Salzburgi peapiiskopkond

	Fürsterzbistum Salzburg; Salzburgi vürstlik peapiiskopkond 1328–1803
	Vapp
	Salzburgi territoorium (violetne) aastal 1789,; Baieri (roheline) ja Habsburg (oranž) maade vahel
Valitsusvorm	vasallvürstkond
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Salzburg

Salzburgi vürstlik peapiiskopkond (saksa: Fürsterzbistum Salzburg) oli vaimulik vürstkond ja Saksa-Rooma riigi osariik. See koosnes ilmalikust territooriumist, mida valitsesid Salzburgi peapiiskopid, et eristada seda aastal 739 püha Bonifatiuse poolt Saksa Baieri hõimuhertsogkonnas asutatud kiriklikust peapiiskopkonnast. Peapiiskopkonna pealinn oli Salzburg, endine Rooma linn Iuvavum.

13. sajandi lõpust alates jõudsid peapiiskopid järk-järgult otse keisrile allumise seisundisse ja Baieri hertsogitest sõltumatuks. Salzburg jäi vaimulikuks vürstkonnaks kuni selle ilmalikustamiseni aastal 1803 lühiealiseks Salzburgi kuurvürstkonnaks (hiljem Salzburgi hertsogkond). Baieri ringkonna liikmetena aastast 1500 kandsid vürstlikud peapiiskopid tiitlit Primas Germaniae, kuigi nad ei omandanud kunagi kuurvürstitiitlit; tegelikult ei saanud viiest Saksa-Rooma riigi vürstlikust peapiiskopkonnast (koos Mainzi, Kölni ja Trieriga) Magdeburg ja Salzburg 1356. aasta kuldbullast midagi. Viimane vürstliku peapiiskopina tegutsenud ilmalik võim oli krahv Hieronymus von Colloredo, Salzburgist pärit Wolfgang Amadeus Mozarti varajane patroon.

Geograafia

Piiskopkonna territoorium kattus laias laastus tänapäeva Austria Salzburgi liidumaaga. See ulatus piki Salzachi jõge Kõrg-Tauerni mäeahelikust Alpide peaahelikus lõunas – Großvenediger 3666 m – alla Alpide eelmäestikuni põhjas. Siin koosnes see ka tänapäeva Rupertiwinkelist Salzachi läänekaldal, mis täna on Baieri osa. Endised piiskopimaad jagunesid traditsiooniliselt viieks ajalooliseks osaks (Gaue): Flachgau koos pealinn Salzburgiga ja Tennengau ümber Halleini paiknevad mõlemad Salzachi orus Põhja-Lubjakivi-Alpide serval; mägised (Innergebirg) lõunaosad on Pinzgau, Pongau ümber Bischofshofeni ja kagupoolne Lungau Radstadti Tauerni mäekuru taga.

Põhjas ja idas piirnes vürstlik piiskopkond Austria hertsogkonnaga, endise Baieri margiga, mis sai aastal 1156 sõltumatuks ja arenes aastal 1457 ertshertsogkonnaks ülendatuna Habsburgide monarhia tuumikuks. Salzkammerguti piiriala, täna UNESCO maailmapärandi nimistus, kui tähtis soolakaubanduse piirkond, hõivati järk-järgult võimsate Habsburgide poolt ja liidendati Ülem-Austria maadega. Kagus külgnes Salzburg Steiermargi hertsogkonnaga, mida Habsburgi (erts)hertsogid valitsesid aastast 1192 personaalunioonis. Aastaks 1335 omandasid Austria valitsejad ka vana Kärnteni hertsogkonna lõunas, Steiermargi ja Kärnteni territooriumid liidendati aastal 1379 Sise-Austriaga. Habsburgide-poolne ümberpiiramine oli peaaegu lõpetatud, kui aastal 1363 omandasid ertshertsogid ka Tirooli krahvkonna läänes. Ainult loodes piirnes Salzburgi puhverriik keiserliku Baieri hertsogkonnaga (ülendati aastal 1623 kuurvürstkonnaks), kellele ta varem oli kuulunud, ja tillukese Berchtesgadeni praostkonnaga, mis suutis säilitada oma sõltumatuse kuni mediatisatsioonini aastal 1803.

