Mine sisu juurde

Vürstlik piiskop

Allikas: Vikipeedia
Johann Otto von Gemmingen, Augsburgi vürstlik piiskop (1591–1598)

Vürstlik piiskop ehk vürstpiiskop (saksa keeles Fürstbischof) on piiskop, kes on ühtlasi ilmaliku vürstkonna ilmalik valitseja. Vürstliku piiskopi poolt poliitiliselt valitsetav vürstkond võib täielikult või suures osas kattuda tema diötseesi piiridega, mõned tema diötseesi osad, isegi tema residentsilinn, võivad aga olla vabad tema võimust, olles saavutanud vaba riigilinna seisundi. Kui piiskopitool on peapiiskoplik, on õige termin vürstlik peapiiskop; samaväärne kloostriülem on vürstlik abt.

Keisrivõimu langusega Läänes alates 4. sajandist võtsid linnade kristlikud piiskopid barbarite sissetungidega silmitsi seistes mõnikord Rooma väejuhtide koha, tegid linnale ilmalikke otsuseid ja juhtisid vajadusel oma vägesid. Hiljem ei olnud suhted vürstliku piiskopi ja bürgerite vahel alati südamlikud. Kui linnad nõudsid keisritelt, kuningatelt või nende vürstlikelt piiskoppidelt hartasid ja kuulutasid end ilmalikest suurnikest sõltumatuks, kasvas hõõrumine bürgerite ja piiskoppide vahel.

Bütsantsis võtsid autokraatlikud keisrid kasutusele üldisi seaduslikke meetmeid, määrates kõigile piiskoppidele teatud õigused ja kohustused nende diötseeside ilmalikul haldamisel, kuid see oli osa tsesaropapistlikust arengust panna idakirik keisririigi teenistusse, kui Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh alandati peaaegu keisri usuasjade ministriks. Venemaa Keisririigis mindi veelgi kaugemale, kui kaotati patriarhaat (patriarhi amet) ja pandi kirik ilmaliku valitsuse otsese kontrolli alla (vt Pühim Valitsev Sinod).

Saksa-Rooma riik

[muuda | muuda lähteteksti]
Kiriklikud maad Saksa-Rooma riigis, 1780

Piiskoppe kaasati Frangi riigi ja järgnenud Karolingide impeeriumi valitsusse sageli kui saadikuteduo vaimulikke liikmeid, kes esitasid Missus ''dominicus'', kuid see oli isiklik mandaat, mitte kohaga seotud. Vürstlikud piiskopkonnad olid kõige tavalisemad feodaalselt killustunud Saksa-Rooma riigis, kus paljud olid saanud ametlikult riigivürsti (Reichsfürst) tiitli, millega kaasnes vahetu võim teatud territooriumil ja esindatus Riigipäeval (Reichstag).

Saksa kuningriigi hõimuhertsogkonnad keisririigi sees omasid tugevaid ja võimsaid hertsogeid (algselt väepealikke), kes seisid alati enne oma hertsogkonna kui keisririigi "riikliku huvi" eest. Omakorda kavatses esimene Ottoonide (Saksi) kuningas Heinrich I Linnupüüdja ja veelgi enam tema poeg, keiser Otto I nõrgendada nende võimu, andes ustavatele piiskoppidele keisrimaid ja annetades neile regalia privileege. Erinevalt hertsogitest ei saanud nad jätta pärilikke tiitleid ja maid oma järglastele. Selle asemel reserveerisid keisrid piiskoppidele oma erakiriku teostamise, trotsides asjaolu, et kanoonilise õiguse järgi olid need rahvusülese katoliku kiriku osa. See kohtas kasvavat vastuseisu paavstide poolt, tipnedes ägeda Investituuritüliga aastal 1076. Sellest hoolimata jätkasid keisrid suurte territooriumite andmist kõige tähtsamatele (pea)piiskoppidele. Piiskopitoolile antud vahetu territoorium muutus siis vürstlikuks diötseesiks või piiskopkonnaks (Fürstbistum). Saksa mõistet Hochstift kasutati sageli ilmaliku võimu vormi tähistamiseks, mida kandsid piiskopid, valitsedes vürstlikku piiskopkonda, samas mõistet Erzstift kasutati vürstlike peapiiskopkondade puhul.

