforismivalimik "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta".

"Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta"

Väljaandest: Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 36/2004.

Kellel puudub julgus olla naeruväärne talle omasel moel, sellel on raske ka omanäoliselt tark olla. (lk 5)
Me pingutame selle nimel, et tulevased põlved meid tunneksid, ega kurvasta üldse selle üle, et endiste aegade inimesed meist midagi ei teadnud. (lk 6)
Satiir teeb harva midagi paremaks. Seepärast peakski ta olema mitte pelgalt naeratav, vaid kibe, et narre, keda ta parandada ei saa, vähemalt karistadagi. (lk 6)
On täiesti võimalik kuulutada innukalt mõne pahe kahjulikkust ning ise sellele siiski ilma silmakirjatsemata anduda. (lk 8)
Kui keegi tahab midagi meenutada, siis ajab ta pea kuklasse. (lk 9)
Kui keegi avastab mõnel suurmehel vea, mida tal endal ei ole, siis soovib ta endale kohe õnne, et tema niisugune ei ole. (lk 9)
Meil hakkab enda pärast piinlik ennemini mõnd narrust kui mõnd pahet meenutades. (lk 10)
Ükski kirjanik ei tohiks asuda kirjutama teemal, mis ei ärrita teda nii kirjeldamatult, et ta ei suudaks sellest foolioköidet täis kirjutada. Häda talle, kui ta peab mõtet taga otsima, mitte iga hetk kümmet mõtet eemale peletama. (lk 11)
Keegi ei taha, et talle antaks hinnang välimuse põhjal, ja ometi hindame me teisi just silmadega. (lk 11)
Midagi ei vihata nii väga kui pahe esimest ilmnemist, mida ei osatud oodata. (lk 12)
Iroonia on tee ja harjutus hea tuju saavutamiseks. (lk 13)
Meie põhiviga on see, et me ei usu, et teised märkavad seda, mida me ise märkame. (lk 13)
Mida tuttavam mingi tundmus või mõtteavaldus meile on, seda allegoorilisemalt ja varjatumalt me seda väljendame. (lk 13)
Igaühel on rohkem enesearmastust, kui pealtnäha paistab. (lk 14)
Ma ei kahetse midagi, mida ma siinilmas kaotanud olen, ei noorust ega elurõõmu; kahju on ainult sellest, et läinud on ka üllad kujutelmad, mis mul kõigist neist asjadest olid. (lk 16)
Kui riietes pikali heita, jääb öine melanhoolia olemata. (lk 16)
Humoristlik lõik pääseb kõige paremini mõjule, kui seda tsiteeritakse tõsises raamatus. (lk 18)
Naised ja suurmehed jäävad tarkade silmis alati liiga targaks. (lk 18)
Tavamõistus söandab harva korda saata midagi lapsikut. (lk 18)
Kire võimuses ei tee me mitte valesid vaatlusi, vaid valesid järeldusi neist. (lk 20)
Kui inimesele saab osaks teatav hulk heategusid, lakkab ta neid loendamast. (lk 21)
Teravmeelsus ilma tundmuseta on veskikivi ilma viljata. (lk 21)
Liiga palju head jäetakse tegemata sellepärast, et kasu on k ü s i t a v; liiga palju halba tehakse sellepärast, et kahju on k ü s i t а v. (lk 23)
Voltaire lükkab Pascali väited ümber ja tal on kõiges õigus, välja arvatud selles, et ta temast aru ei saanud. (lk 23)
Meid kurvastab tänaval kõdunev linnukorjus, kuid mitte see, mis lebab meie ees taldrikul. (lk 25)
Selleks, et rõõmus olla, tuleb koostada pikaajaline äriplaan, mis rõõme ometi välja ei jätaks, vaid need kaasa haaraks; kõige parem on see, kui äriasjad ja rõõmud ühte langevad (nagu minul). (lk 27)
Enamiku inimeste meelest on imetlus ja lugupidamine niisama tähtsad kui armastus, nad ajavad need kaks asja segi. (lk 28)
Ei ole tarvis oma eeliseid lagedale kraamida, et teist inimest enda poole võita; ta tuleb enda poole võita selleks, et need lagedale kraamida. Viisakus jms., millega ma inimest vastu võtan, on krunt, millele ta kannab minu pildi. (lk 28)
Pööbel peab pedantidest lugu. (lk 29)
Tundmatute oluliste sündmuste põhjuste puhul tuleme me alati meeldivate või ebameeldivate, harva tõenäoliste ja loomulike peale. (lk 32)
Filosoofiat õpetada või seda luua ei ole pooltki nii ebatervislik kui seda õppida või lugeda. (lk 32)
Teiselt inimeselt ei küsitaks nõu mitte sellepärast, et ei teata, mida tuleks teha, vaid sellepärast, et seda ise küll teatakse, kuid teha ei taheta; teine peab siis heale või halvale kalduvusele tõuke andma. (lk 32)
Kes kasutab teist inimest vaid tööriistana, võib olla kindel, et teinegi kasutab teda samamoodi. (lk 36)
Pikka aega ei õpita inimesi tundma sellepärast, et neid peetakse alati paremaks kui ennast. (lk 36)
Põhjus, miks võimsad tegelased, nagu Herder ja Fichte, oma vastaseid alati nii ägedalt ründavad, on see, et neil ei tule kunagi rinda pista endasuguste, vaid ikka endast alamatega. (lk 38)
Antagu vaid mõnele enesekindlust, ja ta on kohe härrasmees valmis. (lk 39)
Inimene võib väga hästi oma sõna pidada, oma otsuseid ellu viia ning olla ometi muutliku meelega; ta viib nimelt ellu ainult väljaöeldud otsuseid; oma mõtteis olevate koha pealt on ta aga muutlik; ja mitte keegi ei tea seda. (lk 43)
Kui sa ärritununa arvad, et räägid seltskonnas või mõne inimesega valjusti, siis võid olla kindel, et räägid liiga valjusti.(lk 45)
Tingimuste suhtes, milles on petta saadud, saadakse küll edaspidi targemaks; siis aga hakatakse endale ekslikult ette kujutama, et tark ollakse ka nende suhtes, milles veel ei ole petta saadud. (lk 48)
Käesoleva ebaõnne seedin ma ära paari tunniga; tulevane aga jääb mind kõhus vaevama nagu kivi. (lk 49)
Ma suudan endale ette kujutada, et läbi ja lõhki kirjanik võib läbi ja lõhki kaupmeest mõista ning koguni hinnata; kuid mitte vastupidi. (lk 55)
Inimest valdab enesega rahul olev mõnutunne, kui ta saab teistele jutustada talle osaks saanud solvangust. (lk 59)
Ka kõige umbusklikumat egoisti saab mõjutada tundide kaupa endast rääkima, ilma et ta seda mõjutamist märkaks. (lk 59)
Igaühe omapäradega oldaks meelsasti valmis leppima, kui ta ei püüaks neid vaid samal ajal oma eelisteks õilistada; siis alles saavad neist puudused. (lk 63)
Nooruses on hingeliigutused ja vapustused kasulikud, vanaduses ebameeldivad — allapoole suunduvatel treppidel ihkaks hing selgust ning valgust. (lk 65)