Esiajalugu

Varakristliku krooniku Eugippiuse biograafia Vita Sancti Severini teatab, et Rooma riigi languse ajal 450. aasta paiku oli Noricum ripense provintsi pealinnas Iuvavumis juba kaks kirikut ja klooster. Väga vähe on teada varajasest piiskopkonnast Suure rahvasterändamise ajal ja legendaarne püha Maximus Salzburgist on ainus nime järgi tuntud abt-piiskop. Püha Severinuse jüngrina suri ta märtrina Noricumist taganemisel pärast seda, kui germaanlasest Lääne-Rooma ohvitser Odoaker kukutas viimase keisri Romulus Augustuluse ja kuulutas end aastal 476 Itaalia kuningaks. Oma konfliktis rugi hõimudega lasi Odoaker oma vennal Hunulfil evakueerida aastal 487/88 Noricum ripense provintsi, kusjuures loobuti Iuvavumist ja koos sellega piiskopkonnast. Püha Severinus suri juba aastal 482 Castrum Favianises (tänapäeva Mautern Alam-Austrias), kuus aastat enne Rooma leegionite lahkumist piirkonnast.

Baieri piiskopkond (u 543/698 – 798)

Rupert Salzburgist soolatünniga, keskaegne kirjeldus

Alates 6. sajandist asustasid hilisema peapiiskopkonna põhjaosi germaani hõimud bajuvaarid, kes asusid elama järelejäänud romaani rahvastiku hulka, samas slaavi hõimud kolisid lõunapoolsetesse Pongau ja Lungau osadesse. 696. aasta paiku tuli püha Rupert, siis Wormsi piiskop Frangi Austraasias ning hiljem Baieri ja Kärnteni apostliks kutsutud, Baieri pealinnast Regensburgist piirkonda ja pani aluse Salzburgi piiskopkonna taastamisele. Pärast kiriku püstitamist lähedalasuvasse Seekirchenisse avastas ta võssakasvanud Iuvavumi varemed ja romaani rahvastiku riismed, kes olid säilitanud kristlikud traditsioonid. Endine teooria, et ta saabus juba u 543. aastal, allikates kajastamata varajaste Baieri hertsogite ajal, tundub vähem tõenäoline, kui et ta töötas Agilolfingist hertsog Theodo II (u 680–717) valitsemise ajal, kui Baieri hõimuhertsogkond läks Frangi ülemvõimu alla. Mõlemal juhul oli see alles pärast 700. aastat, kui kristlik tsivilisatsioon piirkonnas taastus.

Rupert rajas pühale Peetrusele pühitsetud kloostri Rooma-aegse kiriku kohale endises Iuvavumis. Püha Peetruse klooster sai hertsog Theodo II käest suuri mõisu Flachgau (Rupertiwinkel) ja Tennengau piirkondades, sealhulgas mitu soolveekaevu ja soolaaurutamistiiki, mis tõid Iuvavumile selle saksa nime Salzburg. Aastal 711 asutas Rupert Pongau piirkonnas ka Cella Maximiliana, hilisema Bischofshofeni linna. Tema vennatütar Erentrudis rajas umbes 713. aasta paiku Nonnbergi lähedale benediktlaste nunnakloostri. Aastal 739 viis peapiiskop Bonifatius paavst Gregorius III õnnistusel lõpule püha Ruperti töö ja ülendas Salzburgi piiskopkonnaks, pannes selle Mainzi peapiiskopkonna eestkoste alla. Püha Vergilius, püha Peetruse abt umbes 749. aastast, tülitses püha Bonifatiusega antipoodide olemasolu üle. Ta sai sellegipoolest 767. aasta paiku piiskopiks, püstitas aastal 774 esimese toomkiriku ja alustas väärtusliku raamatu "Liber Confraternitatum" (Püha Peetruse vennaskonna raamat) koostamist.