Keiser Karl IV kinnitas 1356. aasta kuldbullaga Mainzi, Kölni ja Trieri vürstlike peapiiskopkondade privilegeeritud seisundi valimiskolleegiumi liikmetena. Protestantliku reformatsiooni eelõhtul sisaldasid keiserlikud osariigid 53 kiriklikku vürstkonda. Need ilmalikustati lõpuks 1803. aasta Saksamaa mediatisatsiooniga pärast territoriaalseid kaotusi Prantsusmaale Lunéville'i rahuga, välja arvatud Mainzi vürstlik peapiiskop ja Saksa ertskantsler Karl Theodor von Dalberg, kes jätkas valitsemist kui Aschaffenburgi ja Regensburgi vürst. Saksa-Rooma riigi kaotamisega aastal 1806 muutus tiitel lõpuks olematuks. Siiski mõnel maal väljaspool Prantsuse kontrolli, nagu Austria keisririigis (Salzburg, Seckau ja Olomouc) ja Preisi kuningriigis (Breslau), institutsioon nimeliselt jätkus, ja mõnel juhul taaselustati; tekkis uus, titulaarne tüüp.

Mitte vähem kui kolm (esialgu vaid seitsmest) kuurvürstist, kõrgema järgu riigivürstist, olid vürstlikud peapiiskopid, kõik nad kandsid tiitlit ertskantsler (ainus kõrgem amet nende seas) ühes keisririigi osas; arvestades kuurvürstkonna kõrgemat tähtsust, olid need vürstkonnad tuntud kui Kurfürstentum ("kuurvürstkond"), mitte kui vürstlikud peapiiskopkonnad:

