Ööbik
Ööbik (Luscinia luscinia) on lind, kes on tuntud tagasihoidliku välimuse, valju lauluhääle ja kalduvuse poolest ööelule. Lääne- ja Lõuna-Euroopas täidab sama rolli lõunaööbik (Luscinia megarhynchos). Ööbiku rahvapärased nimetused on sisask, õitsilind, kiriküüt, lakstigal, lauluisa, teopiits jt.
Draama
[muuda][Julia]: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.
[Romeo]: See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik. /---/
- William Shakespeare, "Romeo ja Julia", III vaatus, V stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1090
Proosa
[muuda]- Ööbikud laulavad ega tea, missugust lärmi armunud ja luuletajad nende laulu puhul löövad ja et on olemas kõrgemate olendite seltskond, kes ainult Philomelede ja nende kaevetega aega viidab. Võib-olla suhtub mõni liik kõrgemaid vaime meie luuletajatesse samuti, nagu meie suhtume ööbikutesse ja kanaarilindudesse, kelle laul meeldib neile just sellepärast, et nad selles mingit mõtet ei leia.
- Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972, lk 21
- Kas te tunnete Ukraina ööd? Ei, te ei tunne Ukraina ööd. Vaadake teda: keset taevast kiikab kuu. Mõõtmatu taevavõlv on avardunud, tõusnud veelgi mõõtmatumaks, ta lõõmab ja lõõtsub. Kogu maa on täis hõbejast valgust, ja imeline õhk on nii kargelt lämbe, nii sulnis ning täis hurmavaid aroome. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Tardunult, pingsalt seisab pilkane mets ning heidab oma hiigelvarju. Tiigid on vaiki ja vagusi. Nende külma mustavat vett ahistab aedade sünkrohekas müür. Toomingate ja murelite puutumata padrikud on ajanud oma juured arglikult otse allikakülma ning kahistavad haruharva, otsekui kurjalt ja pahaselt oma lehti, kui tore tuulepea — öine tuul — neile nobedalt ligi hiilib ja neid suudleb. Kogu maastik magab. Aga üleval kõik hingab, kõik on imeväärne, kõik on pidulik. Süda on aga nii avali ja nii õnnis, ning hingepõhjast kerkib üha uusi hõbedasi nägemusi. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Ja järsku ärkavad kõik ellu: metsad, tiigid ja stepid. Kaigub ukraina ööbiku suursugune triller, ja näib, nagu oleks kuugi taevas teda kuulama jäänud... Kõrgendikul tukub otsekui võlutud küla. Veel valgemini, veel uhkemini kiiskavad kuuvalgel majade kogud, veel kirkamalt irduvad pimedast ööst nende madalad seinad. Laulud on lakanud. Kõik on vait. Jumalakartlikud inimesed juba magavad. Mõnes harvas ahtas aknas põleb veel tuli. Ainult mõne üksiku maja läve ees lõpetab mõni hilja peale jäänud pere oma söömaaega.
- Nikolai Gogol, "Maiöö ehk uppunu", rmt: "Õhtud külas Dikanka lähistel", tlk Toomas Kall, 1992, lk 45-46
- Sõidumürinale vastas kauge muusika, ja kui see vaikis, pühendas uhke laulik ööbik varjuliste puude alla kogunenud seltskonnale oma kõige keerulisema, kõige kaunima ja kõige peenema meloodia.
- Laulja ümber, suurte puude all valitsevas pimeduses hiilgasid siin-seal mõne muusikat armastava öökulli silmad.
- Õukonna pidu oli seega ka metsa salapärastele elanikele peoõhtuks. Sest kindlasti jäi sõnajalgade vahel kuulatama hirv, faasan puuoksal ja rebane oma urus.
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 173
- Kui ööbikud laksutamise lõpetavad, hakkavad ritsikad siristama.
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007, lk 35
- Ööbiku laulu me ei saa nautida, sest iga kord kahtleme, kas see on ikka ööbik.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 39
- Kopli ja õueaia piiril kasvavad vanad pajud. Kevadel laulab neil pajudel diplomeeritud kontsertlauljanna, kõrgesti austatud preili Ööbik, kes hüpnotiseerib kuulajaid rohkem oma kuulsusega kui lauluga. Nüüd on kuulus lauljanna juba ära reisinud või oma noodid mõnel muul põhjusel juba sisse pakkinud; siin on ainult laulik, kes laulab muretuse ja elurõõmu laule, ilma reklaamita, ilma kriiskava paatoseta. (lk 175)
- Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 175
- Laulavad küll ilusti, kuid kes siis ei tea seda, et sisask muidu on väga kuri lind, et ta laulu usaldada ei või. Kes siis ei tea, et kägu muutub suve lõpul kulliks ja sisaskid toovad inimestele alati õnnetusi. Kui sisaskit laulmas eksitad, siis tuleb õnnetus, kui mitte suurem, siis vähemalt mitu halba und näed järgimööda ja halb uni toob kindlasti õnnetuse Jaanile ja igaühele. Ning vist tondidki sõbrustavad sisaskitega, sest millest muidu need koledad sisaskitembud kõik tulevad. Ega asjata ei karju varesed ja harakad hädaldades põõsastes, kui kuulevad sisaski laulu ehk tunnevad ta lähedust. Ega asjata ei tule vagad kured kaugest mädasoost põllu- ja niiduäärsetesse võsastikkudesse hirmutama neid pisikesi lõõritajaid. Vist neil ikka on suur põhjus selleks, et peab ronima ja robistama laiade tiibadega tihedas põõsas, kuhu sisaskid peitu jooksnud. Kindlasti teeb sisask ka teistele lindudelegi kurja, samuti kui inimestelegi. Kägu sööb suve lõpul kanu ja jäneseid, kuid sisask toob endaga kaasa õnnetusi ja teeb inimesevastaseid tempe.