Varane peapiiskopkond (798–1060)

Arn, piiskop aastast 785, omas Frangi kuninga Karl Suure lugupidamist, kes andis talle misjoniterritooriumi Doonau (põhjas), Rába (idas) ja Drava (lõunas) jõe vahel, see ala oli hiljuti vallutatud avaaridelt. Rajati kloostreid ja kogu Kärnten ristiusustati aeglaselt. Kui Arn oli aastal 798 Roomas tegelemas mõnede Karl Suure asjadega, nimetas paavst Leo III ta peapiiskopiks teiste piiskoppide üle Baieris (Freising, Passau, Regensburg ja Säben). Kui puhkes vaidlus vaimuliku piiri pärast Salzburgi ja Aquileia patriarhaadi vahel, kuulutas Karl Suur piiriks Drava. Arn alustas ka 150 köite kopeerimist Karl Suure õukonnas, alustades vanimat raamatukogu Austrias.

Peapiiskop Adalwin (859–873) kannatas suuri probleeme, kui Suur-Määri kuningas Rostislav püüdis oma riiki Ida-Frangi riigi vaimuliku mõju alt vabastada. Aastal 870 nimetas paavst Hadrianus II "Slaavlaste apostli" Püha Methodiose Pannoonia ja Morava peapiiskopiks Sirmiumis, usaldades talle suuri territooriume, mis olid olnud Salzburgi peapiiskopkonna alluvuses. Alles siis, kui kuningas Ludwig Sakslane vangistas Rostislavi ja Methodiose, võis Adalwin piisavalt protestida oma õiguste riivamise eest. Methodios ilmus Salzburgi sinodile, kus teda näkku löödi ning kaheks ja pooleks aastaks vangistati. Adalwin üritas vangistust seadustada, kuid oli sunnitud Methodiose vabastama, kui paavst seda käskis.

Varsti pärast seda laastasid Suur-Määri riiki madjarid ja ükski kirik ei jäänud Pannoonias püsti. Peapiiskop Theotmar I langes lahingus aastal 907. Alles Lechi lahingus aastal 955 said madjarid hävitava kaotuse ja vaimulik elu Salzburgis naasis normaalsesse rütmi. Järgmisel aastal pärast seda, kui peapiiskop Herhold asus liitu Švaabi hertsogi Liudolfi ja hertsog Konrad Punasega, ta kukutati, vangistati, torgati pimedaks ja pagendati. Kölni peapiiskop Brun, piiskopitegijaks kutsutu, nimetas Friedrich I peapiiskopiks ja kuulutas Püha Peetruse kloostri sõltumatuks. Aastal 996 sai peapiiskop Hartwig õiguse raha müntida.

Investituuriajastu (1060–1213)

Paavst Gregorius VII-ga alanud ajastul astus läänekristlus sisekonflikti perioodi. Ajastu esimene peapiiskop oli Gebhard, kes jäi Investituuritüli ajal paavsti poolele. Seega pidi Gebhard veetma 9 aastat maapaos ja võis naasta alles veidi enne oma surma ning maeti Admonti. Tema järglane Thiemo vangistati viieks aastaks ja sai aastal 1102 hirmsa surma osaliseks. Seejärel kukutati kuningas Heinrich IV ja peapiiskopiks valiti Konrad I von Abenberg. Konrad elas aastani 1122 maapaos. Konrad veetis ülejäänud aastad parandades peapiiskopkonna usuelu.

Peapiiskopid asusid taas paavsti poolele tüli ajal nende ja Hohenstaufenite vahel. Hilpolstein-Biburgi peapiiskop Eberhard I sai valitseda rahus, kuid tema järglane Konrad II teenis ära keisri viha ja suri aastal 1168 Admontis põgenikuna. Konrad III von Wittelsbach nimetati Salzburgi peapiiskopiks aastal 1177 Veneetsia rahuga, pärast nii paavsti kui ka keisri poolehoidjate kõrvaldamist.

Vürstlik peapiiskopkond

Peapiiskop Eberhard von Regensberg tehti aastal 1213 riigivürstiks ning loodi kolm uut piiskopitooli: Chiemsee (1216), Seckau (1218) ja Lavant (1225). 1241. aasta Regensburgi kirikukogul mõistis ta hukka paavst Gregorius IX, et "see hukatuse mees, keda nad kutsuvad antikristuseks, kes oma ekstravagantses hooplemises ütleb, et mina olen jumal, ma ei saa eksida". Eberhard heideti kirikust välja aastal 1245 pärast keeldumist avaldada dekreet, mis kukutaks keisri, ja suri järgmisel aastal äkki. Interregnumi ajal kannatas Salzburg samuti segaduste all. Kärnteni hertsogkonna pärija Philipp von Spanheim keeldus võtmast preestriks pühitsemist ja asendati Seckau piiskopi Ulrichiga.