Vapp Nimi Asend Kohalikud
nimed
Kestus Keisririigi
ringkond
Tänapäeval Märkused
Köln Peapiiskoplik kuurvürstkond saksa Erzstift Köln, Kurköln 953–1803 Kuur-Reini Saksamaa Kuurvürst ja Itaalia ertskantsler. Vestfaali hertsog aastast 1180. Köln sai vabaks riigilinnaks aastal 1288.
Mainz Peapiiskoplik kuurvürstkond saksa Erzbistum Mainz, Kurmainz u. 780–1803 Kuur-Reini Saksamaa Kuurvürst ja Saksamaa ertskantsler.
Trier Peapiiskoplik kuurvürstkond saksa Erzbistum Trier, Kurtrier
prantsuse Archevêque Trèves
772–1803 Kuur-Reini Saksamaa Kuurvürst ja Burgundia ertskantsler.
Aquileia Patriarhaat ladina Patriarchæ Aquileiensis
itaalia Patriarcato di Aquileia
1077–1433 - Itaalia Vallutati Veneetsia poolt aastal 1420, liidendati ametlikult pärast 1445. aasta Firenze kirikukogu.
Augsburg Piiskopkond saksa Hochstift Augsburg u. 888–1803 Švaabi Saksamaa Augsburg sai vabaks riigilinnaks aastal 1276.
Bamberg Piiskopkond saksa Hochstift Bamberg 1245–1802 Frangimaa Saksamaa
Basel Piiskopkond prantsuse Principauté de Bâle
saksa Fürstbistum Basel
1032–1803 Ülem-Reini Prantsusmaa
Saksamaa
Šveits
Basel ühines Vana Šveitsi Konföderatsiooniga kui Baseli kanton aastal 1501. Väike osa piiskopkonnast pole praegu Šveitsis: Schliengen ja Istein on nüüd Saksamaal; väga väike Saint-Ursanne'i foogtkonna osa on nüüd Prantsusmaal.
Besançon Peapiiskopkond prantsuse Archévêqué de Besançon
saksa Erzstift Besantz
- Prantsusmaa Peapiiskopid valitsesid Besançoni, riigilinna aastast 1307, mis aastal 1512 ühendati Burgundia ringkonda.
Brandenburg Piiskopkond saksa Hochstift Brandenburg u. 1165–1598 Ülem-Saksi Saksamaa Asutati aastal 948, hävitati aastal 983, taasasutati u. aastal 1161, jätkas luterlikus halduses pärast reformatsiooni aastal 1520, ilmalikustati ja liidendati Brandenburgi marki aastal 1571.
Bremen Peapiiskopkond saksa Erzstift Bremen 1180–1648 Alam-Saksi Saksamaa Jätkas luterlikus halduses pärast reformatsiooni aastal 1566 kuni aastani 1645/1648. Bremen ise sai autonoomseks aastal 1186 ja kinnitati vabaks riigilinnaks aastal 1646.
Brescia Piiskopkond itaalia Principato vescovile di Brescia - Itaalia Piiskop Notingus tehti Brescia krahviks aastal 844.
Breslau Piiskopkond saksa Fürstbistum Breslau
poola Biskupie Księstwo Wrocławskie
sileesiasaksa Brassel
- Poola Aastal 1344 ostis Breslau (tänapäeva Wrocław) piiskop Przecław Sileesia hertsogilt Bolesław III Rozrzutnylt Grottkau (Grodków) linna ja liitis selle piiskopliku Neisse hertsogkonnaga (Nysa), saades Neisse vürstiks ja Grottkau hertsogiks kui Tšehhi krooni vasall.
Brixen Piiskopkond saksa Hochstift Brixen
itaalia Principato vescovile di Bressanone
1027–1803 Austria Itaalia Ilmalikustati Tiroolile
Cambrai Piiskopkond, siis peapiiskopkond prantsuse Principauté de Cambrai
saksa Hochstift Kammerich
1007–1678 Alam-Reini-Vestfaali Prantsusmaa Prantsusmaale 1678. aasta Nijmegeni rahuga
Cammin Piiskopkond saksa Bistum Kammin
poola Biskupie Księstwo Kamieńskie
1248–1650 Ülem-Saksi Poola Kaotas Reichsfreiheiti aastal 1544 Pommeri hertsogkonnale, ilmalikustati aastal 1650, Brandenburgi Pommeri provintsile
Chur Piiskopkond saksa Bistum Chur 831/1170–1526 Austria Šveits
Konstanz Piiskopkond saksa Hochstift Konstanz 1155–1803 Švaabi Austria
Saksamaa
Šveits
Territoorium vähenes märgatavalt reformatsiooni ajal, kui märkimisväärsed Švaabimaa ja Šveitsi osad muutusid protestantlikuks.
Eichstätt Piiskopkond saksa Hochstift Eichstätt 1305–1802 Frangimaa Saksamaa
Freising Piiskopkond saksa Hochstift Freising 1294–1802 Baieri Austria
Saksamaa
Fulda Klooster, siis piiskopkond saksa Reichskloster Fulda, Reichsbistum Fulda 1220–1802 Ülem-Reini Saksamaa Riigiklooster 5. oktoobrini 1752, siis ülendati piiskopkonnaks. Ilmalikustati aastal 1802 seoses Saksamaa mediatisatsiooniga
Genf Piiskopkond prantsuse Évêché de Genève
saksa Fürstbistum Genf
Ülem-Reini Prantsusmaa
Šveits
De jure aastast 1154 Reichsfrei, de facto domineerisid kaitsjad, Genfi (aastani 1400) ja Savoia krahvid (aastast 1401). Genf ühines Vana Šveitsi Konföderatsiooniga aastal 1526.
Halberstadt Piiskopkond saksa Bistum Halberstadt 1180–1648 Alam-Saksi Saksamaa
Havelberg Piiskopkond saksa Bistum Havelberg 1151–1598 Alam-Saksi Saksamaa Asutati aastal 948, hävitati aastal 983, taasasutati aastal 1130, jätkas luterlikus halduses pärast reformatsiooni aastal 1548 aastani 1598
Hildesheim Piiskopkond saksa Hochstift Hildesheim 1235–1803 Alam-Saksi Saksamaa
Lausanne Piiskopkond prantsuse Prince-Évêché de Lausanne
saksa Bistum Lausanne
1270–1536 - Šveits Vallutati Šveitsi linnakantoni Berni poolt aastal 1536.
Lebus Piiskopkond saksa Fürstbistum Lebus
poola Diecezja lubuska
1248–1598 - Saksamaa
Poola
Residents paiknes Fürstenwaldes aastast 1385; Reichsfreiheit vaidlustati Brandenburgi poolt, jätkas Hohenzollernite luterlikus halduses pärast protestantlikku reformatsiooni aastal 1555 kuni ilmalikustamiseni aastal 1598.