- Juhan Jaik, "Sisaskid" raamatust "Võrumaa jutud", Tallinn: Canopus 2008
- Ööbik laksutas. Ta ei olnud ju suurelise või ülitundelise luuletaja sekretär. Ta oli lihtsalt ööbik. Alela-allella — mitmehäälne rahvalaul — roomav udu — surnute hinged. Muinasjutt — unustatud keel. Antanas Garšva kirjutas. Alateadvuses lekkis rahulik paratamatusetunne. Ööbik jäi vait. Aia kohal valgenes, ööbiku laulust püüdis Garšva leida kadunud maailma. Täpselt samuti oli ju see väliselt silmapaistmatu lind laksutanud tuhandeid aastaid tagasi. Tema laulus oli mingi šiffer, aimata võis esimest arusaadavat hieroglüüfi.
- Garšva hakkas vilistama, jäljendades uinunud lindu. "Ma kirjutan muinasjuttu. Ma usun Ariadne lõngasse, usun intuitsiooni. Mineviku restaureerimise jätan ma iidsete religioonide uurijaile. Las nad vaidlevad omavahel." Halvast puidust paberil elasid oma elu luuletuse kaks salmi. Hukkunud maailmas kasvasid puud ja põõsad. Kuusk, mänd, pärn, tamm, kask, kadakas.
- Antanas Škema, "Valge palakas". Tõlkinud Mihkel Loodus. LR 20-22 1992, lk 58
- Oli täiskuine öö ja ööbik laksutas nagu meeletu.
- "Küll ta on võlts," ütlesin ma. "Linnuriigi Donizetti."
- Vikram Seth, "Tasavägine muusika". Tõlkinud Anne Lange. Tänapäev 2001, lk 37
- Päev on lühike,
kuid ööbik. (lk 53)- Keiti Vilms, "@keitivilms", Tänapäev, 2017
Luule
[muuda]|
Ma laulsin siis, kui arm meil oli uus,
|
Our love was new, and then but in the spring,
|
|
Üks Pärdik-Välenäpp
|
Проказница-Мартышка,
|
Mis laululaine lahkeste —
ööbik! ööbik!
käib kullakeeli südame?
ööbik!
Vait vainud, puu ja põõsastik,
mis hõbehelin imelik?
Ööbik! ööbik!
Tark Taara linnuke.
Kes kuningaga kevade —
ööbik! ööbik!
sa lootust toonud tagasi,
ööbik!
Mis vait meil seisis, salajas,
sul keele peal nüüd liikumas,
ööbik! ööbik!
Tark Taara linnuke.
/---/
Üks hõiskehääl, üksainuke,
ööbik! ööbik!
käib läbi kõige looduse!
Ööbik!
Ja ohvrileeget süda ka
on põues pannud põlema!
Ööbik! ööbik!
Tark Taara linnuke!
- Lydia Koidula, "Ööbik!" (1870). Rmt: "Sõnarine" I, lk 137
Õrn ööbik, kuhu tõttad sa
nüüd lahkel lehekuul?
Kas mõisa aias hõisata
sa tahad roosipuul?
Ehk metsas tore'l tomingal
saab hüüdma sinu suu,
kui tähed hiilgvad taeva all
ja valgust kallab kuu?
"Ei mõisa aias helista
või laulu minu rind:
Su vanemate verega
on väetud see pind!
Ka metsas tore'l tomingal
ei hüüdma saa mu huul,
vaid talupoja akna all
seal pühal pärnapuul."
- Gustav Wulff-Õis, "Õrn ööbik"; rmt: Rein Veidemann, "Sada hetke Eesti luules", 2016, lk 20
Las mu mõte nagu kaaren
lendab rahutuna,
kraaksudes, kuid süda laulab,
nutab ööbikuna —
et ei nähtaks ega naerdaks,
nutab tasakesi...
- Tarass Ševtšenko, "*** Oi mu mõtted-mõlgutused...", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 11
Vihmasõnad lael ja õues —
siid, mis must, on lõõmatand.
Toomepuu ent mere põues
kuulab, mõttes andeksand.
Sest et süütus on ju surmas,
aidata ei tohi siin —
ööbikute lõõmas-hurmas
süda soe veel püsib nii.
- Ossip Mandelštam, "*Kellakilgi laulukumin..." (1918), tlk Kalju Kangur, rmt: Nikolai Gumiljov, Anna Ahmatova, Ossip Mandelštam, "Tähepuu varjus", 1990, lk 111
Nii pehme on valge öö hämaraim tund.