Habsburgist kuningas Rudolf I tülitses peapiiskoppidega manipuleerimise kaudu abt Heinrich von Admontiga ning pärast tema surma tegid peapiiskopid ja Habsburgid 1297. aastal rahu. Salzburgi rahvas ja peapiiskopid jäid oma võitluses Wittelsbachide vastu Habsburgidele ustavaks. Kui must surm aastal 1347 Salzburgi jõudis, süüdistati juute kaevude mürgitamises ja nad kannatasid raske tagakiusamise all. Juudid aeti aastal 1404 Salzburgist välja. Hiljem lubati juutidel tagasi tulla, kuid neid sunniti kandma teravaid mütse.

Tingimused olid halvimad Bernhard von Rohri valitsemisajal. Riik oli languses, kohalikud võimud tõstsid oma makse ja türklased rüüstasid peapiiskopkonda. Aastal 1473 kutsus ta kokku esimese provintsikogu peapiiskopkonna ajaloos ja lõpuks loobus troonist. Alles Leonhard von Keutschach (valitses 1495–1519) muutis olukorda. Ta vahistas üheaegselt kõik bürgermeistrid ja raehärrad (kes kogusid ebaõiglasi makse) ning vangistas nad lossi. Oma viimased aastad veetis ta kibedas võitluses Matthäus Lang von Wellenburgi, Gurki piiskopi vastu, kes järgnes talle aastal 1519.

Matthäus Lang jäi ametlikes ringkondades suuresti märkamatuks, kuigi tema mõju oli tunda kogu peapiiskopkonnas. Ta tõi sisse Saksi kaevureid, kes tõid kaasa protestantlikke raamatuid ja õpetusi. Ta püüdis hoida rahvast katoliiklikuna ning oli ususõja ajal Hohen-Salzburgis sisse piiratud, kuulutati Martin Lutheri poolt "koletiseks" ja kaks hilisemat talupoegade ülestõusu põhjustasid kogu peapiiskopkonnale kannatusi. Hilisemad piiskopid olid valitsemises targemad ning säästsid Salzburgi mujal Saksamaal toimunud ususõdadest ja hävingust. Peapiiskop Wolf Dietrich von Raitenau andis protestantidele võimaluse pöörduda katoliiklusse või lahkuda Salzburgist. Toomkirik ehitati ümber sellises hiilguses, et see oli ületamatu kõigi teiste poolt Alpidest põhjas.

Peapiiskop Paris von Lodron tõi Salzburgile rahu ja õitsengu Kolmekümneaastase sõja ajal, kus ülejäänud Saksamaa põhjalikult laastati. Leopold Anton von Firmiani valitsemisajal aeti järelejäänud protestandid aastal 1731 Salzburgist välja. Ta kutsus Salzburgi Jesuiidid ja palus abi keisrilt ning lõpuks käskis protestantidel oma veendumustest lahti ütelda või emigreerudas. Üle 20 000 Salzburgi protestandi sunniti nende kodudest lahkuma, kellest enamus nõustus Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm I maapakkumisega.

Viimane vürstlik peapiiskop Hieronymus von Colloredo on ilmselt tuntud eeskätt oma eestkoste poolest Mozartile. Tema kiriku- ja haridussüsteemi reformid võõrandasid ta rahvast.

Ilmalikustamine

Aastal 1803 ilmalikustati Salzburg kuurvürstkonnana endisele Toscana suurhertsogile Ferdinand III-le (keiser Franz II vend), kes oli oma trooni kaotanud. Aastal 1805 sai sellest Austria osa ja aastal 1809 Baieri osa, kes sulges Salzburgi ülikooli, keelas kloostritel võtta noviitse ning keelustas palverännakud ja rongkäigud. Peapiiskopkond taastati aastal 1818 ilma ilmaliku võimuta.