Liège Piiskopkond hollandi Prinsbisdom Luik
prantsuse Principauté de Liège
saksa Fürstbistum Lüttich
vallooni Principåté d' Lidje
980–1789/1795 Alam-Reini-Vestfaali Belgia
Holland
Lübeck Piiskopkond saksa Hochstift Lübeck 1180–1803 Alam-Saksi Saksamaa Residents paiknes Eutinis 1270. aastatest; reformatsioon algas aastal 1535, jätkas luterlikus halduses aastast 1586 kuni ilmalikustamiseni aastal 1803. Lübeck sai vabaks riigilinnaks aastal 1226.
Magdeburg Peapiiskopkond saksa Erzstift Magdeburg 1180–1680 Alam-Saksi Saksamaa Jätkas luterlikus halduses 1566. ja 1631. aasta vahel ja taas aastatel 1638–1680.
Merseburg Piiskopkond saksa Bistum Merseburg 1004–1565 - Saksamaa Luterliku Saksimaa kuurvürstiriigi halduses aastatel 1544–1565.
Metz Piiskopkond prantsuse Évêché de Metz
saksa Hochstift Metz
10. sajand–1552 Ülem-Reini Prantsusmaa Üks Kolmest piiskopkonnast, mis loovutati Prantsusmaale 1552. aasta Chambord'i lepinguga.
Minden Piiskopkond saksa Hochstift Minden 1180–1648 Alam-Reini-Vestfaali Saksamaa
Münster Piiskopkond saksa Hochstift Münster 1180–1802 Alam-Reini-Vestfaali Saksamaa
Naumburg Piiskopkond saksa Bistum Naumburg-Zeitz Saksamaa Meißeni kaitse all aastast 1259, Saksimaa halduses aastast 1564.
Olomouc Piiskopkond tšehhi Biskupství olomoucké
saksa Bistum Olmütz
- Tšehhi Olomouci Tšehhi piiskopkond (hiljem metropoliitkond), kui Tšehhi krooni vassalvürstkond, oli Morava margi peer, ja aastast 1365 oli selle vürstlik piiskop esimene õukonnakaplan, kes oli monarhi kaaslane selle paljudel reisidel.
Osnabrück Piiskopkond saksa Hochstift Osnabrück 1225/1236–1802 Alam-Reini-Vestfaali Saksamaa Vaheldumisi katoliiklaste ja protestantide käes pärast Kolmekümneaastast sõda, ilmalikustati aastal 1802/1803
Paderborn Piiskopkond saksa Fürstbistum Paderborn 1281–1802 Alam-Reini-Vestfaali Saksamaa
Passau Piiskopkond saksa Hochstift Passau 999–1803 Baieri Austria
Saksamaa
Vürstlik tiitel kinnitati Nürnbergis aastal 1217.
Ratzeburg Piiskopkond saksa Bistum Ratzeburg 1236–1648 Alam-Saksi Saksamaa Luterlikus halduses aastatel 1554–1648.
Regensburg Piiskopkond saksa Hochstift Regensburg 1132?–1803 Baieri Saksamaa Regensburg sai vabaks riigilinnaks aastal 1245.
Salzburg Peapiiskopkond saksa Fürsterzbistum Salzburg 1278–1803 Baieri Austria Ülendati aastal 1803 kuurvürstkonnaks, kuid samaaegselt ilmalikustati; vaata Salzburgi kuurvürstkond. Aastast 1648 kandis peapiiskop ka tiitlit Primas Germaniae, Esimene Saksamaa [piiskop]. Selle tiitli volitused – mitte-jurisdiktsioonilised – piirdusid paavsti esimeseks korrespondendiks olemisega saksakeelses maailmas, kuid kasutati näiteks õigusena olla Saksa-Rooma riigivürstide eesistuja.
Schwerin Piiskopkond saksa Bistum Schwerin 1180–1648 Alam-Saksi Saksamaa Luterlikus halduses aastatel 1516–1648.
Sion Piiskopkond prantsuse Prince-Évêché de Sion
saksa Bistum Sitten
999–1798 - Šveits Klassikaline näide ühendatud ilmalikust ja vaimulikust võimust
Speyer Piiskopkond saksa Hochstift Speyer 888–1803 Ülem-Reini Saksamaa Reini vasakkalda territooriumid annekteeriti Prantsusmaa poolt aastal 1681, kinnitati aastal 1697. Speyer sai vabaks riigilinnaks aastal 1294.
Strasbourg Piiskopkond alemanni Bistum Strossburi
prantsuse Évêché de Strasbourg
saksa Fürstbistum Straßburg
982–1803 Ülem-Reini Prantsusmaa
Saksamaa
Toul Piiskopkond prantsuse Principauté de Toul
saksa Bistum Toul
10. sajand–1552 Ülem-Reini Prantsusmaa Üks Kolmest piiskopkonnast, mis loovutati Prantsusmaale 1552. aasta Chambord'i lepinguga.
Trento Piiskopkond itaalia Principato vescovile di Trento
saksa Fürstbistum Trient
1027–1803 Austria ringkond Itaalia Ilmalikustati Tirooli aastal 1803.
Utrecht Piiskopkond hollandi Sticht Utrecht 1024–1528 Alam-Reini-Vestfaali Holland Müüdi aastal 1528 Karl V-le, pärast mida liikus see Burgundia ringkonda. Hollandi Vabariigi asutajaliige aastal 1579/1581, kinnitati aastal 1648.
Verden Piiskopkond saksa Hochstift Verden 1180–1648 Alam-Reini-Vestfaali Saksamaa Jätkas pärast reformatsiooni luterlikus halduses aastani 1645/1648, siis jätkas ilmaliku ja iseseisva vürstkonnana kuni lõpetamiseni aastal 1807. Sellest sai Hannoveri kuningriigi osa aastal 1815.
Verdun Piiskopkond prantsuse Principauté de Verdun
saksa Bistum Verdun
10. sajand–1552 Ülem-Reini Prantsusmaa Üks Kolmest piiskopkonnast, mis loovutati Prantsusmaale 1552. aasta Chambord'i lepinguga.
Worms Piiskopkond saksa Bistum Worms 861–1801 Ülem-Reini Saksamaa Wormsi linna võimu rajas piiskop Burchard (1000–1025), piiskopi residents Ladenburgis aastast 1400, omas suuri valdusi endises Lahngau piirkonnas, territooriumid Reini vasakkaldal kaotati 1797. aasta Campo Formio rahuga, aastal 1803 ilmalikustati Badenisse ja Hessen-Darmstadti.
Würzburg Piiskopkond saksa Hochstift Würzburg 1168–1803 Frangimaa Saksamaa Frangimaa hertsog