Nii pehme ja sügav ta meel —
üks ööbik on siin ja teine on sääl,
ja kolmas on enese südame hääl,
kel sõnu siin leiaks veel keel.
- Ernst Enno, "Öö valge on õnn…"
- Ööbikul on õudne kuulda varese falsetti.
- Betti Alver, "Ärasaatmata kiri", rmt: Betti Alver, "Teosed" I, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 92
Kas toomeoksalt künnilind
veab oma laululinge?
Oh ei... oh jaa: ma kuulen sind,
mu kodukoha hinge.
- Marie Under, "Võõrsil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 14
On ammu juba vaikind vesprikell
ja vaikselt nagu palves seisvad puud.
Siis kostab laul nii sillerdav ja hell —
üks ööbik tervitamas tõusvat kuud.
/---/
Ei laula ööbik ainult armunuile,
ei ole ainult rõõmu teenija.
Ma teda kuuldes aina mõtlen muile,
ja neile tema laul on neenia
/---/
Oo õnnis hing, kes tagasi ei vaata,
kel hinge kahetsuse uss ei söö,
kes iga tunni nii võib mööda saata,
kui oleks alles esimene öö,
ja esimene ööbik õitsvas salus —
kes Filomela saatusest ei tea,
sest liigne teadmine on ainult valus,
on parem tunda, et see tund on hea.
Nii õitseb lill ja puu ja kannab vilja
ning igavesti kestab loomistöö.
Nii laulab üksik ööbik õhtul hilja
Janiculumil läbi kogu öö.
- Karl Ristikivi, "Rooma päevik", 21. mai. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976, lk 176-177
Tuhm saar kui siruli karu.
Ta kõrval järve hõbedane kala.
Kui ämblik käib ööbik höörimas
kesk lauluniitide räga —
sest päikese punane putukas
läks õhuselt laulvasse lõksu.
- Ivar Ivask, "Vaahersalo variatsioonid" XIII kogus "Päev astub kukesammul" (1966), lk 61
Priidik! Priidik! Prii-dik!
Plaks! Plaks! Plaks! Plaks!
Loputan järves pesu
puhtamaks, puhtamaks, puhtamaks.
Too pesupali, too pesupali!
Kiiresti, kiiresti!
Kärr!
Siin pesupali, siin pesupali —
terve järv!
Priidik! Priidik! Prii-dik!
Vesi on märg!
Võta, võta särk! Võta, võta see särk!
Plaks! Plaks! Plaks! Plaks!
Loputan järves pesu
puhtamaks, puhtamaks, puhtamaks.
Töö on nii pikk.
öö on nii pikk.
Ööbik! Öö-bik!
- Helgi Muller, "Ööbik" (1964, Viljandi), rmt: "Laulud ratastel", 19, lk 18
sina seisid maailma äärel ja tahtsid liuteed mööda alla sõita
mina ütlesin: ära sõida
siis lendas kusagilt üleskeeratav ööbik ja laulis keisri akna all
ja keiser nuttis ja andis sulle andeks
nägu ära pööratud jäin ma rajale lamama ja mõtlesin
et kolmas kord sa mind ei puudutanudki
- Tiia Toomet, "*Ma nägin unes et sa tulid ja puudutasid mind...", rmt: "Argipäeva õhtu", 1987, lk 9
Rõduuks on lahti
all hämaras võsas laulab ööbik kui meeletu
siis läheneb kuskilt raske lennukimürin summutab hetkeks kõik mUu
ja kaugeneb taas
kui see vaikib on kuulda jälle ööbikut ja rongi kauget huiget
kõik need hääled on minu maailmas olemas
ma ei saa pidada üht tõelisemaks kui teisi
- Tiia Toomet, "*Rõduuks on lahti...", rmt: "Argipäeva õhtu", 1987, lk 58
Siis ütlesin ma üht-teist eesti keeli.
Nii nagu Otto Wilhelm - rõõm ja õnn.
Õrn ööbik tõttas, hõiskas õhtu eeli -
küll leidus mõistjaid - kus nad jäänud on?
- Mari Vallisoo, "* Kord kõnelesin kaunis idamurdes". Rmt: "Mälestusi maailmast" (2015), lk 436
Õrn nightingale, kus tõttad sa
sel lahkel lehekuul?
Kas mõisa aias hõisata
on enne õhtut cool?
Kas laulad veel: too piits, too piits?
Või tõlgiks palud parti?
Go, lazy girl, to beach, to beach!
Seal ruulib summer party!
- Leelo Tungal, "*** Õrn nightingale, kus tõttad sa…" [2000], rmt: "Täisminevik" (2007), lk 313
Üks ja seesama ööbik
ilutseb illegaalselt toomingapuhmaste peidus
ja teeb suuri sõnu,
õppimata poole sajandi jooksul
midagi uut –
ja on nagu õige mees pealegi
tänavuseski toomingavilus!
- Leelo Tungal, "Toomingavilu". Luule. Sirp, 9. juuni 2006