Tänaseni kannab Salzburgi peapiiskop ka tiitlit Primas Germaniae ("Saksamaa priimas"). Selle tiitli volitused piirduvad olemisega paavsti esimene kontakt saksakeelses maailmas, kuid kunagi kandis õigust juhatada riigivürste. Peapiiskop kannab ka tiitlit Legatus Natus ("sündinud legaat") paavstile, mis, kuigi pole kardinal, annab peapiiskopile privileegi kanda punast rõivastust (mis on palju sügavam, kui kardinali helepunane), isegi Roomas.

Salzburgi piiskopid

Iuvavumi abt-piiskopid u 300. aastad – u 482

Püha Maximus Salzburgist, suri aastal 476.

Kukutati u pärast 482. aastat

Iuvavumi piiskopid (alates 755. aastast Salzburgi)

Püha Ruprecht, sündis u aastal 543 või u 698 – u 718.
Vitalis
Erkenfried
Ansologus
Ottokar
Flobrigis
Johann I
Püha Vergilius, u 745 või u 767 – u 784

Salzburgi peapiiskopid, 798–1213

Arn 784–821
Adalram 821–836
Leutram 836–859
Adalwin 859–873
Adalbert I 873
Theotmar I 873–907
Pilgrim I 907–923
Adalbert II 923–935
Egilholf 935–939
Herhold 939–958
Friedrich I 958–991
Hartwig 991–1023
Günther 1024–1025
Theotmar II 1025–1041
Baldwin 1041–1060
Gebhard 1060–1088
Thiemo 1090–1101
Konrad I von Abensberg 1106–1147
Eberhard I 1147–1164
(Conradus II) Konrad II Austriast 1164–1168
Adalbert III Böömimaalt 1168–1177
Konrad III 1177–1183
Adalbert III Böömimaalt (taas) 1183–1200

Salzburgi vürstlikud peapiiskopid, 1213–1803

Eberhard von Regensberg 1200–1246
Burkhart von Ziegenhain 1247
Philipp von Spanheim 1247–1256
Ulrich von Seckau 1256–1265
Wladislaw Sileesiast 1265–1270
Friedrich II von Walchen 1270–1284
Rudolf von Hoheneck 1284–1290
Konrad IV von Fohnsdorf 1291–1312
Weichart von Polheim 1312–1315
Friedrich III von Leibnitz 1315–1338
Heinrich von Pirnbrunn 1338–1343
Ortolf von Weißeneck 1343–1365
Pilgrim II von Puchheim 1365–1396
Gregor Schenk von Osterwitz 1396–1403
Eberhard III von Neuhaus 1403–1427
Eberhard IV von Starhemberg 1427–1429
Johann II von Reisberg 1429–1441
Friedrich IV Truchsess von Emmerberg 1441–1452
Sigismund I von Volkersdorf 1452–1461
kardinal Burkhard von Weißpriach 1461–1466
Bernhard II 1466–1482
Johann Beckenschlager 1482–1489
Friedrich V von Schaunberg 1489–1494
Sigmund II von Hollenegg 1494–1495
Leonhard von Keutschach 1495–1519
Matthäus Lang von Wellenburg 1519–1540
Ernst Baierist 1540–1554
Michael von Kuenburg 1554–1560
Johann Jakob Khuen von Belasi 1560–1586
Georg von Kuenburg 1586–1587
Wolf Dietrich von Raitenau 1587–1612
Markus Sittikus von Hohenems 1612–1619
Paris von Lodron 1619–1653
Guidobald von Thun und Hohenstein 1654–1668
Max Gandolf von Kuenburg 1668–1687
Johann Ernst von Thun und Hohenstein 1687–1709
Franz Anton von Harrach 1709–1727
Leopold Anton von Firmian 1727–1744
Jakob Ernst von Liechtenstein-Kastelkorn 1744–1747
Andreas Jakob von Dietrichstein 1747–1753
Sigismund III Christoph von Schrattenbach 1753–1771
Hieronymus von Colloredo 1772–1812 (viimane vürstlik peapiiskop, kaotas ilmaliku võimu aastal 1803 pärast ilmalikustamist)

Vaata ka