Gurki (loodud aastal 1070), Chiemsee (1216), Seckau (1218) ja Lavanti (1225) abipiiskopkonnad kasutasid mõnikord tiitlit Fürstbischof, kuid ei hallanud kunagi ühtegi reichsfrei territooriumi. Viini (loodud 1469) ja Wiener Neustadti (1469–1785) piiskopid ei hoidnud ühtegi territooriumi enda kontrolli all ega nõudnud vürsti tiitlit.

Saksa ordu riik

[muuda | muuda lähteteksti]
Orduriik aastal 1466: Liivimaa kiriklikud territooriumid violetsed, vürstlik Ermlandi piiskopkond tsüaansinine

Pärast Mõõgavendade ordu liidendamist aastal 1237 vastas Saksa orduriigi territoorium laias laastus Riia piiskopkonnale. Riia piiskop Albert sai aastal 1207 Liivimaa Saksa kuninga Švaabi Philippi käest lääniks, siiski pidi ta leppima Mõõgavendade tingimustega. Paavst Innocentius III korraldusel rajati Terra Mariana konföderatsioon, kusjuures Albert pidi loovutama suuri osi piiskopkonna territooriumist Liivimaa ordule. Albert asus taktikaliselt konflikti paavsti ja keiser Friedrich II vahel: aastal 1225 sai ta kinnituse oma seisundile keisririigi vürstliku piiskopina, kuigi Rooma kuuria rõhutas asjaolu, et ristiusustatud Läänemere territooriumid olid vaid Püha Tooli süseräniteedi all. 1234. aasta Rieti bullaga väitis paavst Gregorius IX, et kõik Saksa ordu omandatud maad ei olnud subjektiks mistahes omandi üleandmisele keisri poolt.

Selles suuremas konfliktis viis autonoomse Riia vürstliku piiskopi ja Saksa ordu jätkuv dualism pikaajalise hõõrumiseni. 1245. aasta paiku jõudis paavsti legaat Wilhelm Modenast kompromissile: kuigi liidendatud Orduriiki, tunnistati peapiiskopkonda ja selle abipiiskopkondi oma autonoomsete kiriklike territooriumitega Saksa ordu poolt. Piiskopid taotlesid vürstliku tiitli annetamist Saksa-Rooma keisri poolt oma suveräniteedi rõhutamiseks. Saksa ordu algsetel Preisimaa maadel rajas Wilhelm Modenast Kulmi, Pomesaania, Samlandi ja Ermlandi abipiiskopkonnad. 13. sajandi lõpust alates ei olnud ametisse nimetatud Ermlandi piiskopid enam Saksa ordu liikmed, eriseisundi kinnitas vürstliku tiitli annetamisega keiser Karl IV aastal 1356.

