Must meri

Proosa

Laht on kaunilt raamitud, päike ere, tuul priske. Ja Must meri ise — Must meri on täna päris triibuline. Kaugemal taevakaarel ähvardavalt tumesinine justkui piksepilv. Siis järgneb laivööt lahket ja rõõmsat helerohelist. Kuid mida lähemal rannale, seda tugevamaks muutuvad roosakad, pruunikad, kakaovärvilised toonid... Ja kalda all on see juba päris ebapuhas savisegune sousti laine, mida tuul pillutab.

Ent just tema, see ebapuhas, vihalepiitsutatud, liivateri ja kivikesi täistuubitud veerev veeväli sõidutabki oma kukil randa neid õrn-õhulisi valgevahulisi... nimetagem neid kuidas tahes, lillevanikuiks või lumepitsilisteks pärgadeks! Nad on hetkelised viirastused, mis tekivad ja kaovad. (lk 123-124)

Üldse olin ma sel päeval otsustanud vantsida mööda mereäärt, tehku teised mis tahes. Küllap oli põhjuseks ilus ilm ja Must meri oma ülilahke tujuga. Ta oli nii hoogne ja päikeseline ning meeldis mulle kuidagi eriliselt. Läksin muudkui edasi ja edasi. Must meri oli triibuline nagu täna, sinisünge, heleroheline, roosakas, kuid soojem ja heldem. Ta heitis mu jalge ette oma läbipaistvaid vahuharju, kohises, kolistas kividega ja veeres tagasi, otsekui ohates, mõista andes, et ma ei taipa tema heatahtlikkust, et ma olen võhik tema andide suhtes, jooksen roheliste jaspisemugulate järel, mida on rohkesti, nopin peotäie kvartspisaraid, mis on liiga pisikesed, ega aimagi, et tema võiks mind üllatada hoopis õilsamat sorti leidudega. Vaatasin teda ja mägesid ta ümber ja pilvi tema kohal. Kuulsin, kuidas ta oma kive kolistas ja nendega nagu keevas katlas mulistas. Mulistagu, mis tal muud teha! Ometigi oli vesi eriliselt läbipaistev ja kuidagi kerge. (lk 128)
Must meri oli minuga lahke sel päeval. Istusin ta kaldale, jälgisin ta vooge, meenutasin miskipärast kõiki, kes kaugel elavad, ja saatsin neile mõttes tervitusi. Saaremaast kuni Indiani. Olin kindel, et nad sel hetkel mind mäletavad. (lk 128)
Aga "õnneks" või "vedamiseks" seda nimetada tuli, sest serdoliki leidmisega asjatundjad siin hooplevadki. Vähegi vilunud harrastaja viskab kõrvale musta sinisilmse kivi: see olevat vaid "kirju koer". Teised jälle ütlevad, et "koer" on ka veel eriline kategooria, see siin pole isegi koer, vaid lihtne gaasimulliga gabbro! Olgu mis ta on, aga armas ja põnev ja meeleolukas on ta igal juhul. Ning kelle asi see peaks olema, kui ma ka niisuguseid naudin?

Asjatundjaid on ka mitut laadi ja mitmesuguses teadlikkuse astmes. Mõnel on väga tugev seisuseuhkus välja kujunenud. Teine on sallivam. Aga mina võtan ka sinisilmalise kivi. Minule on ta uudsus, ma soosin temataolisi. Ja mina tahan neid isegi koju viia. Vähemasti siin rannas on nendega ilus mängida. Panen nad üksteise kõrvale ja ennäe — Must meri vaatab mind oma siniste silmadega.

Imelised kivid. Ühel on silmad, ta vaatab sind, teisel on kõrvad, ta kuuleb ja kordab sind... (lk 129)

Aira Kaal, "Koktebeli kivid", rmt: "Seitse tõtt ja seitse valet", 1986

Ja läbi halli võrgu vaatasid noorele Sikusarvele kaks silma — sügavad kui kaevud, suured ja tumedad kui Must meri.

"Müü kallilt, noormees, oma hinge..." (lk 42)

Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", 1963

Pealt seda anti meile seisatus linnas, mis Novorossiisk on. Selle linna poolest võib jutustada, et tema taga pole enam kuiva kohta ühtegist olemas, vaid lage-lai vesi, Must meri, ja me jäime sinna kuni maikuuni välja, kui hakkasime minema Poola väerindele ja materdama šlahtat, nii et ei aru-otsa ... (lk 44)
- Isaak Babel, "Kiri", rmt: "Odessa lood ja teisi novelle", tlk Olev Jõgi, 2012

Musta mere kaugus Läänemerest võrdus Ptolemaiose kaardil Aasovi mere laiusega, ja Ptolemaiose kaardid olid veel kõige täpsemad. (lk 412)
- Lennart Meri, "Hõbevalge", 1976

Luule

Kolhis! Oo, Kolhis!
Magnooliad!
Palmid!
Eukalüptid!
Must meri sinine!
Lainete lembus!
Meduuside suudlused!
Meenepildid
paabuga puiesteel.

Muia Veetamm, "Kuldvillak!", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, lk 151

Kolmveerand sajandit on sellest ajast,
kui keset mastimände kerkis merekool
ja võrsus kapten küla igast majast.

Siin mehepoegi õppis mitmelt poolt:
ka nooruk Kaspia või Musta mere äärest
ei pannud paljuks kaugusi, ei hoolt.

Velli Verev, "*Kolmveerand sajandit on sellest ajast...", rmt: "Toetuda tuulde", 1985, lk 48

Pitsunda kohal siiamaani alles on osoon
Istun Musta mere kaldal klaasikese tšatšat joon
Põlve vastas armsa sõbra Pitsu niiske koon

Villu Tamme, "Pitsunda", rmt: "Sorlimeki plät", 1998, lk 25

Kesköösel kohiseb all aias meri.
Sa seisad üksi tema ees.
Kuu selge, tõsine on külind hõbeteri,
neist hiigelpalm on kasvand üle vee.

Ja lainetab ja kohiseb ja voogab
suur vetelagendik nii ääretu.
Sind haarab jõud,
sind pimestab see ilu,
sa ise oled väike, vääritu!

Mis valu sind on kihutanud siia?
Mis mõte hoiab merre kukkumast
siin kaugel Musta mere rannarahnul,
kus maa ja taevas ühte sulavad?

Aira Kaal, "Kesköösel kohiseb", rmt: "Saaks kord seda imet veel vaadata", 1981, lk 25

On jälle jalge ees mul Krimmi mägiharjad
piiktornilise Kara-Dagi keerdterrassil,
pea kohal sfinks,
kel naise rind, kuid nägu nagu kassil,
all sügavuses
Musta mere keevad nõiapajad.

Muia Veetamm, "Mägedes", rmt: "Põdrakanepist puri", 1982, lk 42

...Merelahinguid, vihaseid, veriseid
olen ma näinud rohkem kui ükski muu meri
aegade tuultes.

Aga ei meri ole see,
kes merelahinguid peab.
Merelahinguis müriseb inimeste raev,
mis merele tuleb
sõjalaevade
tulega.
Merd merelahingud ei kohuta.
Merel ei ole neist hirmu ega ohtu.
Teraslaevad ei suuda merd puruks tallata
ega tuli põlema panna.
...
Ütle, mu kohina kuulaja,
milleks on seda vaja.

Mered ei tungi merede kallale -
miks rahvad ei püsi oma kallastes?

Mart Raud, "Musta mere ääres VII", rmt: kogumik "Merelaulud", 1982, lk 88-89