Vapp Nimi Asend Kohalikud
nimed
Territoorium Tänapäeval Märkused
Kuramaa Piiskopkond saksa Hochstift Kurland
läti Kurzemes bīskapija
alamsaksa Bisdom Curland
Terra Mariana Läti Rajati 1234. aasta paiku, väikseim Liivimaa piiskopkondadest. Ilmalikustati aastal 1559 ja okupeeriti hertsog Magnuse poolt. Aastast 1585 Rzeczpospolita süseräniteedi all, Liivimaa hertsogkonna osa. Venemaale 1795. aasta Kolmanda Poola jagamisega.
Tartu Piiskopkond saksa Hochstift Dorpat
alamsaksa Bisdom Dorpat
Terra Mariana Eesti Piiskop Hermann, nimetatud ametisse oma venna, Riia piiskopi Alberti poolt, sai vürstliku piiskopi tiitli aastal 1225 Saksamaa kuningalt, Heinrich VII-lt. Tartu (Dorpat) jäi Riia abipiiskopkonnaks. Kaotati reformatsiooni jooksul, aastal 1558.
Saare-Lääne Piiskopkond saksa Bistum Ösel-Wiek
alamsaksa Bisdom Ösel-Wiek
Terra Mariana Eesti Rajati Saaremaal aastal 1228 piiskop Gottfriedi ajal, kelle nimetas ametisse Riia piiskop Albert, vürstliku piiskopi tiitli annetas Saksamaa kuningas Heinrich VII. See jäi Riia abipiiskopkonnaks. Kaotati reformatsiooni jooksul, aastal 1559.
Riia Peapiiskopkond saksa Erzbistum Riga
läti Rīgas arhibīskapija
alamsaksa Erzbisdom Riga
Terra Mariana Läti Üksküla piiskopitool 1186–1202. Aastal 1225 sai Albert vürstliku Liivimaa piiskopi tiitli keiser Friedrich II-lt. Viimane peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern taandus aastal 1561 Liivi sõja ajal, territoorium läks Rzeczpospolita kätte, Rootsile aastal 1621.
Ermland Piiskopkond saksa Hochstift Ermland
poola Biskupie Księstwo Warmińskie
Preisimaa Poola Rajati paavsti legaadi Wilhelm Modenast poolt aastal 1243, vürstitiitel dokumenteeritud 1356. aasta kuldbullaga. Liidendatud Poolasse aastal 1466 ja taastatud autonoomse vürstliku piiskopkonnana Poola krooni võimu alla aastal 1479. Kaotati Preisimaa anneksiooniga aastal 1772 Esimese Poola jagamise ajal.

Montenegros

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Montenegro vürstlik piiskopkond

Montenegro Cetinje piiskopid, kes võtsid aastal 1516 varajaste ilmalike (suur)vojevoodide koha, omasid Montenegro slaavi õigeusu vürstlike piiskoppide unikaalset positsiooni Osmanite süseräniteedi all. Neist said tegelikult ilmalikud, pärilikud vürstid ja aastal 1852 lõpuks Montenegro kuningad, nagu peegeldavad nende tiitlid:

  • esiteks Vladika i upravitelj Crne Gore i Brde ("Montenegro ja mägismaa piiskop ja valitseja")
  • 13. märtsist 1852 (ukj.): Po Božjoj milosti knjaz i gospodar Crne Gore i Brde ("Jumala armust Montenegro ja mägismaa vürst ja suverään")
  • 28. augustist 1910 (ukj.): Po Božjoj milosti kralj i gospodar Crne Gore ("Jumala arvust, Montenegro kuningas ja suverään")

Durhami piiskopid olid ka territoriaalsed vürstlikud piiskopid, erakorralise ilmaliku tiitliga Earl palatine, sest nende kohustus ei olnud vaid juhtida suurt diötseesi, vaid aidata ka kaitsta kuningriiki Šoti ohu vastu põhjast. Tiitel elas üle Inglismaa ja Šotimaa Suurbritannia kuningriigiks ühinemise aastal 1707, kuni aastani 1836.

Prantsusmaal

[muuda | muuda lähteteksti]

Peale endiste Saksa-Rooma riigi territooriumite ei omanud Prantsuse diötseesid piiskopitooliga seotud poliitilise tähtsusega vürstkondi.

Siiski kandsid mitmed Prantsuse piiskopid aadlitiitlit, koos väikese territooriumiga tavaliselt residentsi paigas; see oli sageli vürstlik tiitel, eriti krahv. Tõepoolest, kuus esimest peeri (kuninglikud vasallid, keda autasustati kõrgeima eesõigusega õukonnas) olid kiriklikud: Reimsi peapiiskop ja viis muud piiskoppi (Reimsi abipiiskopid, välja arvatud Langres'i piiskop); kolm kõrgeimat kandis hertsogitiitlit ja teised krahvitiitlit.

Hiljem ühinesid nad Pariisi peapiiskopiga, hertsogitiitliga, kuid eesõigusega teiste suhtes. Vaata ka Prantsusmaa peer.

Aastatel 1472–1967 kandis Coimbra piiskop Arganili krahvi tiitlit, olles seega "piiskop-krahv" (Bispo-Conde). Krahvitiitel on ikka veel de jure kehtiv, kuid kuna Portugal on vabariik ja aadlieesõigused kaotatud, on selle kasutus 20. sajandi jooksul vähenenud.

Väljaspool katoliikliku feodalismi

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi võiks eeldada, et protestantlik kirikulõhe, vastureformatsioon ja moodsamad režiimid, kui tavaline feodaalne vürstkond, oleks likvideerinud vürstliku piiskopkonna, ei olnud see päris nii.

Isegi kui tõelised vürstlikud (pea)piiskopkonnad kadusid Euroopa kaardilt, nagu selle joonistasid Napoleon I (mis põhjustas Saksa-Rooma riigi lõpu) ja Viini kongress pärast tema kaotust, leidis tiitel uue, titulaarse kasutuse.

Habsburgide dünastia "uues" keisririigis, Austria-Ungari Doonau kaksikmonarhias, vähenenud Preisimaa (Saksa) mõjusfäärist (millest tekkis (suuresti protestantlik) Saksa keisririik) lõunasse jääva osani, ei omanud piiskopid enam tegelikku territoriaalset võimu, kuid Fürst(erz)bischof staatus säilis ja saavutas sarnase poliitilise rolli uuemas, peaaegu standardiseeritud Tsisleitaania provintsitasemel, Kronland (kroonimaa), kui esindus- ja seadusandliku kogu Landtag ex officio liikmed, sageli koos Virilstimme, samas kui teised piiskopid olid ühiselt esindatud kui prelaatide pink (valitud Kurie).

Austria keisrid andsid nüüd tiitlit piiskoppidele isegi ilma mingi feodaalse vürstkonnata, kuid piiskoppidele antud vürstlik tiitel (nagu oli ka juba sajandeid antud ilmalikele aadlikele) näitas tema privileege, s.o., Laibachi piiskopile (lohutuseks metropoliiditiitli kaotamise eest Görzile), Viini peapiiskopile (võib-olla Viini seisundi tõttu keisri residentsina) ja Esztergomi peapiiskopile (tema peegeldas Ungari esimese magnaadi kauakestvat rolli).

Erijuhtumid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ülim vürstlik piiskop on Rooma piiskop, s.o paavst, Katoliku kiriku üldjuht (Pontifex Maximus). Tema väiteid territoriaalsele võimule kinnitasid võltsitud varakeskaegne dokument "Constantinuse kingitus" ja ehtne "Pippini kingitus", millega rajati Patrimonium Sancti Petri, millest hiljem kujunes võimas Kirikuriik. Paavst Pius IX oli viimane tõeline suveräänne vürstlik piiskop, kes kaotas territoriaalse võimu, kui paavst oli sunnitudaastal 1870 alistuma ühendatud Itaalia kuningriigile, mida toetasid liberaalsed rahvuslased. Paavstist tehti siiski taas riigipea selleks loodud Vatikanis, väikeses Rooma enklaavis, (hiljem soodsalt muudetud) Laterani kokkulepetega Benito Mussolini fašistliku Itaaliaga.

Hispaania Kataloonia Urgelli piiskop, kellel ei ole Hispaanias enam ilmalikke õigusi, on ikka veel üks kahest Andorra kaasvürstist, koos Prantsusmaa riigipeaga (praegu Prantsusmaa president).